vanema venna Cole’i vangiminek, mu eluarmastuse surm… Ma ei kavatse sellele tüübile midagi rääkida. Hetkel, mil sa kellelegi teisele midagi räägid, muutud sa halisejaks ja maailma kõige väiksem viiul hakkab mängima. Tõsi on see, et meil kõigil on probleeme; meil kõigil on raskusi ja valu, ja minu valu on paradiis võrreldes paljude inimeste omaga, ja mul pole tõesti õigust kurta.
„Ma arvasin, et sa pole nõuandja tüüp?” Ma naeratan armsalt.
Kutt tõuseb leti najalt püsti ja ütleb: „Ei olegi, aga kui sul minu loost mingit kasu on, siis ole tänulik.”
Muigan ja teesklen joomist. Ma ei taha tegelikult suminat ja kindlasti ei taha ma purju jääda, eriti kuna mul on tunne, et jälle olen mina see, kes meid koju sõidutab.
Üritades valgusvihku endalt ära suunata, toetan küünarnuki letile ja lõua sõrmenukkidele ning ütlen: „Mis tol õhtul siis juhtus?”
Mehe vasak suunurk kerkib naeratuseks ja ta ütleb oma heledat pead raputades: „Ma sain esimest korda pärast tema äraminekut keppi ja mulle meenus, kui hea tunne on end kellestki lahti siduda.”
Sellist vastust ma ei oodanud. Enamik mu tuttavaid poisse oleks oma suhtefoobia kohta valetanud, eriti kui nad oleksid mulle külge löönud. See kutt meeldib mulle. Lihtsalt nagu kutt, muidugi; ma ei kavatse, nagu Natalie ütleks, tagumiku tema ees uppi ajada.
„Saan aru,” ütlen ja üritan oma naeratust talitseda. „Noh, vähemalt oled sa aus.”
„Muudmoodi ei saagi,” ütleb ta tühja klaasi võttes ja endale rummikoolat segades. „Ma olen aru saanud, et suurem osa tüdrukuid kardab tänapäeval suhet sama palju nagu mehedki ja kui algusest peale aus olla, on suurem tõenäosus üheöösuhtest vigastusteta pääseda.”
Noogutan ja surun kõrt sõrmede vahel. Ma ei kavatse talle seda mitte mingi hinna eest tunnistada, aga olen temaga täiesti nõus, ja leian selle koguni värskendava olevat. Ma pole selle peale tegelikult varem eriti mõelnud, aga ehkki ma tõesti ei taha mingit suhet endast saja jala kauguselegi, olen ma siiski inimene ja üheöösuhte vastu poleks mul midagi.
Lihtsalt mitte temaga. Ega kellegi teisega siit. Hea küll, võib-olla olen ma üheöösuhte jaoks liiga arg, aga see jook on juba hakanud mulle pähe tõusma. Tõsi on see, et ma pole kunagi varem midagi sellist teinud ja ehkki mõte sellest on üsna erutav, ehmatab see mind siiski kangeks. Ma olen üldse olnud ainult kahe mehega: mu esimese armastuse Ian Walshiga, kes võttis mu süütuse, ja kolm kuud hiljem autoõnnetuses surma sai, ja siis Christian Deeringiga, kes pidi aitama mul Ianist üle saada ja oli paras tõbras ning mind mingi punapäise litsiga pettis.
Ma olen lihtsalt rõõmus, et ma ei öelnud talle kunagi seda kolmesõnalist fraasi, mis algab sõnaga „ma” ja lõpeb sõnaga „sind”, sest sügaval sisimas oli mul tunne, et kui tema seda mulle ütles, polnud tal õrna aimugi, millest paganast ta rääkis.
Samas, võib-olla siiski oli ja selle tõttu ta pärast viit kuud minuga käimist kellegi teisega sebima hakkaski: sest mina ei öelnud temale neid sõnu kunagi.
Tõstan pilgu baarimehele, kes minu naeratusele vastab ja kannatlikult ootab, et ma midagi ütleksin. See kutt on osav; või üritab ta tõesti lihtsalt sõbralik olla. Ma tunnistan, ta on kena; vaevalt on ta vanem kui kakskümmend viis, tal on leebed pruunid silmad, mis naeratavad enne kui huuled. Ma panen tähele, kui pingul ta biitsepsid ja rind selle liibuva T-särgi all on. Ja ta on päevitunud; igal juhul mees, kes on suurema osa oma elust kusagil ookeani ääres elanud.
