aasta eest leidsid ka näitemängud siia ja sinna külasse tee, enamasti seltside või kooliõpetajate eestvõttel, aga rahvalikuks meelelahutuseks ei ole nad jõudnud saada. Seesama ülitagasihoidlik olek ja kahtlus kuni kangekaelsuseni, mis meie vanadest kommetest visalt kinni pidavat rahvast eksitab ja pimestab, on ka siin süüdlane. Näitemängust kui millestki uuest ei suudeta jagu saada. Isegi nimi vahetatakse tsirkuse, palagani jne. vastu ära. Paljud vaatavad näitemängu kui rahanorimise-viisi peale; minnakse seda ka ainult siis vaatama, kui heaks otstarbeks midagi kinkida tahetakse. Teised raiskavad jälle uudishimu pärast 10 kopikat ära, et uudist esimest korda näha ehk jälle naerulihaseid ärritada. Vanemad inimesed seda noorte vallatust vaatama minna ei taha, olevat ju noorrahvas uuemal ajal muidugi hukka läinud. “Kes enne niisuguseid asju kuulis või nägi; ei tea milleks viimaks ilm läheb,” mõtleb külataat ja leinav õhkamine kadunud aja järele tõuseb ta rinnust. Isegi maailmalõpu märkisid mõeldakse nähtavat. Vanemaid, kes oma lapsi näitemängust tegelikult osa võtta on lasknud, hurjutatakse: ise peaksid ka jumalakartlikud olema, vaata, kuhu nad nüüd oma lapsed lasevad minna! – Nõnda ei otsusta küll kõik, on ka laiema silmaringiga külaelanikke, kes näitemängudest kõlblikku meelelahutust ja ka elutarkust leiavad. Kunsti külanäitelavadelt oodata ei võigi. Soovida jääb, et meie seltsid ja muidu näitemängu armastajad sagedamini seesugust lõbu pakuksid.
Pilku meie küla-noorerahva elusse heites paistab kohe elanikkude suur, kaugele edenenud uudishimu silma. Igal kokkujuhtumisel küsitakse ikka kõige enne uudiste järele. Tüüdatakse ka ajalehelugejat hariliku küsimusega: Mis lehe sees ka uudist on? Isegi kirikust tulijalt nõutakse kiriku-uudiseid, mis umbes niisugused peaksid olema: mitu pruutpaari täna esimest korda maha kuulutati ja kes pruut ja peigmees olid? Rahulik ja ühetaoline külaelu huvitavaid nähtusi palju tuua ei jõua ja seepärast peavadki uudishimulikud nälgima või tuleb kunstlikke uudiseid, mis küll oma lühikeste jalgadega iialgi vanaks ei saa, sepitseda. Kõige rohkem annet niisuguste ebatõe raasukeste ülesleidmiseks öeldakse küll luulelistel vanapiigadel olevat, aga ega ka teisedki sellest süüst puhtad pole.
Tüütava ja ammutuntud leivamure kõrvale asub veel noorerahva armastuse-mure. Romaanilikku armastust leidub küll üsna vähe, nii et mõni armastusjuttu lugedes vana kõnekäänu, – ega kiri ei valeta, – tõe juures kahtlema hakkab. Mitmedki meessoo liikmed kosivad ehk ainult sellepärast, et peres tööjõust puudus on, ja seda puudust peab siis õrn eluseltsiline täitma, sest siis pole ju tarvis ümardajat ja suvilisi, kes palka tahavad, pidada. Mõni teine mees läheb jälle sellepärast kosja, et ta vanaks kardab jäävat, kuna ta ometi ükskord ikka naise peab võtma. Nii saavad mitmedki pulmad peetud, milleks ülevoolav armastus asja ei andnud, sagedamini küll aga leivamure või midagi muud. Niisuguste kohta, kes abielluastumise eel veel kaunis võõrad ja üksteise vastu külmad on, ütleb rahvasõna: “Saanud jumalasõna üle käinud, küll nad siis üksteist armastama hakkavad.” Tuleb siis ka ette, et niisugused ”tervete” südametega abikaasad oma puutumata südametest kuni elulõpuni üksteisele armastust jagavad; aga sellevastased nähtused on sagedamad.
Kosimine, see tähtsam elutöö, võetakse enamasti nädala neljanda päeva õhtul ette. Arg kosilane astub välja, et pruuti “otsima” minna, suurde ilma, kus miljonid armastusest vaevatud südamed tuksuvad. Enamasti on aga tulevasest perenaisest midagi ju teada ja leidub ju oma külas küll niisuguseid vanemaid, kes oma tütre poole toobi viina eest ära müüvad; makstakse veel siinne harilik kaasavara – lehm ja paar lammast – pealegi. Rikast naist võib meie kehvalt kodumaalt üsna harva leida, kui ka elektritulega otsima hakkaks. Abielusse astujate arv jääb aasta-aastalt vähemaks; terve kihelkonna peale tuleb mõnikord ainult kümme laulatust ette. Ka on kooliskäijate laste arv mõnel pool märksa vähenenud.
