kas tuleb veel küsimusi, ja noogutas siis:
„Ma lähen vaatan nüüd teised neli ka üle – nemad ma ju viskasin ainult autost välja, ei kontrollinud sedagi, kas nad ikka uksest sisse saavad.”
Ta pöördus, viipas ja kõndis minema. Ago fikseeris kusagil teadvusenurgas, et ta auto pidi olema elektriline, sest peale rataste krigina majaesisel kruusal polnud kuulda mitte mingit muud heli.
Ta seisis ikka veel mõtlikult – täpsem oleks öelda uimaselt – paigal, kui kuulis tagantpoolt Ageline häält: „Kuule, tule siia! See maja on ikka pagana suur!”
Maja esikülg oli umbes kaheksa meetrit kolme meetri kõrgust klaaspinda, mille mõlemalt küljelt tõusid trepid, mis viisid klaasitaguse elutoa kohal asuvale vast nelja meetri laiusele rõdule, mille taga omakorda oli samasugune klaassein; eeldada võis, et seal taga on kolm suhteliselt kitsast või kaks avarat magamistuba. Rohkem, nagu öeldud, majast näha ei olnud, sest see sukeldus künkanõlva. Elutuba läks sujuvalt üle köögiks ja selle taga oli üles suunduv trepp. Oli veel kolm eri külgedesse minevat ust, ja kui Ago neid Aget otsides paotas, leidis ta igaühe tagant nii kaheksa korda kaheksa meetrit tühjad akendeta ruumid. Ta tõusis teisele korrusele ja põrkas kokku Agega, kes pead vangutates ringi käis.
„Näe, kaks suurt tuba, mis rõdule viivad, siis on veel mõlemal pool akendeta ruumid ja siin tagapool on kah veel akendeta ruume. Ühte on keegi vist kabinetina kasutanud ja teine on… tule vaata.”
Age viis ta pealtnäha tühja tuppa ja vajutas nupule. Seinast eraldus süstatrenažöör, nende sisenemisel automaatselt süttinud neutraalne kollakas valgus kustus ja korraga seisid nad jõel. Illusioon ei olnud just väga täiuslik, kuid nii ootamatu, et Ago tundis hetkeks mune krampi tõmbuvat, enne kui teadvus häbi-häbi tegi ja kinnitas, et ta ei ole mitte vööni vees. Age vajutas nuppu, süst kadus ja valgus muutus tavaliseks.
„Esimeseks sain ma muide jalgratta ja metsatee,” ütles naine. „Magamistoas on hommikumantlid ja minu arust ma nägin all pesumasinat. Mina igatahes tahan neist riietest välja ja pesta.”
„Kumma magamistoa sa võtad?” küsis Ago.
„Juba kahtled? Mehed…” ohkas naine riideid maha ajades. „Mine too parem kohvrid sisse.”
„Jajah, sain isegi aru,” porises mees naerdes trepist alla laskudes. „Teenijate magamistoad on need akendeta…”
Talle lendas järele matkaking.
König
JeanDark: Millega tegeled?
König: Kle, siin on öö, tuleb meelde? Meie ajavahe on enam-vähem pool ööpäeva, nii et millega ma sinu arust tegelen?
JeanDark: Hii, aga miks sa võrgus oled?
König: Uni läks ära. Ema ajas üles – pidi tööle minema. Kolistas nii palju, et ärkasin. Kohe ei tulnud und, siin ma nüüd siis olen.
JeanDark: Näita ennast.
König: Sry, ma ei ole presentaablis konditsioonis.
JeanDark: See ongi huvitav. Ma polegi sind paljalt näinud. Ja ilma meigita.
König: Mina ja meik? Kellega sa mind segi ajad?
JeanDark: Mis see skin muud on kui meik? Mina pean seda sulle ütlema…
König: Ja sa tahad öelda, et sa oled alati ethne /ehtne?
JeanDark: Arva ära.
König: Mitu katset saan?
JeanDark: Sa oled vastik. Sa oled veel salapärasem kui mina.
König: Oli see kiitus?
