Ta otsustas panna kõik kaalule, et nautida hetkede imet ja lihtsust. Sina aga ei pea oma elu muutma või otsima teadveloleku praktiseerimiseks erilist paika. Piisab sellest, kui võtad natuke aega vaikuse ja selle jaoks, mida võib kutsuda mittetegemiseks, ning keskendud seejärel hingamisele.
Kogu Waldeni järv on sinu hingamises. Aastaaegade vaheldumise ime on hingamises; sinu vanemad ja lapsed on hingamises; sinu keha ja meel on hingamises. Hingamise kulg ühendab keha ja meelt, ühendab meid vanemate ja lastega, ühendab meie keha kogu välismaailmaga. See on elu kulg. Selles voolus pole mitte midagi muud kui kuldkalad. Et neid selgesti näha, pole meil vaja muud kui tähelepanu läätsi.
Aeg on vaid jõgi, kus ma käin õngitsemas. Ma joon temast, juues aga paistab mulle kätte tema liivane põhi ja ma näen, kui madal ta on. Tema kerged vood libisevad oma teed, igavik aga jääb. Meelsamini jooksin ma sügavamalt ja õngitseksin taevas, mille põhja katab tähtede killustik.
THOREAU, „WALDEN” (ERKKI SIVONENI TÕLGE)
Igavikus on tõepoolest ehtsust ja ülevust. Ent kõik need ajad, kohad ja sündmused on siin ja praegu. Jumal ise teostab end käesolevas hetkes ega ole aegade ääretuses iial jumalikum kui just praegu.
THOREAU, „WALDEN” (ERKKI SIVONENI TÕLGE)
Ärkamine
Mediteerimisega alustamine, iga päev selleks aja võtmine ei tähenda seda, et sa ei ole enam mõtlemisvõimeline ega või ringi joosta ja toimetada. See tähendab, et sul on suurem tõenäosus teada, mida sa teed, sest oled vahepeal peatunud ning vaadanud, kuulanud, mõistnud.
Thoreau nägi seda Waldeni järve ääres väga selgesti. Ta võttis selle kokku nii: „Koidab vaid see päev, milleks oleme ärkvel.” Kui tahame mõista oma elu reaalsust selle elu ajal, tuleb meil ärgata ja panna tähele hetki. Muidu võivad terved päevad, lausa kogu elu märkamatult mööda minna.
Üks praktiline viis seda teha on vaadata teisi inimesi ja küsida iseeneselt, kas näeme tõepoolest neid või üksnes oma mõtteid nende kohta. Mõnikord panevad meie mõtted meile ette roosad prillid. Kui kanname neid, näeme oma unistuste lapsi, unistuste meest, unistuste naist, unistuste tööd, unistuste kolleege, unistuste kaaslasi, unistuste sõpru. Võime elada unistuste olevikus unistuste tuleviku nimel. Seda teadmata värvime kõik roosaks, nähes kõike nii, nagu me tahame. See, millest me unistame, võib küll muutuda ja tekitada illusiooni, et on elav ja tõeline, aga need on siiski unistused, mille võrku oleme püütud. Kui võtame aga prillid eest, siis näeme võibolla pisut paremini, mis tegelikult on.
Thoreau tundis vajadust tõmbuda pikemaks ajaks üksindusse (ta jäi Waldeni järve äärde kaheks aastaks ja kaheks kuuks), et seda teha. „Ma läksin metsa sellepärast, et ma tahtsin elada järelemõtlikult, seista vastamisi ainult elu paratamatute tõsiasjadega ja proovida sellest õppust võtta, et ma ei peaks oma surmatunnil märkama, et ma polegi elanud.”
Tema sügavaim veendumus oli: „Muuta päeva ennast – see on kõrgeim kunst… Ma pole veel ealeski kohanud täiesti ärkvel inimest. Kuidas ma oleksin suutnud talle silma vaadata?”
PROOVI vahetevahel endalt küsida: „Kas ma olen praegu ärkvel?”
Mu süda! Mu kõrgeim vaim, Õpetaja on ligi,
ärka, oh ärka!
Rutta ta jalge ette –
otse su pea kohal seisab ta praegu.
Maganud oled ju miljoneid, miljoneid aastaid,
miks mitte ärgata täna?
