ti kohal
Mylale, Willile, Naushonile ja Serenale,
kus te ka ei oleks.
Soovin tänada Myla Kabat-Zinni, Sarah Doeringit, Larry Rosenbergi, John Millerit, Danielle Levi Alvarest, Randy Paulsenit, Martin Diskinit, Dennis Humphrey’d ja Ferris Urbanowskit, et nad lugesid raamatu käsikirja, andsid väärtuslikku nõu ja innustasid mind. Sügav lugupidamine Trudy ja Barry Silversteinile, et ma võisin kirjutama asudes kasutada Rocky Horse’i rantšot, ning Jason ja Wendy Cookile seikluste eest Läänes neil imelistel päevadel. Sügav tänu toimetajatele Bob Millerile ja Mary Ann Naplesile tõsise pühendumise eest, et sellest saaks suurepärane raamat, ning koostöörõõmu eest. Tänan Hyperioni peret, kirjanduslikku agenti Patricia Van der Leuni, raamatu kujundajat Dorothy Schmiderer Barkerit ja kunstnikku Beth Maynardi hoole ja tähelepanu eest, mida nad panustasid selle raamatu sündimisse.
Sissejuhatus
Kas sa tead, et ükskõik kuhu sa ka ei lähe, tegelikult oled alati kohal. Mille tegemise sa lõpetad, selle tegemise oled lõpetanud. Millest sa praegu mõtled, see on see, mis on su meeles. Mis sinuga ka poleks juhtunud, see on juba juhtunud. Tähtis on küsida, kuidas sa sellesse suhtud. Teiste sõnadega: „Mis siis nüüd saab?”
Meeldigu see meile või mitte, tegelikult on meil ainult see hetk, millega saame tegelda. Ometi elame kõik liiga kergekäeliselt nõnda, nagu unustaksime hetkega, et oleme siin, kus me juba oleme, ja meiega on see, mis meiega juba on. Igal hetkel leiame end ristteelt, kus kohtuvad siin ja praegu. Kuid kui selle üle, kus me praegu oleme, tõuseb hajameelsuse pilv, siis täpselt sellel hetkel eksime ära. „Mis siis nüüd saab?” muutub tõsiseks probleemiks.
Äraeksimisega pean silmas seda, et kaotame ühe hetkega kontakti iseendaga ja oma kõikide võimalustega. Selle asemel hakkame nägema, mõtlema ja tegutsema nagu robotid. Neil hetkedel kaotame sideme sellega, mis on meis sügavaim ja pakub meile võib-olla suurimaid loovuse, õppimise ja arengu võimalusi. Kui me pole hoolikad, võivad need pilvised hetked pikemaks venida ja saada meie elus ülekaalu.
Et saaksime olla tõeliselt ühenduses sellega, kus me juba oleme, ükskõik kus see siis ka pole, peame oma kogemused piisavalt kauaks peatama, et lasta olevikuhetkel kohale jõuda; piisavalt kauaks, et tõeliselt tunda käesolevat hetke, et näha seda selle täielikkuses, hoida seda teadvuses, saada nii selle kohta rohkem teada ja seda paremini mõista. Alles siis saame omaks võtta oma elu selle hetke tõe, sellest õppida ja edasi liikuda. Selle asemel tundub sageli, nagu oleksime vallatud minevikust, sellest, mis on juba toimunud, või tulevikust, mis ei ole veel kätte jõudnud. Otsime midagi muud, kus kõik on loodetavasti parem, rõõmsam, rohkem nii, nagu tahaksime, või nii, nagu oli varem. Enamiku ajast oleme sellest sisemisest pingest üksnes osaliselt teadlikud või pole üldse. Veel enam, oleme parimal juhul samamoodi üksnes osaliselt teadlikud sellest, mida täpselt oma elus ja oma eluga teeme, oma tegutsemise mõjust ja veel täpsemalt, oma mõtetest, mis mõjutavad seda, mida me näeme ja mida ei näe, mida me teeme ja mida ei tee.
Näiteks kipume sageli üsna ootamatult eeldama, et see, mida me mõtleme, ideed ja arvamused, mis on meil alati olemas, on „tõde” selle kohta, mis on olemas maailmas ja mis on olemas meie meeles. Enamasti see niimoodi ei ole.
Me maksame selle eksitava ja tõestuseta eelarvamuse eest kõrget hinda sellega, et lausa põikpäiselt eirame praeguse hetke rikkust. Selle halvad tagajärjed kogunevad tasapisi, varjundades meie elu meie enda teadmata, ilma et saaksime selle vastu midagi ette võtta. Me ei pruugi üldse olla kohal seal, kus tegelikult oleme, üldse olla ühenduses kõigi oma võimalustega. Selle asemel kapseldume oma ettekujutusse, et juba teame, kes me oleme, teame, kus me oleme ja kuhu läheme, et me teame, mis toimub, olles üha mõtete, fantaasiate ja impulsside kütkes, mis tegelevad enamasti minevikuga ja tulevikuga, sellega, mida me tahame ja mis meile meeldib ning mida me kardame ja mis ei meeldi. See pulbitseb meie sees lakkamatult, heites varju meie suunale ja meie tõelisele sisule.
