Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle страница 37

Sherlock Holmesi lood I - Arthur Conan Doyle

Скачать книгу

ilmselt uhke oma jutu mõjule, ning jätkas siis vesipiibu mahvide vahelt:

      „Nagu te arvata võite, olime vennaga väga ärevil aarde pärast, millest isa oli kõnelnud. Nädalaid ja kuid kaevasime aias, tuhnisime seal läbi iga jalatäie maad, ilma et oleksime aarde asukohta avastanud. Lausa hulluks võis teha teadmine, et peidukoha kirjeldus oli tal surres just keelel olnud. Peidetud varanduse suurust võisime hinnata pärlitega kaunistatud peaehte järgi, mille isa välja oli võtnud. Selle diadeemi pärast tuli mul Bartholomew’ga veidi ütlemist. Pärlid olid tõepoolest väga hinnalised ja vend oli nende äraandmise vastu, sest – omavahel öeldud – ka mu vennal on isa viga küljes. Pealegi arvas ta, et kui me diadeemi ära anname, võib tekkida tühje jutte, mis meile viimaks sekeldusi kaela toovad. Suure tegemisega suutsin talt välja pressida loa hankida miss Morstani aadress ning saata talle kindlate vaheaegade järel üksikuid pärleid, nii et tütarlaps kunagi vähemalt puudust ei peaks kannatama.”

      „See oli teist kena,” sõnas miss Morstan tõsiselt, „see oli teist tõesti kena.”

      Väike mees tegi tõrjuva liigutuse.

      „Olime teie hooldajad, niiviisi sain mina asjast aru, ehkki Bartholomew vaatas asjale teisiti. Meil oli endil küllalt raha, mina rohkem ei soovinud. Pealegi oleks olnud äärmiselt sündmatu noort daami nii näruselt kohelda. Le mauvais goût mè ne au crime33 – prantslased oskavad säherdusi asju väga tabavalt sõnastada. Meie lahkarvamused selles küsimuses läksid niikaugele, et pidasin paremaks endale eraldi eluaseme soetada. Võtsingi siis vana hindust teenri ja Williamsi ühes ning lahkusin Pondicherry Lodge’ist. Eile aga kuulsin, et on juhtunud midagi väga olulist. Aare on avastatud. Teatasin otsekohe miss Morstanile ja nüüd on meil vaja ainult Norwoodi sõita ning oma osa nõuda. Selgitasin Bartholomew’le oma seisukohti ja nii on meie külastus kui mitte just teretulnud, siis vähemalt talle ette teada.”

      Thaddeus Sholto lõpetas ja istus tõmbleva näoga oma toredal sohval. Me kõik vaikisime ja tegelesime mõttes pöördega, mille kogu see salapärane lugu oli võtnud. Holmes hüppas esimesena üles.

      „Toimisite hästi, sir, algusest lõpuni,” ütles ta. „Võib-olla saame teile kuidagi tasuda sellega, et püüame heita valgust asjaoludele, mis teile veel tumedad on. Kuid miss Morstan ütles äsja päris õigesti, et aeg on juba hiline, ja seepärast oleks kõige parem asjad viivitamata joonde ajada.”

      Meie uus tuttav keeras oma vesipiibu toru äärmiselt hoolikalt kokku ja otsis kuskilt eesriide tagant väga pika, nöörist aasade ja karakullkrae ning – kätistega mantli. Olgugi et õhtu oli täiesti tuulevaikne, nööpis ta mantli kurguni kinni ja pani pähe jänesenahkse mütsi, mille rippuvad lapatsid ta kõrvu katsid, nii et temast midagi rohkemat välja ei paistnud kui ainult tõmblev, haiglane nägu.

      „Mu tervis on põduravõitu,” lausus ta koridoris meie ees astudes, „sellepärast pean enese eest hästi hoolt kandma.”

      Sõiduk ootas meid väljas ja meie tegevuskava oli ilmselt juba ette korraldatud, sest kutsar sõitis kohe kiire traaviga minema. Thaddeus Sholto kõneles lakkamatult valju kõrge häälega, mis rataste mürinast üle kostis.

      „Bartholomew on nutikas sell,” ütles ta. „Oskate te arvata, kuidas ta aarde kätte sai? Ta oli kuidagi järeldusele tulnud, et see peab asuma kuskil maja sees. Niisiis arvestas ta välja terve maja mahu, mõõtes kõik kohad üle, nii et ükski toll ei tohtinud vahele jääda. Muu hulgas oli ta teada saanud, et hoone kõrgus pidi olema seitsekümmend neli jalga. Liitnud aga kokku kõikide korruste kõrgused ja võtnud sealjuures arvesse lagede-põrandate vaheruumid – ta laskis need läbi puurida –, ei saanud ta kokku kuidagi rohkem kui seitsekümmend jalga. Neli jalga jäi puudu. Need võisid olla ainult katuse all. Seepärast tagus Bartholomew kõige kõrgemal asuva toa lakke augu ja sattus kinnimüüritud katusekambrile, mille olemasolust kellelgi aimu polnud. Keset ruumi seisiski seal kahel aampalgil aardekast.

