Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

      Mets vaikne ja vaga kuuvalgel,

      Ma kõnnin sääl üksinda;

      Lind lauluga uinund öö algel…

      Mu süda, mis ootad sa?

      Ma kuulan ja ootan – ma kuulan,

      Mis ilmutab mulle hiis;

      Haab kahiseb tasaselt, kurvalt, —

      Kuid ööbikul rõõmuviis…

      Ma näha igatsesin —

      Siis, kui veel karjane,

      Sind, kõrge kaljuküngas,

      Sind, leinakivike.

      Ma tahtsin kiidulugu

      Su tipul hõisata,

      Ja karjasarvel panna

      Kõik kaljud kajama.

      Kui suureks sain, siis nägin

      Sind, Linda nutupaik;

      Su ümber laine laksus…

      Ma olin vaik, – nii vaik!

      Kui noorus veel ehtis mu kulmu,

      Pikk tulevik virvendas ees,

      Üks palve mu südant siis täitis,

      Kees tulena tema sees.

      Mind vaigistas palve, kui soontes

      Rõõm kihutas kihama verd,

      Ja siis, kui tõsine elu

      Ajas kohama kurbuse merd.

      Mu aastad on kadund kui udu,

      Kuid palve mul südames veel,

      Ei igavaks lähe ta sõnad,

      Mul vaigistub süda ja meel.

      Mu palves on otsata vägi

      Ja lõpmata leegitsev loit;

      Mu palve on tähtede paiste

      Ja kuldaselt kumendav koit…

      Uludes käib üle kesa

      Kõle põhjatuul.

      Pääsukene jätab pesa,

      Laulu lõo huul.

      Närtsib viimne lillekene

      Viimse õiega,

      Suikub sume suvekene

      Leinalauluga.

      Kõrgel, kõrgel luigehääled

      Helisevad kaugele;

      Kannavad mu igatsuse

      Nagu ühes võõrsile.

      Kus leian puhkepaiga,

      Küll kuldse koha ma,

      Kus rahu rohke anne

      Võiks hinge kosuta’?

      Ma käisin ots’mas aasal

      Nii õitsval, ilusal,

      Ja kaunil ojakaldal

      Nii vaiksel vulinal;

      Mets vaigistas küll hinge,

      Kuid tõusva mühaga

      Sai täidetud mu süda,

      Nii tume ihaga.

      Küll kumas kuldsel helgil

      Nii õrnalt öösel kuu,

      Kuid kumendavail kiirtel

      Käib kogu kahvatu;

      Ma püüdsin pilve pinnal

      Ja eha helgilla —

      Kuid, häda, liiga kõrgel’

      Vaim jõudnud lennulla!

      Kus leian puhkepaiga,

      Kus kuldne kohake,

      Kus rahu rohke anne

      Võiks hinge kosuta’!

      Imeline helin,

      Mahe, kaebaja,

      Õhtul metsapõues

      Hakkab elama.

      Tasa vaigistades

      Üle isamaa

      Nagu vaikne uni

      Sõuab, heljub ta.

      Imeline helin

      Korra minule

      Kõlas – kustumata

      Jääb mu põuesse.

      Vaikib linnukene

      Ühes tuulega,

      Uinub lillekene

      Kaste kaisussa.

      Eha punastades

      Ööle annab suud —

      Mälestus ja vaikus,

      Uinund metsapuud.

      Igatsedes ainult

      Minu lauluke

      Nagu mälestus, kui vaikus

      Sõuab kaugele.

      Nad langesid tasa, tasa

      Ja kohin värises;

      Ei teadnud, ei teadnud ma seda,

      Hing ainult igatses.

      Ja haljendav muru kattis

      End suise säraga;

      Ma nägin ainult ta ilu,

      Jäin lootma lapsena;

      Jäin lootma neid koidukiiri,

      Mis iga kätkisse

      Kui terendus hilju saadab,

      Ei jäta meid rahule. —

      Veel praegu nad langevad tasa

      Ja kohin väriseb,

      Ja ainult sügise tunneb,

      Mis hinges nüüd heliseb.

      Nii tasa mängisid lained

      Ja sahin lehtedes

      Käis hilju, nagu kannaks

      Ta nuttu lennates;

      Ja viimased ehakiired

      Veel üle metsade

      Kui jumalaga jättes

      Tõid kulda laintele.

      Ja kaugel udu tõusis,

      Ilm kippus uinuma —

      Hääl kauge ainult metsas

      Veel

Скачать книгу