ei mäleta, millal ma viimati end pesin,” kurtis Ageline.
„Mina mäletan küll. Täpsemalt, millal ma viimati sind pesin,” urises Ago heatujuliselt vastu. Ta sirutas end kipakal pingil ja oigas natuke äramagatud külje pärast. „Rongis. Eelmises elus.”
„Nii et sinagi tunned, nagu me oleks terve elu teel olnud.”
„Koos sinuga polegi see nii halb.”
„Tead…” Ent naine jäi vait.
Ago tegi korraks ühe silma lahti. „Noh? Ma ootasin, et tuleb mõni õel kild. Aga sa oled väsinud.”
Neljast kohvrist moodustus nende ümber teatud barjäär, nii et suhteliselt tühjas reisijatesalongis polnud keegi nende lähedusse tulnud. Kohalik ülevärvimisetagi tume ja tumedasilmne rahvas uudistas neid pisut võõristades ja hoidus kaugemale. Omavahel paistsid nad palju vähem ruumi vajavat ja tukkusid pigem üksteise vastu toetudes kui pinkidele väljasirutatult.
„Ma imestan, kui kergesti see käib,” tegi naine vaikselt teist juttu. „Meie poole pole keegi isegi mitte vaadanud. Meid ei ole mitte keegi kontrollinud. Seni on kõik nii, nagu Ordu kinnitas – liiklust on liiga palju ja kui me ise ei lähe valesse kohta…”
Ta ei lõpetanud lauset. Piki vahekäiku lähenes mundris tegelane, peatus nende juures ja küsis midagi. Ago kibrutas kulme – see oli nagu inglise keel ja ei olnud ka…
Ageline vastas. Ta tegi seda kuidagi kõhklemisi, kogu aeg pilku põrandal hoides ja ainult vilksamisi, nagu luba küsides mehe poole vaadates. Naine ulatas tegelasele paar rahatähte – enne taas küsivalt mehe poole vaadates – ja too lahkus.
„Uau, ainuüksi see, kuidas sa minusse suhtud, kui keegi meilt midagi küsib, oleks argument igavesti reisima jääda,” muigas mees. „Ja miks tal oli vaja küsima tulla, et kas me hommikust sööme, kui siin laeval üldiselt sööb igaüks seda, mis kaasas on? Tegelikult saavad nad esimesel pilgul aru, et me ei ole kohalikud. Kas ta kohv juua kõlbab?”
„Looda sa. Vastus mõlemale küsimusele. Muidugi saadakse esimesel pilgul aru, et me ei ole kohalikud. Ja ma olen jälginud, kuidas siin naised oma meestesse suhtuvad. Teheranis, Goas – igal pool, kust läbi tulime.”
„Sa paistad ühelt poolt nagu naljana võtvat, kuid teiselt poolt…” Mees vangutas pead. Ta uni tundus selleks hetkeks kadunud olevat. „Ja kas tead, ma kardan iga hetk, et sa kaod kuhugi enne, kui meil… Et ma olen sind ainult ette kujutanud. Või et sul ikkagi julgus üles ütleb.”
„Nii vähe sa mind tunnedki.” Naine ütles seda kergelt, kuid kusagil sügavamal helises miski, mida Ago pidas solvumiseks.
„Tead… ma isegi kõhklesin. Kõhklen praegugi. Ja mõtlen ka niipidi, et seni, kui me Ordu enda tegelastega kokku ei puutu, jääb ju võimalus tagasi tulla, sest Türgist alates oleme kõik piirid nii ületanud, et ühtegi arvutisse ei jää jälge meie tegelikest isikutest… kui meil jätkub taipu mitte kasutada krediitkaarte ja muud taolist. Aga selles suhtes oli Merkel üsna otsekohene. Ma saan aru, et nad aitavad vaikselt kaasa sellele, et sellised augud olemas oleksid. Nad ei taha, et keegi selle tee luubi alla võtaks.”
„Ma tahaksin juba kohale jõuda,” ütles naine. „Siis tahaksin ma jaheda duši alla ja… võrku seal ikka saab?”
„Võrku saab. Selleks on neil omad meetodid. See käib läbi mitme proksi ja on täiesti jälitamatu. Aga enne peame kohale jõudma.”
Naine ainult noogutas kannatamatult. „Ja siis tahaksin ma süüa midagi sellist, mis ei ole saanud EU sertifikaati kui täiesti ohutu. Nad võiksid juba lisada lühikese kirja, et toit on nii steriilne ja puhas, et selle söömine ei paku mitte midagi.” Ta ohkas. „Ja ikkagi käib see liigagi kergesti.”