      Ta laskis selle läbi augu alla ja nüüd on ta meil käes. Bartholomew hindab ehete väärtust vähemalt poolele miljonile naelsterlingile.”

      Kuulnud teda mainivat säherdust hiigelsummat, vaatasime üksteisele pärani silmi otsa. Kui me suudame miss Morstani õigused jalule seada, saab vaesest kasvatajannast rikkaim pärija kogu Inglismaal. Ustav sõber oleks pidanud sellist uudist kuuldes kindlasti rõõmu tundma, ometi pean oma häbiks tunnistama, et ma ei suutnud oma isekust maha suruda ja mu süda muutus tinaraskeks. Kogelesin pominal mõned õnnitlussõnad ja istusin rõhutult, langetatud päi, kurt meie uue tuttava sõnadetulvale. Too oli ilmselt parandamatu hüpohondrik: kuulsin nagu läbi une, kuidas ta laskis valinguna tulla lõpmatul hulgal igasuguseid sümptoome ning palus tungivalt seletust arvututelt nurgatohtritelt saadud imerohtude koostise mõju kohta – mõnda neist kandis ta nahkse karbikesega taskus kaasas. Loodan, et ta ei pidanud meeles ühtki vastust, mis ma talle tol õhtul andsin. Holmes väidab, et ta olevat kuulnud mind selgitavat, kui ohtlik on võtta kastoorõli rohkem kui kaks tilka, strühniini olevat ma aga soovitanud kasutada rahustina suurtes annustes. Kuidas see siis ka ei olnud, igatahes tundsin kindlasti kergendust, kui tõld äkitselt järsu nõksatusega peatus ja kutsar pukist alla ust avama hüppas.

      „See ongi Pondicherry Lodge, miss Morstan,” seletas Thaddeus Sholto neiule kätt ulatades ja teda tõllast välja aidates.

      Pondicherry Lodge’i tragöödia

      Kell oli üksteist saamas, kui me oma õhtuste seikluste viimasesse tegevuspaika jõudsime. Olime suurlinna niiske udu selja taha jätnud ja ilm oli päris kena. Läänest puhus soe tuul ning üle taeva ujusid aeglaselt rasked pilverünkad, mille lõhedest vahetevahel piilus poolkuu. Oli küllalt valge, et jalge ette näha, kuid Thaddeus Sholto võttis siiski tõllalt ühe külglaterna, et meie teed paremini valgustada.

      Pondicherry Lodge’i krunti piiras ümberringi väga kõrge kivimüür, mille hari oli üle puistatud klaasimurruga. Ainsaks sissepääsuks oli kitsas raudriiskadega uks. Sellele koputas meie juht kuidagi eriliselt, nagu kirjakandja: kopp-kopp.

      „Kes seal on?” hüüdis seestpoolt räme hääl.

      „Mina olen, McMurdo. Minu koputamist peaksite selle aja peale juba ometi tundma!”

      Kostis torisemist ja võtmete kõlinat-raginat. Uks pöördus raskelt lahti ning ukseavas seisis väike jässakas mees. Laterna kollakas valgus langes ta uurivalt ettesirutatud näole ja umbusklikult pilgutlevatele silmadele.

      „Ah see olete teie, mister Thaddeus. Aga kes need teised on? Nende sisselaskmiseks pole mul peremehelt korraldust.”

      „Ei ole korraldust? McMurdo, te päris üllatate mind! Rääkisin ju eile õhtul vennale, et toon paar sõpra kaasa.”

      „Ta pole terve tänase päeva jalgagi toast välja tõstnud ega mulle mingit korraldust teinud. Teate väga hästi, et ma pean peremehe käskudest kinni pidama. Teid võin ma sisse lasta, teie sõbrad aga peavad jääma sinna, kus nad on.”

      Niisugust takistust ei olnud me ette näinud. Thaddeus Sholto vaatas hämmeldunult ja abitult ringi.

      „See pole teist sugugi kena, McMurdo!” ütles ta. „Teile on ju küllalt, kui mina nende eest vastutan. Pealegi on meil kaasas noor daam. Tema ei saa ometi niisugusel kellaajal tänaval oodata.”

      „Väga kahju, mister Thaddeus,” vastas uksehoidja järeleandmatult. „Need inimesed võivad olla küll teie sõbrad, aga ometi mitte peremehe sõbrad. Tema maksab mulle mu kohustuste täitmise eest hästi ja ma täidan neid ka hoolega. Nendest teie sõpradest ei tunne ma kedagi.”

      „Mis te nüüd, McMurdo,

Скачать книгу


<p>33</p>

Halvad harjumused viivad kuriteoni (pr. k.).