Nõnda kogub siis kaks vastalist salka ilmakodanikke – vanapoisid ehk õigemini – mehed ja – piigad, kelle sündimisest rohkem kui kolmkümmend aastat mööda on läinud. Nooremad neist on veel ootuse ja lootuse vahel vaevlemas, vanematel on juba viimane lootusesäde kustunud. Aasta astmeid astudes ja nii vanadusemäele ronides, peavad tähendatud seltskonnaliikmed üksikult eluteed tallama. Piigad viskavad kangemast soost õnnetutele etteheitvaid pilkusid, aga need mõtlevad oma vabanduseks: kuhu oleksin ma ta pannud, oleks ma ta omale võtnud; omalgi ei ole ilmas kohta. Igal pool, kuhu sa vaatad, on inimesed; maailm on ju täis. Iga samm jätab jälje võõra vara sisse; maksuta elutarvidused – värske õhk ja vesi – ainult nendega üksi on võimatu elada!
Niisuguse elustkoolitatud poisi mõtted võivad osalt ka üsna õiged olla. – Nagu teada, lähevad Saaremaalt igal aastal tuhanded töölised laiemale tööväljale teenistust otsima. Sügisel pöörduvad nad enamasti koju tagasi enam-vähem täis rahakotiga. Siis puhkavad töömehed terve talve isa või venna uluall ja on raha otsa lõppenud, minnakse jälle välja; nõnda läheb asi edasi kuni vanaduseni. Seesuguse eluviisi juures on üsna võimatu omale kindlamat pesakohta asutada. Kergemeelne noorus ei lase vanaduse ega tumeda tuleviku peale mõteldagi. —
Tahtsin veel üht halba nähtust külaelus puudutada, nimelt – ööhulkumist. See halb ja inetu komme ei taha ega taha vanaks jääda ja sootumaks ära kaduda, kuigi ta ka mõnel pool märksa vähenenud on. Et noored inimesed suuremates või väiksemates salkades mööda külatänavat käivad, seda ei või veel halvaks panna; jalutavad ju ka linnauulitsal inimeste salgad. Aga sellega ei taha paljud veel rahul olla. Iseäranis jõuluajal, kui julgust ja kõike küllalt on, antakse häälele laias looduses palju voli ja see segab juba une hõlmas uinuvaid külaelanikke. Mõni elumees veereb siis ka talukambri uksest sisse ja kaastundlik neiuke valmistab väsinud hulgusele sooja ja pehme pesa. Niisugune pruuk lööb komblusele kibedasti vastu silmi ja oleks ammu kaotamise väärt. Siin ei ole mitte üksi hulkuja süüdlane, vaid ka hulguse vastuvõtja. “Süü ühte ja patt pooleks,” ütleb rahvasõna selle kohta.
Selle halva nähtuse põhjuseks tuleks küll väga suurt vabadust, mida mõned vanemad oma mittetäisealistele lastele annavad, pidada. Nii harjub poisike juba maast madalast halba nägema ja kuulma, pärast hakkab ta ise ka teistele järele tegema ja meheks saades peab niisugune ööhulkumist ekslikult päris mehisuse tundemärgiks. Aga ka liig kange vabaduse kitsendamine, mis noorerahvale õigel ajal ja parajal paigal igasuguse kokkusaamise võimalikuks teeb, võib siin põhjuseks olla. Niisuguse ööhulkumise ohvriks võib neiuna emaks saanuid pidada, kes rahva poolt rohkem põlgtust ja alandust peavad kannatama, kui nad ära teeninud on. Rahvas on selles tükis väga ülekohtune kohtunik, sest peasüüdlane, eksitaja, jääb ausaks ja teda peetakse isegi tublimaks ja mehisemaks meheks. Selle ja veel mitmete teiste valevaadete kadumist oleks südamest soovida. Rohkem valgust! peab ka siin hüüdma.
1905
PILDIKESED SAARE PINNALT
Külaelanikkude maaharijate klass langeb mõnda jaoskonda, mis üksteisest vaevalt nähtava vaheseina läbi lahutatud on. Õnnelikke maaomanikke leidub meie talupidajate keskel õige vähe. Ainult siin ja seal on üksikud taluperemehed, kes kuidagiviisi omale talu ostmise jaoks tarviliku osa rublasid on jõudnud koguda. Kõik teised põllupidajad on kõige halvemas seisukorras – nad on rentnikud, kelle kindlusetu kodu ainult ajutise öömaja sarnane on… Rentnik on ainult nagu tööline mõisavanema põllul, kus ta oma suurte töölahingute järel midagi muud ei saa kui kehva peatoiduse ja viletsa ihukatte. Et talukoha pealt ka veel renti korjata, selleks peab kohapidaja mustakunstimees ja imetegija olema – muidu on see võimatu. Rentnikust, nagu ühe trepiastme alamal seisavad vabadikud, kelle põli aga mõne asja poolest nagu natukene parem näitab olevat. Neid ei koorma näituseks mitmed teoorjusejätised ja mitmesugused abiteod, nagu teesillutamine ja niisugused maksud, mis ahnete kaanide kombel rentniku jõudu imevad. Vabadikkudel on ka omad eluhütikesed, mida nad omaks võivad nimetada, ja väikene lapikene õue ja aeda. Õhurikkumise eest maksavad nad mõisale suitsuraha, nii et neile ilma peal elamiseks ka luba antakse. Täiesti ilma jalgealuseta ja ilma et isamaast kõige väiksem tükikenegi nende oma oleks, on vallalised inimesed – talu- ja mõisasulased ja korterivaimud talutubades, ahju peal ja kurus. Need maata ja majata, koduta ja külata inimesed on enamasti
