ja noateral ei ole paksust. Sellega, millel ei ole paksust, tungid vahekohta.
Kui palju ruumi on teral seal liikuda! Kui palju vabadust! Sedasi on mu noatera püsinud üheksateist aastat nagu luisult tulnud.
Iga kord, kui jõuan mõne liigese juurde ja näen, et see on keeruline, olen ettevaatlik ja valvel.
Hoian pilgu paigal, olen liigutustega aeglane. Liigutan nuga natukehaaval. Kere laguneb koost ja on maas nagu savitükk.
Seisan seal, nuga käes, ja vaatan ümberringi, rahul ja rõõmsa meelega. Pühin noa puhtaks ja panen ära.”
Isand Wen Hui ütles: „Suurepärane! Ma kuulsin kokk Dingi juttu ja sain teada, kuidas hoida elu.”
Kuidas teha mitte tehes
Mittetegemisel pole midagi pistmist laiskuse või tegevusetusega. Lausa vastupidi. Mittetegemise arendamiseks nii paigal istudes kui ka tegutsedes on vaja kõvasti julgust ja energiat. Samuti ei ole lihtne pidevalt leida aega mittetegemiseks, seistes silmitsi kõigega, mida on vaja teha.
Mittetegemine ei pea aga kohutama neid, kes tunnevad, et peavad alati kõik ära tegema. Nad võivad avastada, et mittetegemist praktiseerides teevad nad isegi enam „ära” ja teevad seda paremini. Mittetegemine tähendab lihtsalt seda, et kõigel lastakse olla ja lubatakse asjadel areneda omal moel. See võib tähendada tohutut pingutust, aga see on pehme, teadlik, pingutuseta pingutus, „tegijata tegemine”, mida arendatakse terve elu.
Pingutuseta tegutsemine tuleb hetketi ilmsiks tantsus ja spordis nende kõige kõrgemal tasemel. Kui see juhtub, lööb see kõigil hinge kinni. Aga seda juhtub igal inimtegevuse alal, alates maalimisest kuni auto remontimiseni ja lapsevanemaks olemiseni. Vahel ühinevad aastatepikkune praktiseerimine ja kogemus uueks võimeks lasta tulemusel teostuda nii, et see on enamat kui tehnika, pingutus ja mõtlemine. Siis muutub tegutsemine puhtaks kunsti, olemise, kogu tegemisest lahtilaskmise väljenduseks, ühendades tegutsemises meele ja keha. Me saame elamuse suurepärasest esitusest, olgu siis spordis või kunstis, sest see laseb meil osa saada tõelise meisterlikkuse maagiast, tõstab meid kas või korraks kõrgustesse ja näitab võib-olla, et meist igaüks võib omal moel saada osa sellistest graatsia ja harmoonia hetkedest omaenda elus.
Thoreau ütles: „Muuta päeva ennast – see on kõrgeim kunst.” Martha Graham sõnastas selle tantsukunstist rääkides nõnda: „Tähtis on ainult see liikumise hetk. Muuda see hetk oluliseks ja elamisväärseks. Ära lase sel märkamatult ja kasutult mööda libiseda.”
Ükski meditatsioonimeister poleks saanud paremini tõtt väljendada. Võime hakata seda tööd õppima, teades väga hästi, et mittetegemine on tõesti eluaegne töö, ning olles teadlik, et enamasti oleme väga tugevalt orienteeritud tegutsemisele. Sellepärast nõuab mittetegemise arendamine kummalisel kombel märkimisväärset pingutust.
Mediteerimine on mittetegemise sünonüüm. Me ei tegele sellega, et miski muutuks täiuslikuks või et teha midagi väga hästi. Praktiseerime hoopis selleks, et aru saada ja mõista (muuta enda jaoks reaalseks) tõsiasja, et kõik on juba täiuslik, täiuslikult sellisena, nagu on. See on kõigiti seotud praeguses hetkes püsimisega selle täiuses, püüdmata sellele midagi lisada, tajudes selle puhtust ja värskust järgmise hetke tulekul. Kui me siis teame, mis on mis, näeme nii selgelt kui võimalik ja oleme teadlikud, et ei tea rohkem kui tegelikult teame, tegutseme, astume esimese sammu, ütleme välja oma arvamuse, riskime.
Osa inimesi kõneleb sellest kui voolamisest, üks hetk voolab sujuvalt, pingutuseta järgmisesse, hällitatud teadveloleku voolusängis.
PROOVI päeva jooksul vaadata, kas suudad tabada praeguse hetke külluslikkust igas hetkes, tavalistes, „suvalistes”, isegi keerulistes hetkedes. Tööta selle kallal, et lasta asjadel kulgeda neid tagant sundimata ja tõrjumata neid, mis ei sobi sinu ettekujutusega sellest, mis „peaks” juhtuma. Vaata, kas oskad tajuda „tühikuid”, mille kaudu võid liikuda pingutuseta Zhuangzi koka vaimus. Kui saad hommikul võtta aega ilma eesmärkideta olemiseks, siis pane tähele, kuidas võib see muuta ülejäänud päeva. Kui oled hommikul esmalt seda üle kinnitanud, mis on sinu enda olemuses tähtsaim, siis vaata, kas ei tule terve see päev teadvustatum ja kas pole sa võimeline enam tajuma ja hindama iga hetke külluslikkust ja sellele reageerima.
