tion>Tutta la vita è morte
1
Mat Joubert mõtles aasta viimase päeva pärastlõunavaikuses surmast. Tema käed tegelesid mehaaniliselt teenistuspüstoli Z88 puhastamisega. Ta istus ettepoole kummargil olles oma elutoas tugitoolis ning tema ees lamasid diivanilaual riidelappide, harjade ja õlikannu vahel püstoli osad. Tuhatoosis lebavast sigaretist tõusis pikk ja peenike suitsujuga. Tema kohal lendas üksluise korrapärasusega vastu aknaklaasi mesilane, kes püüdis ärritunult jõuda välja kerge kagutuulega suveõhtupoolikusse.
Joubert ei kuulnud mesilast. Tema mõtted uitasid sihitult möödunud nädalate mälestustes, nendes talle leiba ja leiva peale võid andvates surma kroonikates. Köögipõrandal selili lebav valge naine, paremas käes pannilabidas, pliidil kõrbenud omlett ja meeldivale ruumile veel üht värvilaigukest lisav veri. Elutoas üha uuesti ja uuesti ema nime kordav ja nuttev üheksateistkümnene poiss, kelle nahkpintsaku taskus on 3240 randi.
Mälestus mehest lillede keskel oli kergem. Väärikas surm. Matile meenusid detektiivid ja mundrimehed lahtisel ehitusplatsil hallide tehasehoonete vahel. Nad seisid ringina põlvini ulatuvate aasalillede kollaste, valgete ja oranžide õite sees. Keset seda õigusekaitsjate sõõri lamas maas keskealise väikest kasvu mehe surnukeha. Ta lebas näoli, põsk vastu mulda, ühte pihku pigistatud tühi denaturaadipudel.
Aga tema silmad olid kinni. Ja teises käes hoidis ta paari nüüd juba närtsinud lille.
Just nimelt käsi mäletaski Mat Joubert kõige eredamalt.
Macassari rand. Kolm inimest. Õhus hõljub ikka veel põlenud kummi ja kõrbenud ihu lehka ning seadusesilmad ja ajakirjanikud moodustavad allatuult tõkke, et varjata seda õudust, mida kujutavad endast mitu ohvrit, kes on mõrvatud kaela riputatud ja bensiiniga täidetud autokummi süüdates.
Need käed. Käpad. Ennast tardunud vabanemispalves taeva poole sirutamas.
Mat Joubert oli väsinud elamast. Aga niiviisi ta küll surra poleks tahtnud.
Ta sättis viisteist tömpi 9 mm padrunit pöidla ja nimetissõrme abil ükshaaval salve. Viimane padrun lõi pärastlõunapäikese paistel korraks läikima. Ta tõstis selle pöidla ja nimetissõrme vahel silmade kõrgusele ja jäi pliikuuli roostepunast otsa vaatama.
Mis tunne see oleks? Suruda Z88 tumeda rauasuu tasakesi vastu huuli ning vajutada ettevaatlikult, aeglaselt ja lugupidavalt päästikule. Kas sa tajud seda pliikuuli? Valu? Kas aju kahjustamata osast sähvatavad veel läbi mingisugused mõtted? Kas nad süüdistavad sind arguses veel enne, kui öö su enda alla matab? Või sünnib kõik nii kiiresti, et pauk isegi ei jõua püstolist kõrva kaudu ajju?
Ta oleks seda endamisi teada tahtnud. Kas Laraga see oligi nii?
Kas Lara valgus lülitati lihtsalt välja, ilma et ta oleks teadnud midagi lülitile asetatud käest? Või ta teadis ning nägi tollel elu ja surma vahelisel üürikesel hetkel kõike? Võibolla tundis kahetsust või naeris viimast korda pilkavalt?
Mat ei tahtnud sellele mõelda.
Homme algab uus aasta. Väljas on inimesed koos oma otsuste, unistuste, kavade, õhinate ja lootustega selle uue ajastu suhtes. Ja tema istub siin.
Homme on tööl kõik teisiti. Seal on too uus poliitikute määratud mees. Teised ei suudagi millestki muust rääkida. Joubert tegelikult ei hoolinud sellest. Ta ei tahtnudki enam midagi teada. Ei surmast ega elust. See oli lihtsalt veel üks asi, mis tuli üle elada ja mida tuli arvesse võtta, et vaimu elust välja pigistada ja Suurt Kiskjat veelgi lähemale meelitada.
Ta lõi salve vasaku peoga püstolipärasse, otsekui oleks vägivald tema mõtetele uue suuna andnud. Ta surus relva nahkkabuuri. Õli ja riidelapid läksid vanasse kingakarpi tagasi. Ta tõmbas pakist sigareti ja puhus suitsu akna poole. Seejärel nägi ta mesilast ning kuulis kurnatuse mõjul nõrgenevat tiivavurinat.
