Rahu ja valmisolek sellise tohutu provokatsiooni ja kannatuste palge ees kannatlik olla saab pärineda üksnes kaastunde arendamisest. Selline kaastunne ei piirdu sõpradega, vaid seda tuntakse samavõrra nende vastu, keda peetakse tihti kurjaks ja kes teadmatusest võivad põhjustada kannatusi sulle ja neile, keda pead kalliks.
Nii suur isetu kaastunne põhineb sellel, mida budistid nimetavad ülimaks teadvelolekuks ja ülimaks mõistmiseks. See ei teki iseenesest. Seda on vaja praktiseerida, arendada. See ei tähenda, et enam viha ei teki. See tähendab, et viha saab kasutada, sellega tööd teha, seda rakendada nõnda, et selle energia toidab meie ja võib-olla ka teiste kannatlikkust, kaastunnet, harmooniat ja tarkust.
Hakates mediteerima, arendame kaastunnet alati, kui peatume, istume maha ja teadvustame endale oma hingetõmbeid. See muudab meid hetkedele avatumaks, me saame nendega rohkem ühendust, oleme kannatlikumad ning see laieneb iseenesest kogu meie elule. Teame, et asjad arenevad vastavalt omaenda loomusele. Võime meenutada endale, et laseksime ka enda elul samamoodi areneda. Me ei pea laskma ärevusel ja ihal millegi järele hetke väärtuslikkust rikkuda, ka siis mitte, kui meid vaevab miski. Kui peame tagant lükkama, siis lükkame tagant. Kui peame tagasi tõmbuma, tõmbume tagasi. Kuid me teame ka seda, millal pole vaja tagant lükata ja millal pole vaja tagasi tõmbuda.
Selle kõigega püüame tuua praegusesse hetke tasakaalu, mõistes, et kannatlikkuses peitub tarkus, teades, et eeloleva määrab laias laastus see, kuidas oleme praegu. Seda on hea meeles pidada, kui muutume mediteerides kannatamatuks või kui meid muus olukorras tabab pettumus, kannatamatus ja viha.
kas saad mudasena seista
kuni puhtus tasapisi selgub
kas saad rahulikult oodata
kuni töödeks saabub aeg
LAO-ZI, „DAODEJING” (LINNART MÄLLI TÕLGE)
Olen nii nagu olen, ja sellest piisab,
kui maailmas ükski mind ei märka, olen rahul,
kui maailmas kõik mind märkavad, olen rahul.
Üks maailm märkab mind, kõigist suurem mu jaoks, ja
see olen ma ise,
ja kas täna temani jõuan või kulub seks kümme tuhat aastat või kümme miljonit –
rõõmsana võtan ta praegu ja niisama rõõmsalt võin oodata.
PROOVI lähemalt uurida kannatamatust ja viha. Proovi suhtuda neisse selle nurga alt, et kõik juhtub omal ajal. Eriti kasulik on see siis, kui oled stressis ja kohtad takistusi või oled muserdatud, sest tahad midagi või sul on vaja midagi teha. See võib tunduda raske, aga proovi sel hetkel jõge mitte tagant sundida, vaid teda hoopis tähelepanelikult kuulata. Mida ta sulle räägib? Mida ta käsib sul teha? Kui mitte midagi, siis lihtsalt hinga, lase kõigel olla nagu on, ole kannatlik, kuula edasi.
Kui jõgi käsib sul midagi teha, siis tee, aga tee seda teadlikult. Siis oota jälle kannatlikult, kuula uuesti. Kui järgid mediteerides oma hingamise rahustavat voolamist, pane tähele, kuidas meelt tõmbab aeg-ajalt kuhugi mujale, kuidas ta tahab su aega millegagi täita või toimuvat muuta. Selle asemel, et ennast neil kordadel kaotada, püüa kannatlikult istuda ja hingata ning olla tähelepanelikult teadlik sellest, mis juhtub igal hetkel, lubades sel areneda nii, nagu see toimub, ilma seda kuidagi mõjutamata … üksnes vaadates, üksnes hingates … mitte midagi tehes, muutudes kannatlikuks.
Lahtilaskmine
Sõna „lahtilaskmine” kuulub kindlasti new age’i ajastu kõige levinumate klišeede hulka. Seda kasutatakse iga päev palju ja valesti. Klišee või mitte, on see ikkagi nii võimas sisemine tööriist, et väärib lähemat uurimist. Lahtilaskmise praktikast on õppida midagi ülimalt olulist.