„Mina olen Blake,” ütleb ta. „Ma olen Robi vend.”
Robi? Aa, jah, see kutt, kellele kuulub Underground.
Ulatan käe ja Blake surub seda.
„Camryn.”
Kuulen Natalie häält üle muusika juba enne, kui teda näen. Ta teeb endale teed läbi salga, kes tantsupõranda ääres seisab, ja trügib neist mööda, et minu juurde jõuda. Ta märkab kohe Blake’i ja tema silmad hakkavad hiilgama, need paneb särama lai, ilmselge naeratus. Damon, kes tuleb tema järel, käsi ikka veel Natalie omasse surutud, paneb samuti tähele, aga tema ristab lihtsalt tundetu pilgu minu omaga. See tekitab minus väga kummalise tunde, aga heidan selle kõrvale, kui Natalie õla minu oma vastu surub.
„Mida sa siin teed?” küsib ta varjamatult süüdistava tooniga. Tema naeratus ulatub kõrvuni ja ta vaatab mitu korda Blake’i ja minu otsa, enne kui kogu tähelepanu minule suunab.
„Joon,” ütlen mina. „Kas sa tulid siia joogi järele või mind kontrollima?”
„Mõlemat!” ütleb ta, laseb Damoni käe lahti, kopsib sõrmedega vastu letti ja naeratab Blake’ile. „Midagi vodkaga.”
Blake noogutab ja vaatab Damoni poole.
„Ma võtan rummikoola,” ütleb Damon.
Natalie surub huuled vastu mu pead ja tunnen tema kuuma hingeõhku oma kõrva juures, kui ta sosistab: „Püha jumal, Cam! Kas sa tead, kes see on?”
Märkan, kuidas Blake’i näole ilmub kerge naeratus, kui ta seda kuuleb.
Tundes, kuidas mu nägu häbist hõõguma lööb, sosistan vastu: „Jah, tema nimi on Blake.”
„See on Robi vend!” sosistab Natalie; tema pilk libiseb uuesti Blake’ile.
Tõstan pilgu Damonile, lootes, et ta saab vihjest aru ja veab Natalie kuhugi ära, aga sel korral teeb Damon näo, et „ei saa aru”. Kus on see Damon, keda mina tunnen, kellel oli kombeks mu seljatagust katta, kui asi Natalied puudutas?
Hm, küllap ta on jälle Natalie peale pahane. Damon käitub nii ainult siis, kui Natalie on oma suurt suud pruukinud või teinud midagi, millest Damon lihtsalt ei suuda üle olla. Me oleme siin olnud kõigest pool tundi. Millega ta võis nii lühikese aja jooksul hakkama saada? Ja siis ma taipan: see on Natalie ja kui keegi suudab vähem kui tunni ajaga poiss-sõbra ilma seda teadmata välja vihastada, on see tema.
Libistan end puki otsast maha, võtan Nataliel käsivarrest ja tõmban ta leti juurest kaugemale. Damon, ilmselt mu plaanist aru saades, jääb Blake’iga kaugemale.
Muusikat on vist valjemaks keeratud, kui bänd ühe loo lõpetab ja järgmist alustab.
„Mida sa tegid?” nõuan ma Natalied näoga enda poole pöörates.
„Mis mõttes mida ma tegin?” Ta vaevu kuulab mind; tema keha liigub kergelt muusika taktis.
„Nat, ma räägin tõsiselt.”
Lõpuks ta peatub ja vaatab mulle otsa, otsides mu näolt vastuseid.
„Et Damonit vihastada?” ütlen ma. „Kui me siia tulime, polnud tal häda midagi.”
Natalie vaatab korraks sinnapoole, kus Damon leti ääres seisab ja oma jooki rüüpab, ja pöörab pilgu siis uuesti minule, hämmeldunud ilme näol. „Ma ei teinud midagi… ma ei usu.” Ta tõstab mõtlikult pilgu, üritades meenutada midagi, mida ta võis öelda või teha.
Ta paneb käed puusa. „Miks sa arvad, et ta pahane on?”
„Tal on see ilme,” ütlen ma Damoni ja Blake’i poole vaadates, „ja ma vihkan seda, kui te kaks tülitsete, eriti kui ma pean õhtu teiega veetma ja kuulama, kuidas te jagelete totrate asjade pärast,