Teie käes olev raamat räägib ärkamisest sellistest unenägudest ja õudusunedest, milleks need sageli muutuvad. Teadmatust sellises unes viibimise kohta nimetavad budistid nõmeduseks või sõgeduseks. Selle teadmatusega kontaktis olemist nimetatakse teadvelolekuks. Tegelemine neist unedest ärkamisega on tegelemine mediteerimisega, süstemaatilise ärkveloleku, teadlikkuse viljelemine praeguse hetke kohta. See ärkamine käib käsikäes sellega, mida võiksime nimetada tarkuseks, ka teadmiseks või mõistmiseks, põhjuse-tagajärje seose ja asjade seostatuse paremaks nägemiseks, nõnda et me ei ole enam omaenda loodud unenäolise reaalsuse küüsis. Et leida oma teed, on vaja pöörata rohkem tähelepanu praegusele hetkele. See on ainus aeg, mis meil on, et elada, areneda, tunda ja muutuda. Meil on vaja saada teadlikumaks mineviku ja tuleviku Skylla ja Charybdise ning unenäoilma, mida nad meile meie elu asemel pakuvad, uskumatust tõmbejõust ning võtta nende vastu tarvitusele ettevaatusabinõud.
Kui räägime mediteerimisest, siis on tähtis teada, et see ei ole mingi veider mõistatuslik tegevus, milleks meie popkultuur seda võib pidada. See ei tähenda muutumist mingisuguseks zombiks, hädavareseks, endasse süvenenud nartsissistiks, oma naba jõllitajaks, pilvedes hõljujaks, sektiliikmeks, jüngriks, müstikuks või ida filosoofiks. Mediteerimine tähendab lihtsalt olla sina ise ja teada midagi selle kohta, kes sa oled. See tähendab mõistmist, et oled teel, meeldigu see või mitte, see tee on nimelt sinu elu. Mediteerimine võib aidata meil näha, et sellel teel, mida me kutsume eluks, on suund; et see rullub kogu aeg lahti, hetk hetke haaval; ja et see, mis toimub praegu, sel hetkel, mõjutab seda, mis juhtub edasi.
Kui see, mis toimub praegu, mõjutab seda, mis edasi juhtub, siis kas pole mõttekas vaadata aeg-ajalt pisut ringi, et paremini hoomata seda, mis praegu toimub, nii et saad oma sisemiste ja väliste suunaviitade abil selgesti tajuda teed, mida tegelikult käid, ja suunda, kuhupoole lähed. Kui teed nii, on sul võib-olla parem võimalus leida endale suund, mis on sinu sisemisele olemusele õigem, hinge tee, südame tee, sinu tõeline tee. Kui sa ei tee nii, siis mõjutab järgmist hetke lihtsalt teadmatuse inerts. Kiirelt mööduvad märkamata, kasutamata ja hindamata päevad, kuud ja aastad.
Liiga lihtne on jääda uduloori varju libedale nõlvale, mis viib otse hauda; või, udu hajutava selgusega, mis ilmub juhuslikult enne surmahetke, tulla ärkvele ja mõista, et see, mida olime kõik need aastad mõelnud selle kohta, kuidas tuleks elada ja mis on oluline, oli parimal juhul järeleuurimata pooltõde, mis põhines hirmul või teadmatusel, ainult meie enda elu piiravatel mõtetel ega olnud tõde, meie elu ei pidanud olema seesugune.
Mitte keegi ei saa meie eest seda tööd ära teha, kuigi perekond ja sõbrad püüavad teinekord meeleheitlikult aidata meil mõista, selgemini näha ja murda välja meie enda sõgedusest. Lõppude lõpuks saab aga ärgata igaüks ikka ainult ise. Tegelikult, kuhu sa ka ei läheks, seal sa oled. See on sinu elu.
Pika, virgumise õpetamisele pühendatud elu lõpul võttis Buddha, kel oli arvatavasti ka selliseid jüngreid, kes lootsid, et Buddha teeb neile oma tee leidmise lihtsamaks, selle oma õpilastele kokku sel viisil: „Ole iseenda valgus.”
Oma eelmises raamatus „Full Catastrophe Living” püüdsin teha teadveloleku tee kättesaadavaks tavalistele ameeriklastele, et see ei tunduks mitte niivõrd budistlik või müstiline kui mõistlik. Teadvelolek tähendab eelkõige tähelepanu ja teadlikkust, mis on universaalsed inimlikud omadused. Kuid meie ühiskonnas kipume neid võtma iseenesestmõistetavalt ega mõtle neid endast arusaamiseks ja tarkuse teenimiseks süstemaatiliselt arendada. Mediteerides süvendame tähelepanu ja ärkvelolekut, peenendame neid ja hakkame neid paremini elus kasutama.
Raamatut „Full Catastrophe Living” võib võtta kui teejuhti inimestele, kellel on füüsiline valu, hingepiinad või kes kannatavad ülemäärase stressi tagajärjel. Raamatu eesmärk oli anda lugejatele vahetu kogemus pöörata tähelepanu väga tihti eiratud asjadele ja viia nad selle kaudu mõistmiseni, et teadveloleku lõimimisest oma elukangasse võib neil olla palju kasu.
Ma ei pea teadvelolekut