Joubert tõusis, tõmbas pitskardina eest ja tegi akna lahti. Mesilane tundis küll väljast puhuvat sooja tuult, kuid proovis sellegipoolest läbi vale aknaruudu välja pääseda. Joubert pöördus, võttis õlise kaltsu ja tõmbas sellega ettevaatlikult piki akent. Putukas hõljus viivu lahtise avause ees ja lendas siis õue. Joubert sulges akna ning kohendas kardinat.
Ta mõtles, et temagi võiks ju samuti pääseda. Kui tahaks pääseda.
Ta laskis ka niisugusel kujutelmal teadlikult hääbuda. Aga sellest piisas, et sundida teda impulsiivselt langetama üht otsust. Ta läheb täna õhtul oma kodukandi grillipeole. Kõigest üürikeseks ajaks. Vana aastat ära saatma.
2
Mat Joubert’i esimene samm taassünni teel oli puhtfüüsiline. Sellel õhtul veidi pärast kella seitset oli ta kõndinud üle keskklassi elurajooni Monte Vista puudega palistatud tänava Stoffbergi kodumaja juurde. Selle Jerry Stoffbergi, kes esindas Bellville’i matusebürood Stoffberg & Mordt. „Mat, me ajame üht ja sedasama äri,” armastas too öelda. „Ainult et eri harudes.”
Uks läks lahti. Stoffberg nägi Joubert’i majja astumas. Nad teretasid teineteist ja esitasid kombekohaseid küsimusi.
„Mat, äri läheb hiilgavalt. Praegu on tulus aastaaeg. Näib sedamoodi, nagu peaksid paljud parajasti just pidutsemise lõpuni vastu,” ütles ta ja pani lauale õlle, mille Joubert oli tulles külmkappi viinud. Surnumatja kandis põlle, millel kuulutati, et ta on KÕIGE HALVEM KOKK MAAILMAS.
Joubert üksnes noogutas, sest oli seda varemgi kuulnud, ja avas õhtu esimese Castle’i.
Soe ja mugav köök oli lusti ja naeru südamik. Tulvil naiste hääli. Lapsed ja mehed loovisid naissoo jutuajamistest ja ettevalmistuste rituaalist ladusalt mööda. Mat Joubert tüüris õue.
Tema teadvus oli tegevuses iseendaga ja meeled sisse tõmbunud nagu putuka lühenenud katsesarved. Teda see soojus ja õdusus ei puudutanud.
Väljas liikusid lapsed nagu varjud valguse ja pimeduse lompide vahel, olles küll vanuse järgi salkadesse jaotunud, kuid tundes ühiselt muretut rõõmujoovastust.
Verandal istusid teismelised, kelle koht oli lapsepõlve ja täiskasvanuea vahele jääval ebamugaval ja tundlikul eikellegimaal. Joubert pani neid põgusalt tähele seepärast, et nad reetsid ennast kohmakate katsetega pingevabalt välja näha. Nad olid mingisuguse patuga maha saanud. Ta keskendus neile, kuni taipas, mida nad püüavad varjata – klaasid verandal olid täidetud keelatud sisuga. Kakskolm aastat tagasi oleks ta selle peale muianud ja meenutanud omaenda tormilisi noorukiaastaid. Nüüd aga tõmbas ta lihtsalt tundlad uuesti sisse.
Ta liitus lõket ümbritseva meesteringiga. Selle rühma liikmete passiks oli peos hoitav pokaal. Kõik jälgisid üksisilmi lambatalle, kes keerles alasti ja vääritult Stoffbergi praevarda otsas.
„Jessas, Mat, oled sina alles suur,” ütles lehepiltnik Wessels, kui Joubert tema kõrvale seisma jäi.
„Kas sa ei teadnudki, et ta on mõrvade ja röövide osakonna salarelv?” küsis teiselt poolt lõket Bellville’i liikluspolitsei ülem Myburgh. Kõikide tema sõnadega hüplesid kaasa lopsakad vuntsid.
Joubert’i näolihased tõmbusid pinguli ja tõid mehaanilise naeratuse käigus nähtavale tema hambad.
„Oojaa, ta on nende teisaldatav teetõke,” lausus ärimees Storridge. Nad naersid lugupidavalt.
Üle säriseva lambatalle pillutati hooletuid vaimukusi ja lausekesi, kusjuures kõik olid teadlikud Joubert’i kahe aasta tagusest kaotusest ja suhtusid sellesse tähelepanuga, tehes vennalikke ja sõbralikke, kuid tulutuid