Hoia seda enda teada
Kui otsustad hakata mediteerima, pole vaja teistele sellest rääkida ega seletada, miks sa seda teed või mida see teeb sinuga. Tegelikult polegi paremat viisi raisata oma vast tärganud energiat ja indu praktiseerida ning oma püüdlustega luhta minna, nii et ei ole võimalik hetki püüda. Parem on mediteerida seda reklaamimata.
Iga kord, kui tahaksid väga rääkida meditatsioonist ja sellest, kui imeline see on või kui keerukas see on, mida see sulle nüüd annab või mida ei anna, või kui tahad kedagi veenda, kui imetore oleks see tema jaoks, suhtu sellesse kui mõtetevoogu ja mine mediteeri edasi. See vajadus möödub ja kõigil, eriti sinul, on siis parem.
Sa ei saa seisata laineid, aga saad õppida surfama
Levinud arvamuse kohaselt on mediteerimine võimalus lülitada välja maailma müra või vaigistada omaenda meelt, kuid see pole õige arusaam. Mediteerimine pole millegi sisse- ega väljalülitamine. See tähendab asjade nägemist selgesti ning enese nendega vabatahtlikult teistsugusesse suhtesse asetamist.
Meie kliinikusse saabuvad inimesed saavad ruttu selgeks, et stress on elu lahutamatu osa. Vastab tõele, et me suudame õppida, kuidas enda elu mitte halvemaks teha, langetades mõistlikke otsuseid. Kuid samal ajal on elus palju sellist, mille üle meil on vähe või pole üldse mingit kontrolli. Stress on elu osa, inimeseks olemise osa, inimesele loomuomane. See aga ei tähenda, et peame olema ohvrid oma elu suurte jõudude palge ees. Me võime õppida nendega tegelema, neid mõistma, leidma nendes tähendust, langetama otsustavaid valikuid ning kasutama nende energiat, et arendada vastupidavust, tarkust ja kaastunnet. Valmisolek võtta omaks see, mis on, ja sellega töötada, moodustab kogu meditatsioonipraktika tuuma.
Üks viis kujutada ette teadveloleku mõju on kujutleda, et su meel on nagu järv või nagu ookean. Veepind on alati laineline. Mõnikord on lained suured, mõnikord väikesed ja vahel ei pane neid tähelegi. Laineid tekitab tuul, mis tuleb ja läheb ning muudab suunda ja tugevust, täpselt nii, nagu teevad stressi ja muutuste tuuled meie elus, mis tekitavad lainetust meie meeles.
Inimesed, kes mediteerimise mõttest aru ei saa, arvavad, et see on mingisugune enesega manipuleerimine, mis need lained nõiaväel vaigistab, et meele pind oleks sile ja rahulik ja vaikne. Aga täpselt nii, nagu ei saa panna veele lainete summutamiseks peale klaasplaati, ei saa kunstlikult maha suruda meele lainetust, ja seda proovida ei ole kuigi arukas. See loob pinget ja sisevõitlust üksnes juurde, mitte ei rahusta. See ei tähenda, et rahulikkus oleks käeulatusest väljas. Seda ei saa lihtsalt saavutada eksliku püüdega suruda maha meele loomulikku tegevust.
Mediteerimisega on võimalik leida varju paljude meelt raputavate tuulte eest. Aja jooksul vaibub suur osa tormist, kuna ei saa enam pidevalt toitu. Elu ja meele tuuled jäävad lõppkokkuvõttes siiski puhuma, tee mis sa teed. Mediteerimine tähendab selle teadmist ja oskust midagi ette võtta.
Teadveloleku praktiseerimise vaimu võttis kenasti kokku ligi 70-aastase joogi, svaami Satchidananda plakat. Sellel surfab valge suure habemega ja lehviva rüüga svaami lainetel Hawaii rannal. Selgituseks saab lugeda: „Sa ei saa seisata laineid, aga sa saad õppima surfama.”
Kas igaüks suudab mediteerida?
Seda küsimust esitatakse mulle palju. Mul on kahtlus, et nende küsijate arvates suudavad seda võib-olla kõik teised, ainult nemad ei suuda. Nad tahavad kinnitust, et nad ei ole üksi, et on vähemalt veel mõned inimesed, kellega nad saavad samastuda, need õnnetud hinged, kes on sündinud ilma võimeta mediteerida. Nii lihtne see aga ei ole.
Arvamus,
