Rändaja õhtulaul. Ernst Enno

      Tasa üle aasa kandis

      Udu kergel tiivul tuul;

      Viimane lilleke, tundes külma

      Sala salvavat õhu hõlmas,

      Nõrgutas värisedes pääd,

      Kolletades murule. —

      Otsas on väljade ilu,

      Otsas aasade sära ja läik;

      Võimsalt käib ainult kohin

      Metsas sügaval kartmata.

      Vägevasti hüüab ta paisudes,

      Nagu teaks ta midagi paremat,

      Midagi õndsamat

      Kui võitlus. —

      Sügisemõtted liginevad…

      Kipub ka mul pää norgu,

      Kipub raugema võitlus —

      Kõike tumendav,

      Kõike varjav udu

      Vaimule oma tiivad laotab;

      Siiski sügaval südames

      Elab kui uus, kord jälle

      Vanana ilmuv,

      Vanas uuenev, õnnestav,

      Võitlusest tulnud igavene,

      Igavene muutmata elu,

      Rajatud rusudele,

      Mida süda veel vaimule ehk päästab

      Ja edasi ehitada aitab —

      Rahu, igavene rahu.

      Oh, kunas, kunas!..

      Sügisemõtted liginevad!

      Ma salavaimu püüan äratada,

      Mis rinnas uinumas mul sügaval,

      Mis katsub unenäos salamal

      Mind oma õnneriiki äratada.

      Küll sinna raske hingele on rada,

      Kuid rahu meelitusel kaunimal,

      Mis paradiisi läikel õndsamal

      Mind kutsub – püüan hinge elustada.

      Vaat’, löögil kõval kivi rinnal särab

      Ju lausa süütav sädemete kari;

      Nii raudsel püüdel, tähte võimul, väärab

      Hing kütkendavat keha, kuni vari,

      Mis vaimule siin vangitorni määrab,

      Viib uue templi kerkiv kullahari.

      Sääl kõrgel, kõrgel pilvis,

      Kus kuldne koidu käik,

      Kus pilvekeste kodu,

      Kus tähte sära, läik;

      Sääl varjul rada vaikne,

      Sääl imeline tee…

      Hing otsib ilmas, otsib —

      Ei leia ülesse.

      Koit kuldne hilju hüüab:

      Sääl hiilgab iludus…

      Pilv tasa sosisteleb:

      Siin asub vabadus…

      Ja ihal tähte sära

      Käib hinge tasane,

      Kui kutsuks venda kodu,

      Kes eksind võõrsile.

      Mu õnn on vaikne sahin,

      Mis liigub lehtedes;

      On nagu virve, värin,

      Mis elab lainetes;

      On pilvekeste sära,

      Kui üle taeva nad

      Nii tasa ehakullal

      Kõik koju sõuavad;

      On õite unenägu,

      Kuis ilmub lillele

      Ta ainult kaste kaisus,

      Nii armas, tasane…

      On Põhja ööde ilu,

      Kui talutuppa ta

      Viib muinasjutu vaimu

      Veel unenäona…

      On koidukiirtes talu,

      Kus valgus valitseb,

      Kus Eesti süda tunneb,

      Kuis ilu suudeleb.

      Öö suine õhtu õhul

      Lööb tasa lennule,

      Ja ehakumal hellal

      Ta sõuab ilmale.

      Pool pimeduse peidus,

      Pool vaiksel valgusel,

      Nii heljub koduvainul,

      Nii kumab põldudel, —

      Nii armu, ilu kannab

      Ta uinund külale,

      Viib vilja hulka vooge

      Kui laineid merele;

      Loob vilja sahinasse

      Ta sõnu helama:

      Töö ühine ja valgus

      Kõik võtab ülenda’…

      Ja küla, nurme üle

      Öö sõuab uduna,

      Täis higi, jõudu, palvet,

      Et kosuks kodumaa!

      Külva, hing! Külva sa

      Ilu ning puhtuse vilja

      Soojasti, armuga —

      Kunagi pole see hilja!

      Kuigi siin laiale

      Ilmasse kaugele

      Teri tuul a’ab,

      Siiski nii mõnigi

      Mullasse ometi

      Sündsasse saab.

      Oled, hing, väsind siis,

      Külvates raugenud ilmas;

      Magama mure sind viis,

      Sära jäi tukkuma silmas…

      Tea, sa kurbuses,

      Leina ja mure sees

      Elad siis veel

      Hinges, kus aseme

      Leidis ehk terake

      Väike kord teel…

      Külva, hing! Külva sa

      Ilu ja puhtuse vilja

      Soojasti, armuga —

      Kunagi pole see hilja!