style="font-size:15px;"> Kelder heitis talle viltuse pilgu. „Kindlasti käis enne siiatulekut sinu juures keegi, kes andis mõista, et elu ei ole siin mitte absoluutselt ohutu? Et väljaspool meie suletud asulaid liikumine eeldab korralikku relvakäsitsemisoskust? Et on nii mõndagi, mis on hoopis teistmoodi, kui ebamääraste võrgus ringiliikuvate materjalide põhjal otsustada võiks?”
„Noh… jah,” vastas Ago. Ta vahetas Agega pilgu ja tajus tagapool ka teiste tärganud huvi.
Kelder aga ilmselgelt ei tahtnud seda teemat jätkata: „Täna puhake. Ma tean, teil on pikk reis seljataga. Homme hommikul korjan teid kõiki kokku ja viin instituuti. Ma ei tea, palju te omavahel olete rääkinud, aga kõik mehed hakkavad tööle minu juures ja Yasmin ka. Lepmitov ja Delblanc arvasid, et las mina tegelen teie kõigi vastuvõtmisega. Ehk nad siis tulevad millalgi enne lõunat ja korjavad teid peale.” Need viimased laused ütles ta vaheldumisi Age poole ja üle õla vaadates. „Autodega tegeleme ka homme ja see jääb muide ka Age ja Lizi puhul nende ülemuste hooleks. Ah jaa…” Ta sirutas käe kindalaekasse. „Siin on teile uued telefonid. Teie vanad töötavad siin ka, aga igaks juhuks, kui te vähemalt esialgu ei taha, et teie asukoht laiemalt teatavaks saaks, ei soovita ma neid sisse lülitada. Me natuke pirame siin, eks ole, suvalise võrgu telefonid töötavad, sest me ei ole näinud mingit mõtet kõnede eest raha võtta, aga see nõuab natuke teadmisi ja arusaamist, kui te ei taha, et teie aparaatide unikaalsed koodid laiemalt leviksid. Saage aru, küsimus ei ole siin koju helistamises. Ühelt poolt ei oleks vaja isegi meediakaarti – mõned nimetavad neid eelmise sajandist pärit nimega SIM-kaartideks – vahetada, sest ma olen üsna veendunud, et kohalik jaam suudab teile roamingut emuleerida, kuid ameeriklased, hiinlased ja küllap mõned veel jälgivad sattidelt meie jaamu ja regavad telefonide tehasekoodid. Üks päring – kelle isikuga seotud meediakaart oli varem selle numbriga telefonis? – ja luure teab, et te olete Madal. Need uued telefonid on häälestatud nende nimede peale, mis… ma ei teagi, kustkaudu need minuni on jõudnud, loodan vaid, et need ikka on teilt pärit – Lon6lon6a6o ja Ter1e ja EberhardMT ja Lizzzettte ja ViolenceOD ja 11010smin. Uh, enam kunagi ei proovi ma neid hääldada…” Ta oli seda tõesti tähthaaval teinud. „Õige mitmel teist ma soovitaksin selle kohe, enne esimest võrkulogimist ära vahetada. Näiteks Ago – me teame, et luure oskab Longlongagod sinuga kokku viia. Ter1e sobib – sinu vanaema on piisavalt kauge. Scott, Eberhard on ka teada. Lisa, sinuga sama jutt, aga igasuguseid Lisa-Lizette versioone on maailmas umbes 20000, nii et las olla. Yasmini oma on ka nii segane, et las olla. Vicent, eks sa ise tead – sa ju saad aru, et sind hakatakse kindla peale selle nimega kutsuma, ja veel täisversiooniga – Violence Overdrive? Või Overdose… Aga lõpuks saan vaid nõu anda.” Ta turtsatas jälle.
„See mu vanaema nimi – sa oled meid üsna põhjalikult uurinud,” märkis Age.
„Mõttetu on seda varjata,” noogutas Kelder enda ette teele vaadates. „Ligikaudselt hinnates on kümnendik meie töötajatest erinevate luurete palgal. Pluss umbes kolmandik on saanud erinevaid ettepanekuid erinevatelt organisatsioonidelt, kes kah nii või teisiti nuhkida tahavad. Aga kuni inimesed meie heaks töötavad, pole see tegelikult meie asi, niikaua, kui keegi sabotaaže toime ei pane. Nii et kui juhuslikult on õige kõik see, mis ma teie kohta teada olen saanud, on see meeldiv erand. Aeg näitab.”
Ta keeras suurelt teelt ära ja hulga väiksema tee alguses oli rohelise auto kujutise peal number 25. Seda teed oli vaid mõnisada meetrit, siis keerasid nad järgmisele teele, kus oli kollase servaga märk 13 ja vaevalt sadakond meetrit edasi punase servaga märk 7.
„Sinine oli kiirtee, roheline oli maantee, kollane oli linn ja punane õueala?” küsis Ago üle. „Ja siis on veel valge ja must?”
