Ta vaatas teiste kahe poole. Kui tal oligi mingi lootus kaastundele, siis kustus see, nähes teisi noogutamas. „Band de cons,”1 pomises ta löödult.
„Frank, sul on viimane aeg sealt ära tulla,” jätkas Dexter. „Me ei jõua sulle enam katet teha.”
„Sellega jäid sa hiljaks,” noogutas see ükskõikselt. „Mind juba lasti siit töölt lahti. Holger aitas mu Teherani ja paari päeva pärast olen Madal. Aracelli, oled sa kindel, et EuroBureau sinuni ei jõua?”
Naine raputas mornilt pead. „Ma olen siin kõlkunud juba kaksteist aastat. Black Lace’i kuritegude register on aukartustäratav. Endalgi hakkab hirm, kui lugeda. Ära muretse.”
Dexter tõmbas joone alla. „Sinuga, tüdruk, arutame asja hiljem edasi. Reniard, sina saad materjalid, mille kõige president sinust saab. Frank, kas sa vajad veel abi, et siia jõuda?”
„Ei, Holger hoolitseb kõige eest.”
„Siis ülehomseni.”
X
„Nii, mida me teada saime? Olid nad ehtsad?”
Nõupidamistelaua teises otsas oli läinud rohkem aega, sest seal olid inimesed tõepoolest ühes ruumis koos olnud ja nende viisakas lahkumine võttis aega.
Noor arvutitehnik seisis nõupidamistelaua juures koos oma kakskümmend aastat vanema ülemusega. Tolle ülemuse ülemus oli nõupidamisest osa võtnud ja formaalselt oleks tema pidanud rääkima, aga mõnedel praktilistel juhtudel eelistasid neli endisest seltskonnast kohale jäänud meest lasta rääkida sellel, kel midagi öelda on.
„Sama, nad olid ehtsad, kuid nad istusid eri ruumides ja muidugi töötlesid nad kujutist.”
„Mida me nende kohta teada oleme saanud? Kuidas nad asjasse suhtusid?”
„Nad ei võta meid tõsiselt. Sama, Reniard Oddchand ei ole otsustaja. Ta igavleb. Tegelikud otsused teeb François Plessis, kuigi ka John Dexter ja Aracelli Segarra kuulavad huviga ja ilmselt on neil strateegia määramisel oma roll. Teised meie arvates sisuliselt ei osale.”
„Kas mõni neist teistest võib siiski olla tegeliku töö tegija?”
„Ma ei ole kompetentne kaasa rääkima meie avalike suhete talituse teiste osakondade andmete alusel. Meie analüüsi põhjal võime väita, et ei ole.”
„Kas on veel midagi selgunud? Me muidugi teame, et Reniard Oddchand on ilmselt pandud presidendiks vaid sellepärast, et ta on kohalik – et asi ilusam paistaks. Kas ta üldse asjaga seotud on? Kas ta üldse saab aru, mida ta räägib?”
„Meie andmete põhjal saab.”
„Kuid näiteks Dexter… On tema tegelik isik selgunud?” Seda viimast küsis mees, pöördudes kõigi ruumisviibijate poole.
Vaikus.
„Aracelli Segarra?”
Taas kestis vaikus, kuni rääkima hakkas noor arvutitehnik: „Ei. Ta on oletatavasti ka Black Lace…”
„Seda me teame. Kas on veel midagi?”
Noor arvutitehnik oli üleni punaseks läinud ja vaikis.
Longhorn
Lennujaama polnud õhust vaadates nagu olemaski, kuid kui lennuk lõpuks seisma jäi, avastas Ago, et otse nende kõrval on avar platvorm angaari ruleerinud lennuki uste kõrgusele tõstetud ja lennukilt lahkumine on sedaviisi tõeliselt mugavaks muudetud.
Ago ja Ageline olid kõrvuti istunud, aga pärast lennukist väljasaamist kogunes neid kokku kuus sellest seltskonnast, kes Istanbulis pikantset turismituuri olid alustanud. Nende hulgas polnud ei seda paari, Franki ja Jane’i, kelle ta ära oli tundnud, ega ka nägupidi tuttavat aatomifüüsikut. Nad polnud saanud võimalust omavahel juttu vesta või nimesidki vahetada, nad olid vaid üksteist ära tundes noogutanud. Teised tundusid olevat kaks paari, kuid Ago ei suutnud jätta mõttes märkimata, et seda saab täie tõsidusega väita ka tema ja Ageline kohta. Meestest üks oli umbes temavanune ja teine noorem, vast kolmekümnene. Vanema mehe kaaslane oli kah hilistes kolmekümnendates, hästi armas ja temale kuidagi sobiva pisut lopsakama olemisega naine, noorema mehe kaaslanna aga üsna noor, kuid lausa üllatavalt inetu näoga kontkõhn tüdruk.
