2061. aasta sõja esimene raamat
Pühenduse asemel
There are those who fail, there are those who fall, There are those who will never win, Then there are those who fight for the things they believe, And these are men like you and me.
On kaotajaid, on loobujaid, on neid, kel eal ei vea, kuid ikka on ka võitlejaid nagu meie sinuga. „Lahinguväljal näeme, raisk!”
SV
Saateks – Mina, Kuu ja Ordu
Ma kasvasin ajal, mil nii USA kui tollane Nõukogude Liit pürgisid kosmosesse; jõudumööda tegid seda mitmed teisedki. Jah, nad kõik tegid seda põhiliselt sõjalistel eesmärkidel, sest ülekaalu saavutamine kosmoses oli maailmavalitsemise võti. Muidugi võib öelda, et kosmoselennud andsid lisaks prestiižile ka teadussaavutusi ja igapäevaseski elus kasulikke leiutisi, kuid asja tuum oli ikkagi rakettides, millega aatomilaenguid ligimesteni toimetada.
Ent see küüniline tarkus ei vähenda karvavõrdki vaimustust, millega avatud silmade ja hingega lapsed kogu maailmas elasid kaasa kosmose hõlvamisele. See oli midagi tõeliselt suurt. See oli Tulevik. Me kõik teadsime, et see on loomulik, ainuvõimalik tee, mida mööda inimkond minema peab. Täna Kuu, homme Marss, ülehomme tähed.
Tähed.
Ja terve oma elu olen ma pidanud jälgima, kuidas see kõik soikub, hääbub ja kinni jookseb. Kuidas kõik see, mida me kohe ootasime, kuhugi ebamäärasesse kaugusse hajub. Muidugi ei ole maailm paigal seisnud, tõepoolest on olemas arvutid, millega töötas rannas Arthur C. Clarke’i raamatu järgi tehtud filmi „Kosmoseodüsseia 2001” peategelane, kuid Kuubaasi meil ei ole ja Jupiterile me ei lenda. Ärgem vähemalt petkem ennast – see kõik oleks võimalik, kui me vaid selles suunas tegutsenud oleksime!
Ma mõtlesin Kuu Ordu välja juba 70-ndate lõpus, koolipäevil. Siis, kui ameeriklased sulgesid oma Kuulendude programmi ja venelased valetasid, et pole kunagi sinna minna kavatsenudki. Just siis muide tulid filmid-seriaalid nagu Star Wars, Battlestar Galactica, Space 1999 ja Star Trek (see viimane oli muidugi küll juba varem olemas). Reaalsuse asemel üritati meile müüa muinasjutte. Kas te olete kunagi mõelnud, et nende filmide populaarsus võis tuleneda ka pettumusele leevenduse otsimisest?
Minul sündisid selle peale mõned naiivsed lood, kuidas kõigi riikide kosmoseuurijad, teadlased ja üldse kõik intelligentsed, inimkonna saatuse pärast muret tundvad inimesed omavahel kokku lepivad ja ikkagi Kuule asunduse rajavad. Asunduse, mille saatus huvitaval kombel kujunes väga sarnaseks Robert A. Heinleini visioonidega, millest mul tol ajal küll kahjuks aimugi ei olnud – rahule neid ei jäeta, varem või hiljem tekib vastasseis ja nad peavad end kaitsma tagurliku Maa eest.
Mul on Kuu Ordu mustandeid üsna palju. Unistus terve mõistusega tegijatest kosmoses vastukaaluks maisele nõmedusele on nagu palsam hingele ja nii olen neid läbi elu kirjutanud. Muidugi ei ole need enam ammu lahedad seikluslood, kus tugevad ja targad kosmoseelanikud süüdimatutest poliitikutest, igat liiki seaduseväänajatest ja küünilistest suurärimeestest väikehingi paika panevad. Kuu Ordu taevas ei ole ammu enam pilvitu ja need lood on pigem filosoofia, usutunnistus ning võimalus osutada kõigele sellele, mis meie ümber valesti on.
Minu jaoks oli väga loomulik, et kui ma eelmise sajandi 90-ndate lõpus otsustasin tõsisemalt kirjutama hakata, oli mu esimene „tellis”, esimene mahukam raamat Kuu Ordust (jutt on sellenimelisest kogumikust, mille aastal 2003 andis välja kirjastus Fantaasia). Ma valisin aastate jooksul kogunenud lugudest buketi, mis minu arvates Ordu olemust võimalikult mitmekülgselt avab, ja vormistasin need enam-vähem loetavale kujule. Neis kuues loos, millest kaks on ise romaani mõõtu, tegutsevad 2120. aastal piloodikooli lõpetanud mehed ja naised.
