ega lähe sellega kaasa, teades, et meie hinnangud on vältimatud ja paratamatult piiravad mõtted meie kogemuse kohta. Mediteerides pakub meile huvi otsene kontakt kogemusega, olgu see siis sissehingamine, väljahingamine, aisting või tunne, heli, impulss, mõte, taju või hinnang. Ja oleme tähelepanelikud, kas me ei hakka järsku kohtumõistmise üle kohut mõistma või sildistama osa hinnanguid heaks ja osa halvaks.
Samal ajal kui mõtlemine toonib meie läbielamisi, kalduvad meie mõtted olema sageli mõnevõrra ebatäpsed. Tihti on need lihtsalt teadmatud, isiklikud arvamused, reaktsioonid ja eelarvamused, mis rajanevad piiratud teadmisel ja neid mõjutab peamiselt meie minevik. Kui me neid sellisena ära ei tunne, ei pruugi mõtlemine lasta meil näha praegust hetke selgesti. Takerdume mõtlemisse, et teame, mida näeme ja tunneme, ning oma hinnangute projitseerimisse kõigesse, mis seninähtust pisutki erineb. Selle sügavale juurdunud mustri teadmine ja jälgimine võib tuua kaasa hinnangutevabama taju ja vastuvõtmise.
Hinnangutevaba suhtumine ei tähenda kindlasti seda, et sa ei tea enam, kuidas ühiskonnas vastutustundlikult käituda, või et kõik, mida keegi teeb, on õige. See tähendab lihtsalt, et saame tegutseda palju suurema selgusega, olla oma tegudes rohkem tasakaalus, tõhusam ja eetilisem, kui teame, et oleme läbi imbunud ebateadlikust hinnangute jagamisest „meeldib – ei meeldi”. See eraldab meid maailmast ja meie enda olemuse algpuhtusest. Meeleseisund „meeldib – ei meeldi” võib end meis püsivalt sisse seada, soodustades ebateadlikult sõltuvuslikku käitumist igas eluvaldkonnas. Kui oleme võimelised ükshaaval ära tundma ahnuse või iha ükskõik kui õrnu algeid, meele pidevat tahtmist ja püüdu asjade või tulemuste järele, mis meile meeldivad, ning vastumeelsuse ja viha võrseid oma tõrjumises või põiklemises, et vältida seda, mis meile ei meeldi, peatume korraks ja meile meenub, et sellised jõud tegutsevad tegelikult meie meeles ühel või teisel määral peaaegu kogu aeg. Ei ole liialdus öelda, et need mürgitavad nagu viirused meid krooniliselt, ei lase asju näha nii, nagu need tegelikult on, ega rakendada meie tõelisi võimeid.
Usaldus
Usaldus on kindlustunne või veendumus, et kõik toimub kindlas raamis, on korrastatud ja seostatud. Me ei pruugi alati mõista, mis toimub meie või kellegi teisega või mis juhtub mõnes kindlas olukorras, aga kui usaldame iseennast või kedagi teist, protsessi või abstraktset ideaali, võime leida usalduses võimsa tasakaalustava elemendi. See hõlmab turvatunnet, tasakaalu ja avatust, ja kui usaldus ei põhine lihtsameelsusel, juhib see meid vaistlikult ning hoiab tegemast endale kahju või ennast hävitamast.
Teadveloleku praktikas on oluline arendada usalduse seisundit, sest kui me ei usalda oma võimet vaadelda, olla avatud ja tähelepanelik, peegeldada kogemust, vaatlemise ja osasaamise abil areneda ja õppida, mõista midagi sügavamalt, siis jääme vaevalt nende võimete arendamisel kindlaks ning need üksnes hingitsevad või jäävad soiku.
Teadveloleku praktika osa on usaldava südame arendamine. Vaadakem sisimas, mida me saame enda puhul usaldada. Kui me ei tea kohe, mida endas usaldada, siis on ehk vaja vaadata veidi sügavamale, lihtsalt olla veidi kauem iseendaga, olla vaikuses. Kui me pole teadlikud, mida me teeme suure osa ajast ja meile ei meeldi kuigivõrd, kuidas asjad meie elus lähevad, on võib-olla aeg muutuda tähelepanelikuks, olla rohkem kontaktis endaga, jälgida, milliseid valikuid me teeme ja millised on nende tagajärjed meie tulevikule.
Võib-olla peaksime katsuma usaldada praegust hetke, võttes vastu kõik, mida tunneme, mõtleme või näeme sellel hetkel, sest see on see, mis on praegu olemas. Kui suudame siin püsida ja lasta endasse oleviku kogu lõimetise, võime leida, et praegune hetk on usaldusväärne. Sellistest korduvatest kogemustest võib tuleneda tajumine, et sügaval sisimas on meil viimseni terve ja usaldusväärne tuum ning meie vaistud, samuti ulatuslik kaasavõnkumine praeguse hetke tegelikkusega, on meie usaldust väärt.