„Valget ja musta ei ole ametlikult olemas.” Kelder turtsatas; see paistis tal kombeks olevat. „Aga jah, nii võib liiklustsoone nimetada küll – sinine on kiirtee, kiirusepiirang tavaliselt 40 ehk vanas süsteemis 144, roheline maantee, kiirusepiirang tavaliselt 25 ehk 90, kollane asula, kiirusepiirang 13 ehk 47,8 ja punane õueala, kiirusepiirang 7 ehk 25,2. See ei erine muide üldse eriti sellest, millega sina harjunud oled, vahe on peamiselt selles, et kasutatakse värve ja see – nagu sa ütled – õueala on eraldi välja toodud. Valge on üldkasutatava tee lõpp, ehk siis ei peaks sinna ilma erilise vajaduseta autoga ronima, ja suuremate teede vasakutel ridadel on musta servaga märgid, kus peal lõpmatusemärk, ehk siis on seal kiirus piiramata.”
Selle ajaga olid nad jõudnud poolenisti mäekülge peidetud kahekorruselise maja ette. Vanemad neist ülejäänud neljast ronisid välja ja Ago pani alles seal kokku, et nemad olid Scott ja Liz. Sadakond meetrit eemal peatusid nad teise maja ees ja seal lahkusid autost Vicent ja Yasmin. Mäenõlv oli kaetud suhteliselt tiheda metsaga, kuid siit-sealt vilksatavad vaated lasid aimata, et kogu ümbrus on igas suunas selliseid maju täis.
„Nii.” Kelder peatus jälle. „Kumb teist selle võtab?”
Ago ja Age vaatasid muiates teineteisele otsa. Ago tundis, kuidas ta suu kuivaks läheb.
„Eee…” suutis ta ainult endast välja pigistada.
„Mulle tundub, et ka meile kahele jätkub ühest,” ütles Age talle küsivalt otsa vaadates.
Ago noogutas vaikides, tundes taas, kuidas ta kõrvalestad õhetama hakkavad.
Kelder kibrutas kulme. „Hm, te ju… Tundsite te teineteist? Nüüd ma lähen poon Merkeli üles…”
„Jäta ta ellu,” vangutas Ageline pead. „Kui sa paned kaks sobivat eri soost inimest mitmeks päevaks koos pisikesse ruumi, võib tulemus olla ettearvamatu.”
Kelder vaatas neid natuke aega ja hakkas siis naerma. „Elu on ikka imeline! Kaduge koos oma kohvritega!”
Majale kuuluv aed paistis olevat mitu tuhat ruutmeetrit ja kui välja arvata, et muru oli umbrohtu kasvanud ja lillepeenrad kuidagi hõredad, tundus maja olevat otse vanade baobabide vahele rajatud nii, et ühtki puud ei vigastatud. Väljas oli kraadi kolmkümmend ja väga niiske, kui aga Kelder lükkas lahti suure klaasukse, uhkas majast neile vastu meeldivat jahedust. Kivipõrandatel polnud vaipu ja kusagil polnud näha mingeid nipsasjakesi, mis kodust kodu teevad ja mida miljöö imiteerimiseks tavaliselt ka kõigisse üürielamistesse topitakse. Kummatigi oli laual suur vaagen värskete puuviljadega ja veinikülmik sealsamas elutoas tundus vähemasti poolenisti täidetud olevat.
„Külmutuskapp on köögis,” ütles Kelder. „Viskasin ka sinna mingeid asju. Valik on muidugi juhuslik, kuid vähemasti täna peaksite te vastu pidama. Üks häda teie vaatenurgast on see, et meil ei ole siin poodi tavalises mõttes. Ma homme õpetan, kuidas instituudi laost asju kätte saab ja kuidas tellitakse seda, mida seal ei ole. On muidugi kohalike turg, kuid vähemasti täna ma ei soovita sinna minna; lähimani on oma viisteist kilomeetrit kah, nii et jala pole see just kergeim teekond. Teie nendes uutes moblades on minu number ja ka paari naabri numbrid, kes lubasid abiks olla, kui te hätta jääte. Võimalik, et mõned neist astuvad õhtu jooksul ka läbi, et vaadata, kuidas teil läheb. Nii et – tundke end nagu kodus.” Ta pöördus minekule.
„Oota…” Ago kõhkles. „Kuidas see kõik siin käib? Vaata, paar päeva elan ma ilmselt igasugustes tingimustes üle, aga… saa minust õigesti aru – ma ei tea, kuidas on teistega, kas või Agelinega, aga sa ei ole öelnud, palju see kõik maksab ja… me ei ole peaaegu mitte millestki rääkinud.”
„Maja kuulub instituudile. See on ehitatud paar aastat tagasi ja jäi tühjaks – endine omanik kolis ära. Inimesed liiguvad ja me üritame täita neid nii, et ikka kõik majad aeg-ajalt ka nii-öelda inimkätt tunda saaksid. Kui see maja sobib, siis see jääbki teie elamiseks. Et arveldus käib umbes niipidi, et rent on umbes veerand sinu palgast, kui me kõige muuga normaalselt kaubale saame, ja meil kehtib lisakolmandiku reegel – kui leping instituudiga
