slasele ja kaaspääsenule, kes lendab oma tiivul
Eellugu
PALJUDE JAOKS KEHASTASIN MÜÜTI, olin kõige imelisema legendi, muinasjutu võrdkuju. Mõned pidasid mind koletiseks, väärarendiks. Mu suureks õnnetuseks aeti mind kord segamini ingliga. Emale olin ma kõik. Isale eikeegi. Vanaemale meenutasin iga päev ammu kaotatud armsamaid. Ent ma teadsin tõde – sisimas teadsin seda kogu aeg.
Ma olin lihtsalt tüdruk.
Ma sündisin erakordselt selgel Seattle’i ööl, 1944. aasta esimesel märtsil ja mulle sai nimeks Ava Wilhelmina Lavender. Mu sünd oli iseäranis meeldejääv, kuna see avaldas mõju lindudele meie heaendelist nime – Pinnacle1 Lane – kandval tänaval. Päeval, mil mu noorukesel emal hakkasid sünnitusvalud, kogusid varesed noka vahele hulganisti tillukesi kirsikive ja loopisid neid vastu maja aknaid. Varblased kükitasid naistele pähe ja näppasid lahtisi juuksekarvu, et need oma pesadesse punuda. Öölinnud kogunesid pimedas muruplatsidele, et seal häälekalt süüa, sellal kui nende saakloomad kriiskasid nagu mu sünnitusvaludes ema. Vahetult enne sügavasse koidikuunne vajumist – kui meditsiiniõde ning jahe süstal olid kergendust pakkunud – avas ema silmad ja nägi laest langemas hiigelsuuri sulgi. Nende siidjad ääred silitasid ta nägu.
Niipea kui olin sündinud, toimetasid õed mu sünnitustoast minema, et uurida nähtust, mida anonüümses meditsiinilises aruandes kirjeldati hiljem lihtsalt kui kerget füüsilist kõrvalekallet. Ei kulunud kaua aega, kui juba kogunesid jumalakartlikud haiglaakende valgusesse, hoidsid käes küünlaid ning laulsid au andes ja pelglikult kiidulaule. Kõike sellepärast, et sündides avasin silmad ja sirutasin välja tähnilise tiivapaari, mis mähkus mu ümber kui sulgjas kookon.
Vähemalt nii räägitakse.
Ükski arst ei osanud kindlaks teha, kust tiivad pärinesid. Mu kaksikvend (sest oli ka kaksikvend Henry) sündis igatahes ilma tiibadeta. Enne seda polnud teadaolevalt ükski inimolend sündinud mõne looma – linnu või kellegi teise – kehaosaga. Meditsiini vallas oli Ava Lavenderi juhtum paljudele esimene kord, kui teadus arste alt vedas. Kui usklike hordid oma innukate palvete ja võbelevate küünaldega ema palatiakna alla kogunesid, suhtusid arstid kordki jumalakartlikesse kadestavalt, mitte haletsuse või põlgusega.
“Mõelda vaid,” ütles üks noor intern teisele, “äkki ongi laps jumalast.” Sellise mõtte käis ta pominal välja vaid korra. Seejärel nühkis ta väsinud silmi ja naasis meditsiiniraamatute manu, enne kui uuesti mu ema juurde läks ja teatas seda, milleni kõik teised spetsialistid juba jõudnud olid: teha pole midagi. Vähemalt mitte meditsiinil.
“Ma pole kunagi midagi sellist näinud,” ütles ta ja vangutas pead, et avaldada mu perele kaastunnet. Selle oskuse sai ta ajapikku hästi käppa.
Kogu mu lihas-, luu- ja veresoonkond sõltus vääramatult tiibadest. Nende eemaldamise võimalus jäeti kohe kõrvale. Kaotaksin liigselt verd. Jääksin sandiks. Või sureksin. Paistis, et tüdruk ja tiivad käisid kokku. Üks ei saanud teiseta.
Hiljem soovis noor intern, et ta oleks olnud piisavalt söakas ja küsitlenud perekonda. Aga mida küsida? Kas teie sugupuul on varemgi tiibadega olendeid pesitsenud? Lõpuks hakkas intern hoopis läbi käima teisi patsiente, kelle hädad ei tõstatanud nii keerulisi küsimusi. Ent peatugem ja kujutlegem, kui ta oleks seda teinud. Mis oleks saanud, kui ta ikkagi oleks pöördunud morni, kuid ebaloomulikult punaste huultega noore ema või karmi oleku, kuid kena vanaema poole, kes rääkis veidra aktsendiga, ning esitanud neile kaks küsimust, mis kummitasid hiljem iga mu tiivastatud sammu:
Kust ma pärinesin?
Ja mis veelgi olulisem: Mida maailm sellise tüdrukuga peale peaks hakkama?
Äkki oleks ema või vanaema vastust teadnud.