Kindlameelsena niisiis sisene oma kehasse;
seal võid vähemalt jalad rahus toetada maha.
Mõtle järele!
Ja ära kihuta eiteakuhu, mu süda.
Kabir ütleb: Heida endast kõik ihad, kõik kujutlused,
seisa seal, kus, ja sellena, kes sa oled.
Heldus
Heldus moodustab koos kannatlikkuse, kiindumatuse, hinnangutest loobumise ja usaldusega teadveloleku praktika põhialuse. Võid proovida arendada heldet meeleseisundit sügava enese jälgimise ja uurimise käigus, samuti harjutada andmist. Hea on alustada iseendast. Vaata, kas saad teha endale kingitusi, mis teevad sulle puhast rõõmu, näiteks enese tunnustamine või lihtsalt iga päev enda jaoks aja võtmine. Harjuta end tundma, et oled väärt need kingid ilma tänu avaldamise kohustuseta vastu võtma, lihtsalt võtma vastu iseendalt ja kõiksuselt.
Vaata, kas saad kontakti enese tuumaga, mis on kõigiti ülikülluslik. Lase sel tuumal kiirata oma energiat väljapoole, läbi kogu keha ja laiemalt. Proovi seda energiat ära anda, algul vähehaaval, suunates seda endasse ja teiste poole, tahtmata midagi vastu saada. Anna rohkem, kui arvad et võid, usaldades seda, et sa oled rikkam kui arvad. Tunne rõõmu ja uhkust selle rikkuse üle. Anna nii, nagu su rikkus oleks määratu. Seda nimetatakse kuninglikuks andmiseks.
Ma ei räägi üksnes rahast või materiaalsetest asjadest, kuigi materiaalse külluse jagamine võib imeliselt arendada, ülendada ja sellest võib tõusta tõsist tulu. Pigem on siin juttu oma täieliku olemuse, oma parima iseenda, oma energia, oma elujõu, oma vaimu, oma usalduse, oma avatuse ja eelkõige oma kohaloleku jagamise harjutamisest. Jaga seda iseendaga, oma perekonnaga, maailmaga.
PROOVI märgata, kui kõhkled anda, muretsed tuleviku pärast, tunned, et järsku annad liiga palju, või arvad, et seda ei hinnata piisavalt, et pingutamine kurnab su ära, sina ei saa sellest midagi või pole sul endalgi küllalt. Kaalu võimalust, et miski sellest ei ole tegelikult tõsi, see on lihtsalt inertsi väljendumine, piiratus, hirmul põhinev enesekaitse. Need mõtted ja tunded on enesearmastuse lihvimata nurgad, mis hõõrduvad vastu maailma ning toovad meile ja teistele sageli valu, eemaloleku ja eraldatuse tajumist ja ahistust. Andmine lihvib need nurgad maha ja aitab saada teadlikumaks oma sisemisest rikkusest. Praktiseerides teadlikult heldust, andes ja jälgides selle mõju endale ja teistele, me muutume, puhastume, avastame iseenda avarust.
Võib-olla vaidled vastu, et sul ei ole piisavalt energiat või indu, et midagigi ära anda, et tunned end juba nüüd ülekoormatuna või kurnatuna. Võib-olla aga tunned, et sina muudkui annad, annad ja annad ja teised võtavad seda lihtsalt enesestmõistetavalt, ei hinda või isegi ei näe seda, või kasutad andmist enese kaitsmiseks valu ja hirmu eest, et sa teistele kindlasti meeldiksid või nad tunneksid end sinust sõltuvana. Sellised keerukad tunded ja suhted nõuavad tähelepanu ja hoolikat uurimist. Andmine andmise pärast ei ole eluterve ega helde. Tähtis on mõista andmise motiive ja saada aru, millal andmine ei ole helduse ilming, vaid näitab pigem hirmu ja ebakindluse olemasolu.
Teadlikult heldust arendades ei ole vaja tingimata kõike ära anda, isegi mitte midagi pole vaja ära anda. Eelkõige on heldus meeleseisund ja tundeseisund, valmisolek jagada enda olemist maailmaga. Olulisim on usaldada ja kuulata oma vaistu, aga samal ajal kombata ka piire ja mõnel määral riskida. Võib-olla pead andma vähem või usaldama oma sisetunnet enda väljakurnamise või ebatervete motiivide või impulsside osas. Võib-olla pead ikkagi andma, aga teistmoodi või teistele inimestele. Võib-olla pead eelkõige andma kõigepealt mõnda aega iseendale. Siis võid proovida anda teistele veidi rohkem kui arvad, et suudad, pannes teadlikult tähele