Mitte mingit passikontrolli ei paistnud ka kusagilt ja kui nad seal troppi kogunesid ja otsides ringi vaatasid, avastasid nad, et metalne robotkäsi tõstab juba nende kohvreid sealsamas kümnekonna meetri kaugusel laiutavale põlvekõrgusele alusele.
Veel rohkem tekitas hämmastust, et mööda sedasama platvormi sõitis sinnasamasse lennuki külje alla vähemalt tosin erinevat sõidukit.
„Ago?” Üks sõiduk oli nende juures peatunud ja päevitunud umbes viiekümnene mees kummardus välja. „Mina olen Kelder.”
„Ma tunnen su ära küll, oleme mõned korrad videos rääkinud,” noogutas Ago.
Mees hüppas autost välja ja vaatas ringi. „Peavad veel olema Ageline ja Scott ja Liz ja Vicent ja Yasmin… Teie oletegi? Nüüd tuleb teie reisi viimane pingutus – me peame siia masinasse ära mahtuma. Mul ei olnud suuremat käepärast ja ma loodan, et keegi teist ei taha siin oodata, kuni ma teisele ringile tulen? Olgu, topime selle jõleda kasti siis inimesi ja asju täis!”
Masin osutus seestpoolt hulga suuremaks, kui väljast tundunud oli. Palju ruumi seal muidugi ei olnud, sest lahedasti oleks sinna mahtunud seitse inimest ilma kohvriteta. Viimased toppis Kelder neile sülle ja lausa pähe, kui nad ise sees olid.
„Massihävitusrelvi ei ole? Vabandust, aga te olete nüüd minu vastutusel, nii et ma olen ühtlasi tolli ja passikontrolli eest. Siin on muidugi detektorid ka.” Ta viipas kõrgemal karniisidel turritavatele seadmetele. „Eks sõrmejäljed ja silmapõhjamuster tuleb millalgi ka muidugi võtta. Käime siit kohe läbi, saab teile meie ajutised dokumendid kah kohe ära tehtud.” Auto tiirutas mingites koridorides ja peatus hiigelsuures suletud kuplis.
Dokumentide tegemine ei võtnud viit minutitki, Kelder oli kas korraliku ettevalmistustöö teinud või olid tal väga suured õigused. Igatahes ei küsinud keegi neilt midagi ja kõige tüütum oli selle inimeste- ja kolihunniku autost välja- ja uuesti sissetoppimine. Siis aga vupsas masin avatud ustest laiale teele ja kihutas pärastlõunases päikeses üsna hajali ehitatud majadega mägiste niitude vahel.
Kelder juhtis vaikides, autos oli meeldivalt jahe ja Ago leidis keskkonsoolilt, sealt, kus autodel juba sada aastat tavaliselt asub kliimaseadmete juhtimine, numbri 295, mille taga oli hulga väiksemalt ≈23. Hetke pärast taipas ta, mida näeb – kliimaseadme skaala oli Kelvini kraadides, ent „harjumuste orjade” jaoks oli lisatud ka Celsiuse näit. Ta tõstis järsult pea ja kuna ta nüüd spetsiaalselt jälgis, tabas pilk tee ääres üsna tavalisena näiva kiiruse piirangu märgi (ainult punase asemel oli väline ring sinine), millel seisis 40.
3,6 x 40 =… arvutas ta kiiresti peast, …144. Nojah, vast niisugune võis auto kiirus olla küll.
„Need liiklusmärgid – kuidas kohalikud SI süsteemiga ära harjusid?” küsis ta Kelderilt.
„Kohalike autod on sellised, et neil ongi paras siin 40 kilomeetrit tunnis sõita,” turtsatas mees. „Nali. Tegelikult on suuremas osas saarest
’Idioodikari’ või ka ’vitukari’ (pr k).