Tolles maailmas on Kuu Ordu võitnud ja võib ülejäänud maailmale teatud määral oma suhtumisi dikteerida. Kuid kuidas see kõik nii läks? Kuu Ordule jätkuvalt mõeldes hakkasin paratamatult modelleerima protsessi, mis taolise tulemuseni võiks viia. Ja nii ma lõpuks otsustasingi kirjutada järgmise Kuu Ordu loo mitte järgmise sajandi algusesse, vaid kõigest 50 aastat tulevikku, 2060-ndate algusesse, kui alles kujunev Ordu seisab silmitsi oma esimese suure kriisiga.
Tuleviku modelleerimisel olen ma püüdnud olla nii realistlik kui oskan, samas aga pean sobilikuks lugejat hoiatada, et olen vähemalt mõnes osas teadlikult selle printsiibi vastu eksinud – siin raamatus on aastal 2060 alles ja elus paljud suhtumised, kõnekäänud, seisukohad ja ka kasvõi kompaniide nimed, mida küllalt tõenäoliselt siis enam mitte keegi peale ajaloolaste ei tea. See on teadlik valik, et vältida Star Treki tüüpi lamedusi stiilis: „Aristoteles, Kopernik ja John Doe”. Ma olen püüdnud, niipalju kui oskan, ennustada maailmakorra muutusi ja jõutasakaalu nihkumist, olen ekstrapoleerinud teadussaavutusi ja nii edasi, kuid teisalt olen ma mõned protsessid ka põlvkonna jagu külmutanud, et tänasel lugejal oleks rohkem kandepinda kaasamõtlemiseks.
Ja veel üks asi – eelmise raamatu puhul ma kuulutasin, et hoidun Kuu Ordu maailma vähimalgi määral Eestiga sidumast. Õige natuke ma nüüd eksin selle reegli vastu, sest kuigi terves loos ei ole mitte kusagil otse öeldud, kust peategelane pärit on, võib lugeja selle kohta küllaltki mõistlikke oletusi teha. Miks ma nii tegin? Aga miks ka mitte? Lõpeks, nagu W. S. Maugham on öelnud, on palju lihtsam kirjutada asjadest, mida sa tead, kui neist, mida sa ei tea.
Ma olen enda kõige suuremate mõjutajatena ulmes nimetanud Robert A. Heinleini, Arthur C. Clarke’i ja vendi Strugatskeid. Selleski maailmas näen vähemasti ma ise selgelt jooni kõigest kolmest – ma loodan, et olen suutnud loo kirja panna Clarke’i range teadusliku läbimõeldusega, et neis inimestes on Heinleini karget jõudu ja irooniat ning lisaks teatud helget maailmavalu ja optimismi, mis iseloomustab Strugatskite loomingut.
Olen korduvalt maininud, et Kuu Ordu on minu jaoks natuke nagu kreedo staatuses. See on maailm, milles mulle meeldiks elada. Sel maailmal on teed tulevikku lahti ja kuigi neid inimesi varitsevad igal sammul ohud, on neil Kodu, kus end kindlalt tunda. Neil on sõbrad, kellele igas olukorras loota, ja nad kuuluvad kuhugi. Seda on tohutult palju, eriti arvestades õhkkonda siin meie ümber, kus sa igal teisel sammul pead perse minema… ent siinkohal aitab sellest – see on teine jutt ja seda põhjavad mu raamatu sarnastest oludest pärit tegelased edaspidi küll ja küll.
Ehk oleks aus valgustada veel mõningaid kontseptsioone, mis sest, et ma ei ole tähele pannud, et kirjanikud seda eriti teeksid. Vaadake, ajas, ruumis või inimmõtetes kaugete kohtade kirjeldamisel peab autor lugejale paratamatult lisaks tegelastele välja joonistama ka tausta. Kaks neid võimalusi on – üks on nii-öelda kaadritaguse häälena või jumalapositsioonilt lihtsalt kõik vajalik ära rääkida; teine (seda peetakse paremaks, kuigi ma ei ole veendunud, kas see on midagi muud kui moodne) on teatud mõttes autori osavuse mõõdupuu – nimelt panna oma tegelased vajalikes kohtades vajalikke asju ütlema.
Ka mina üritan seda maailma näidata peamiselt tegelaste silmade läbi, mainida tahaksin ainult mõningaid nüansse, mis muidu isegi trükiveana võivad näida. Need umbes poole sajandi taguses tulevikus toimetavad tegelased peaksid suurema osa ajast rääkima omavahel midagi sellist, mis sisuliselt on lihtsustatud grammatikaga ja tehnilisi termineid täis inglise keele murre. See, mis inglise keelega lähimate põlvkondade jooksul arvatavasti juhtub, on omaette huvitav teema, kuid antud juhul pole see tegelikult üldse oluline, sest ei tohi unustada, et kirjutan ma ju ikkagi eesti keeles.
Kummatigi