Ja äkki oleks mu elu sel juhul sootuks teistsuguseks kujunenud. Interni huvides oli ilmselt parem, et ta veenis end võimetuses midagi ette võtta ja jättis asja sinnapaika. Sest mida oleks ta saanud teha? Tuleviku ettenägemisest, nagu ma hiljem teada sain, pole mingit kasu, kui sündmusi kuidagi takistada ei saa. Mis tõendab üksnes, et mu lugu on märksa keerukam kui lihtsalt minu sünni seik. Või isegi elulugu. Tegelikult saab minugi lugu nagu kõigi teiste oma alguse minevikust ja sugupuust.
Järgnev on mu noore elu lugu sellisena, nagu mina seda kogesin. Mis algas ühe neiu tavalise päritolu-uuringuna – aastal 1974 veetsin nädalavahetuse Seattle’i keskraamatukogus, et koguda infot enda sünni kohta –, viis teekonnani ühelt rannikult teisele. Olen rännanud läbi mandrite, keelte ja ajastute, üritamaks mõista, kes ma olen ja miks ma selliseks kujunesin.
Tunnistan varmalt, et teatud asjaolud võivad olla kõrvale jäänud või aja jooksul kas minu või teiste asjaosaliste poolt ammu unustatud. Mu uurimistöö on olnud laialivalguv, olen selle katki jätnud, hüljanud, uuesti kätte võtnud, järjekorda muutnud ning seiku ikka ja jälle ümber tõstnud. Seda ei saa võtta kui tervikdokumenti. Samuti pole see erapooletu.
Järgnev on mu noore elu lugu sellisena, nagu mina seda mäletan. Minu jaoks on see tõde. Mis puutub mu perekonda ja elu ümbritsevatesse lugudesse ja müütidesse, millest osa olete võib-olla teiegi teadlikult levitanud, siis olgu öeldud, et lõppude lõpuks osutusid need kõik iseäralikult, koguni kaunilt tõeseks.
Esimene peatükk
MU EMAPOOLNE VANAEMA EMILIENNE Adou Solange Roux armus enne üheksateistkümnenda sünnipäeva eelõhtut kolm korda.
1904. aasta esimesel märtsil sündinud grand-mère oli esimene neljast lapsest, kes kõik sündisid kolmanda kuu esimesel päeval: Emilienne’ile järgnesid 1905. aastal René, 1906. aastal Margaux ja 1907. aastal viimasena Pierette. Kuna kõik lapsed sündisid Kalade tähemärgis, võiks hõlpsalt arvata, et Roux’de peres oli rohkelt üsna tundlikke ja märkimisväärselt hulljulgeid indiviide.
Nende isa, Beauregard Roux, oli tuntud frenoloog, kelle suurim panus sellesse valda olid kuuldavasti kuldkollased krussis karvad tema pealael ja käeseljal – ja see, kuidas tema prantsuse keelt vürtsitas õige õrn bretooni aktsent. Pikk jõmakas Beauregard Roux võis vabalt lasta kõigil neljal lapsel oma käsivarre otsas kõlkuda ja samal ajal perekonda kuuluva kitse teise kaenlasse võtta.
Vaarema oli oma abikaasa täielik vastand. Kui Beauregard oli suur ja võimas, koguni kolossaalne, siis tema naine pisike, märkamatu ja kõndis, abaluud pidevalt kühmus. Naise jume oli oliivikarva, kuid mehe oma rõõsa, naise juuksed olid tumedad, kuid mehe omad heledad ning kõigi pead pöördusid, kui Beauregard Roux tuppa sisenes, samas kui tema kaasat teati eelkõige omaduse tõttu üldse mitte ruumi võtta.
Neil öödel, mil nad armatsesid, hoidsid naabreid ärkvel naudingu tippu jõudnud Beauregardi möirged, sellal kui tema naine ei teinud pea piuksugi. Ta piuksatas üldse harva. Tillukese Trouville-sur-Meri küla arst, kes nende esimese lapse – minu vanaema – ilmale aitas tuua, kiikas terve sünnituse aja naise poole kontrollimaks, ega too polnud tegevuse käigus hinge heitnud. Vaikus ruumis oli sedavõrd häiriv, et kui saabus aeg nende järgmise lapse – mu vanaonu René – sünniks, ütles arst viimasel hetkel ära, mistõttu Beauregard pidi seitseteist kilomeetrit sukkis Honfleuri jooksma, et kiiresti lähim ämmaemand leida.
Mu vaaremast pole enne Beauregard Roux’ga abiellumist mingeid teateid. Tema olemasolu tõestavad vaid ta kaks vanimat tütart, Emilienne ja Margaux, kuna mõlemad said temalt tumedad juuksed, oliivikarva jume ja kahvaturohelised silmad. Pere ainus poiss René sarnanes isaga. Noorimal lapsel, Pierette’il, olid Beauregardi lopsakad kollased lokid. Ükski lastest ei teadnud ema pärisnime ja kõik uskusid, et selleks
“Pinnacle” – tipp (ingl k).