Kannatlikkus
Mediteerimist toetavad kindlad hoiakud või omadused, pakkudes teadveloleku seemnete idanemiseks viljakat pinnast. Kui arendame eesmärgipäraselt neid omadusi, siis tegelikult harime oma meelt ja nii on kindel, et temast lähtub selgus, kaastunne ja õige tegutsemine.
Mediteerimist toetavaid omadusi ei saa peale suruda, kehtestada ega nendeks korraldusi anda. Neid saab üksnes arendada. Seda saab teha vaid siis, kui oled jõudnud niikaugele, et sul on küllalt tugev sisemine motivatsioon lakata panustamast omaenese ja võib-olla ka teiste kannatustesse ja segadusse. See ulatub eetilise käitumiseni välja – väga ohtlik mõiste paljudes ringkondades.
Kuulsin, kuidas keegi määratles raadios eetikat kui „allumist kontrollimatule”. Pole paha. Sa teed seda omaenda põhjustel, mitte sellepärast, et keegi peab arvet või äkki sind karistatakse, kui eksid reeglite vastu ja sind kätte saadakse. Sa tantsid omaenda pilli järgi. Kuulad oma sisehäält, nii nagu see on su enda meeles, mida haritakse teadveloleku arendamiseks. Kuid harmooniat ei saa olla ilma pühendumiseta eetilisele käitumisele. See on nagu tara, mis hoiab eemal kitsi, kes sööksid muidu kõik su aia noored võrsed ära.
Mina pean kannatlikkust üheks põhiliseks eetiliseks hoiakuks. Kannatlikkust arendades sa ei saagi parata, et arendad teadvelolekut ning mediteerimine muutub järk-järgult viljakamaks ja küpsemaks. Peale kõige muu tekib kannatlikkus iseenesest, kui sa tõepoolest ei püüa sel hetkel mitte kuhugi jõuda. See on meeldetuletus, et kõik juhtub omal ajal. Aastaaegu ei saa tagant kiirustada. Tuleb kevad, kasvab rohi iseenesest. Kiirustamisest pole enamasti kasu ning see võib tuua terve hulga kannatusi, mõnikord meile, teinekord neile, kes peavad meie lähedal olema.
Kannatlikkus on meelele omase rahutuse ja kannatamatuse alaline alternatiiv. Kannatamatuse pealispinna alt leiad viha, olgu see märkamatu või siis mitte nii väga märkamatu. See on tugev energia, mis ei taha, et miski oleks nii, nagu on, ning kellegi (tihti iseenese) süüdistamine selle pärast. See ei tähenda, et ei tuleks kiirustada, kui seda on vaja. Isegi kiirustada on võimalik kannatlikult, teadlikult, liikuda kiiresti, kuna sa oled nõnda otsustanud.
Kannatlikkuse nurga alt vaadates juhtub miski sellepärast, et miski muu juhtub. Miski ei ole eraldiseisev ega isoleeritud. Pole tingimatut, absoluutset, igal juhul kehtivat algpõhjust. Kui keegi sind kepiga äsab, ei saa sa vihaseks kepi ega käe peale, mis keppi vibutab; sa vihastad inimese peale, kelle käsi see on. Kuid veidi süüvides ei saa leida rahuldavat viha algpõhjust või kohta su vihale isegi mitte inimeses, kes sõna otseses mõttes ei tea, mida ta teeb, ja on seetõttu sel hetkel arust ära. Mida või keda süüdistada või karistada? Võib-olla peaksime olema vihased selle inimese vanemate peale, kes on ehk kaitsetut last valesti kohelnud? Võib-olla aga maailma peale, sest seal on liiga vähe kaastunnet. Kuid mis on maailm? Kas sina ei ole maailma osa? Kas sa ise ei vihasta ega ole teatud tingimustel tundnud vägivaldseid, isegi mõrvarlikke impulsse?
Dalai-laama ei tunne viha hiinlaste vastu, kuigi Hiina valitsuse poliitika on aastate jooksul olnud genotsiid tiibetlaste vastu, nende institutsioonide, uskumuste ja kõige kalliks peetu süstemaatiline hävitamine ning selle maa laastamine, kus nad elavad. Kui ta sai Nobeli rahupreemia, küsis üks umbusklik reporter temalt selle silmanähtava viha puudumise kohta hiinlaste vastu. Dalai-laama vastas umbes nii: „Nad on võtnud meilt kõik. Kas peaksin laskma neil võtta veel ka oma meelerahu?”