Lahtilaskmine tähendabki seda, mida see sõna ütleb. See kutsub lõpetama igasuguse klammerdumise, olgu siis idee, asja, sündmuse, kindla aja, vaate või iha külge. See on teadlik otsus lasta vabaks, koos praeguste hetkede voolu täieliku heakskiitmisega, nii nagu see areneb. Lahtilaskmine tähendab loobumist sundimisest, vastupanust või võitlusest, vahetades selle millegi võimsama ja terviklikuma vastu, mis tuleneb laskmisest kõigel olla nagu on, takerdumata loomuomastesse tahtmistesse, meeldimistesse ja mittemeeldimistesse, olles puudutamata sellest, kas miski meile meeldib või on vastumeelne. See on nagu peopesa avamine, et lasta lahti midagi, mida oled kinni hoidnud.
Kuid see ei ole ainult väliseid sündmusi puudutav klammerdumine ihadesse. See ei ole ka kätega millestki kinni hoidmine. Me hoiame kinni oma meelega. Püüame kinni iseennast, klammerdume iseendasse, hoides, sageli meeleheitlikult, kinni piiratud mõtlemisest, lootustest ja soovidest, mis teenivad meie enese huve. Lahtilaskmine tähendab tõepoolest näha läbi seda meie meeldimiste ja mittemeeldimiste tugevat tõmmet ja teadmatust, mis kisub meid neisse klammerduma. Läbinägemiseks peame täielikult teadvustama hirmud ja ebakindluse.
Lahtilaskmine on võimalik ainult siis, kui saame teadlikuks ja näeme seda, kui kõvasti me võime klammerduda, ja siis, kui tunneme ära need läätsed, mille libistame ebateadlikult vaatleja ja vaadeldava vahele ning mis siis filtreerivad ja värvindavad, väänavad ja kujundavad meie vaadet. Võime need takerdunud hetked lahti päästa, eriti sel juhul, kui suudame need teadvustada ning aru saada, millal oleme haaratud millegi jälitamisest ja klammerdumisest või hukkamõistmisest ja tõrjumisest oma eesmärgi jahil.
Vaikus, mõistmine ja tarkus tärkavad üksnes siis, kui suudame end täielikult praeguses hetkes sisse seada, nii et ei pea igatsema, kinni hoidma ega tõrjuma midagi. Seda saab katsega tõestada. Proovi seda lihtsalt lõbu pärast. Vaata iseenda pärast, kas lahtilaskmine, kui osa sinust tahab tõsiselt kinni hoida, ei too sügavamat rahuldust kui klammerdumine.
Hinnangutest loobumine
Mediteerides avastad peagi, et osa meie meelest hindab kogu aeg läbielatut, võrdleb seda teiste kogemustega või meie sageli hirmust tingitud ootuste ja normidega. Need on hirmud, et ma pole piisavalt hea, et juhtub midagi halba, et head asjad ei kesta kaua, et teised võivad mulle haiget teha, et ma ei saa oma tahtmist, et ainult mina tean midagi või et mina olen ainus, kes midagi ei tea. Me kipume kõike vaatama läbi toonitud klaaside, läbi läätsede, kas miski on mulle hea või halb, või kas see läheb või ei lähe kokku minu uskumuste või elufilosoofiaga. Kui see on hea, siis see meeldib mulle. Kui see on halb, siis see mulle ei meeldi. Kui see pole kumbagi, pole mul selle suhtes mingeid tundeid ja ma ei pruugi seda märgatagi.
Kui vaigistad meele, hakkab kostma hinnangute udupasun. Mulle ei meeldi valu põlves … See on tüütu … Mulle meeldib see vaikuse tajumine; eile tuli mediteerimine hästi välja, aga täna halvasti … Mul pole sellest kasu. Mul ei tule see välja. Viga on minus, selge see. Selline mõtlemine on ülekaalus ja surub meele maadligi, nagu kannaksid pea kohal kive täis kohvrit. Hea tunne on see maha panna. Kujuta ette, mis tunne oleks lakata täielikult hinnanguid andmast ja lasta selle asemel igal hetkel olla nagu see on, püüdmata hinnata seda „heaks” või „halvaks”. See oleks tõeline rahu, tõeline vabanemine.
Mediteerimine tähendab hinnangutevaba hoiaku arendamist selle suhtes, mis meelde kerkib, mis see ka ei oleks. Ilma selleta ei tegele sa mediteerimisega. See ei tähenda, et hindamine ei jätkuks. Loomulikult jätkub, sest meele sügavamas loomuses on võrrelda, kohut mõista ja hinnanguid anda. Kui see toimub, ei püüa me seda