JeanDark: Ei, see käib närvidele. Ma ei ole kindel, kas enam tahangi sinuga abielluda; – )
König: Kui kõik mehed oma naistest nii kergesti lahti saaksid…
JeanDark: Sa oled vastik. Mul on õhtu. Vara. Ema ei luba niikuinii välja. Tavaliselt sa tekid hiljem. Mis kool see on, kus tundides lubatakse arvutiga võrgus istuda ja plikadega lobiseda?
König: Tead küll, ma olen kirjutanud. Käisid isegi kodulehel. Nad usuvad inimvabadusse – teed, mis tahad, kuni õppimine korras.
JeanDark: Ja praegu oled kodus?
König: Võib nii öelda küll.
JeanDark: Nii et sa siis ei lülita kaamerat sisse? Ja lobiseda sa niikuinii ei saa, viide on sul meeletu, eks ole?
„Teed midagi tähtsat?” Naine hõljus läbi ruumi ja pani käe arvuti taga istuva poisi õlale, end ühtlasi ka kinni pidades; mitte küll tervet hoogu – ta toetus samal ajal lauaservale ka ja lasi jalad vastu üht ekraani, jäädes sisuliselt poisi pea kohal paigale.
„Ei,” poiss vaatas üles. „Kuulan muusikat ja vaatan lähenemist. Ja ajan abikaasaga juttu.” Ta viipas selle ekraani suunas, kus eelnev vestlus kirjas oli.
„Miks ta sul abikaasa on? Vanasti oli ikka girlfriend.”
„Girlfriend on see, keda kepitakse ja kellega on lõbus. Abikaasad – see on nagu teie isaga – teine teises universumi otsas ja ainult segajaks mõtetes, et kellegi kolmandaga ka hea ei oleks.”
Naine ei vaevunud reageerima, lasi selle asemel silmad ükskõikselt üle ekraani. Ta oli pikka kasvu ja üsna tõmmu. Ta silmad olid lõunamerede tumesinised, juuksed lühikesed ja silmadega sama värvi ning tal olid seljas õhukesest valgest linasest riidest püksid ja särk, mida laiad mugavad kummid paigal hoidsid. Meenutas see riietus pisut karate kiid, kuid samapalju ka haiglate või muude selliste asutuste lihtsaid odavaid töörõivaid. „No ja miks sa siis kaamerat sisse ei lülita? Vahetad tausta ära…”
Poiss libistas pilgu endast ja emast üle sellise ilmega, et peab mõttes aru, kas tasub vihastada. Tal olid ainsa riietusesemena seljas ema omadele sarnanevad püksid. „Tal on õhtu, mul alles hommik. Ja ei ole vaja, et teil siin lõbusaks läheb, kui tal tuleb pähe end üles kütta ja natuke netiseksi teha.”
„No aga sa näita mind ka. Ütle, et emme on siin, tuleb korralikult käituda.”
„Välistatud. Nagu sa, süüdimatu moor, ei mäletaks viimast korda; peale seda ei räägitud minuga nädal aega. „Hei, emme”, ja siis korraga kerkib emme maast lahti… Ma pidin nõme tüüp olema, et niimoodi teda kujutisega püüan. Eriti, kui seda veel lõpuni välja ei mängi. Või et kui oleksin mänginud, siis ma isegi ei mäleta, kumbapidi ma rohkem oleksin saanud. Ma pidin talle seletama, et emmel on uus kutt ja teda pole viimasel ajal eriti näha, siis tal hakkas minust kahju. Nii et sa oled halb emme.”
„Aaa…” noogutas naine ükskõikselt. „Paar sajandit tagasi tõusid lapsed üles, et vanemad ei tohi nende ellu sekkuda. Nüüd on ka vanemad lõpuks taibanud, et see töötab mõlemat pidi – meil ei ole vaja teie ellu sekkuda. Tee ise oma rumalused. Mida sa talle üldse oled kokku rääkinud?”
„Tõtt, tõtt, ainult tõtt ja mitte midagi muud kui tõtt. Tõsi, mitte kogu tõtt. Et mu ema on kokk ja isa kaevur.