Mees mühatas. „Mrhh, võimalik, et meil on lihtsalt väga hea legend. Mingi segavereline ärimees Liibanonist on endale mingi samasuguse poolvalge litsi muretsenud ja…”
Kõigepealt sai ta küünarnukiga ribidesse.
Mees surus hetkeks huuled kokku, küllap polnud hoop just väga hell, kuid ta ei kavatsenudki pahandada, selle asemel ägises ta naerda.
„Mina tahaksin veini. Ja pesta ja siis magama. Koos sinuga.”
Ta sai veelkord küünarnukiga, seekord küll rohkem mänglevalt, enne kui naine end uuesti tema kõrvale magama asutas.
„Hommikuks oleme Tseilonil.”
Järgmisel hommikul vankus kohvrite raskuse all tuikudes Kalpitiya sadamakaile kaks rääbakat turisti.
„Kui keegi käsib mul käed üles tõsta ja ta on lähemal kui viis meetrit, siis ta kukub. See oli hoiatus,” mees heitis naisele kõvera muige, asetas kohvrid betoonist kaiplaatidele ja sirutas end.
„Ma hoidsin hinge kinni,” viskas naine ümbrust uurides. „Sa ütlesid, et meile tullakse vastu?” Tumesinine India ookean loksus vaikselt, sealtpoolt puhus kerge tuuleke, kuid temperatuur oli 30 kraadi ligi. Juba sadamas sees olles polnud suurt muud näha, kui ümbritseva linnakese valgeks võõbatud majade maalilist rägastikku, mida kirjas kohalike värvikirevates sarides hord. Mehe ja naise ümber oli juba moodustunud rõngas särasilmsetest lastest, kes üritasid nende kohvreid haarata.
„Tere tulemast Sri Lankale, härra ja proua mis iganes nimed teil olid. Kõtt!” Nad pöördusid ja leidsid end vastamisi heledates lühikestes pükstes ja valges T-särgis Holgeriga, kes nii pikkuse kui nahavärvi poolest kohalikest rabavalt eristus; viimane röögatus oli ilmselt mõeldud ümberringi tunglevale jõnglastekarjale.
„But Holger! Please!” kostis mitmehäälne rahulolematus.
„Kuid vabandust,” ta naeratas laialt. „Holger Vain, Madagaskari Biosfääri Kaitse Sihtasutuse kohalik resident. Ma tegelikult muidugi tean une pealt, kes mis nime all liigub, aga loodetavasti pole teil neid identiteete enam kunagi vaja. Ja eks te saate ise ka aru, et need poleks niikuinii kannatanud mingit tõsisemat kontrolli. Olete lahutatud. Aga vabandust, see oli vist liiga asja sees olija rumal nali. Kuidas teil läks?”
„Pole viga. Aga lahutuse üle me veel mõtleme,” üritas Ageline naeratada. „Tead, eks sa pead ka meid vabandama – pärast sellist reisi ei ole me oma parimas vormis.”
„Ja nagu ma aru saan, seisab seda reisi veel ees,” lisas Ago teisele tervituseks noogutades; kätt ei pakkunud neist keegi.
Holger jageles lühidalt ümbritseva lastekarjaga ja pistis siis neile, kes kohvrid võtsid, mündid pihku. Ta inglise keel oli nii hea ja vaba, et kui see ehk tõesti ei olnud ta emakeel, rääkis ta seda hulga paremini kui enamik neist, kes seda emakeeleks pidasid; pigem võis kahtlusi tekitada perfektne briti grammatika. Kui ta aga kohalikega rääkis, oli see peaaegu arusaamatu. Ago ja Ageline inglise keel oli ladus, kuid puine. Kuigi ka nemad rääkisid vabalt, oli see neile selgelt võõras keel.
„Tahate minna kohe või homme?” pöördus Holger uuesti nende poole, kui nad oma kohvritele järgnesid. „Läheb üks lennuk päevas ja see stardib natuke rohkem kui tunni aja pärast. Jõuame lahedalt ja vajadusel nad ootavad, kui ma helistan. Või puhkate päeva ja lendate homme? Siin elamine ei maksa enam midagi.”
Mees ja naine vaatasid korra teineteisele otsa. „Läheme täna,” ütles siis mees. „Saab selle õuduse ükskord kaelast ära. Muide, kus teised
