style="font-size:15px;"> Aveirode pere elas Santo Antónios tillukeses linna omandis olevas majas, mille eest nad maksid väikest üüri. See oli valge ühekorruseline maja, mis oli ehitatud telliskividest ja puitplaatidest, ning kus oli vaid kolm tuba. Talvel oli majas väga külm ja suurte vihmadega lasi katus läbi. Nende elamine oli nii väike, et majja ei mahtunud isegi pesumasin, nii et Cristiano isa pidi selle kinnitama katusele.
Cristiano elas ühes toas koos venna ja kahe õega. Elu polnud kerge, aga ta ei kurtnud, sest ta veetis nagunii suurema osa ajast õues. Juba kolmeaastasena leidis ta oma tõelise kutsumuse. Niipea, kui ta piisavalt kindlalt kõndima oli õppinud, hakkas ta koos naabrilastega palli mängima.
Pere oli alatasa rahahädas. Nii mõnelgi korral polnud vanematel võimalik lastele jõulukinke osa. Kallimatest asjadest nagu näiteks videomängud ei osanud nad unistadagi. Cristiano sai oma esimese PlayStationi 16-aastasena ning ta ostis selle oma raha eest, mis ta oli Lissaboni Sportingu jalgpallikoolis teeninud.
Vanemad hüvitasid kingipuuduse oma armastuse ja hoolega – mõlemad armastasid oma lapsi kogu südamest.
Isa võttis lapsed tihtipeale Andorinha mängudele kaasa. Väike Cris ootas alati kannatamatult nädalavahetusi, kui isa kandis ta õlgadel staadionile. Koju naastes ootas neid nende lemmiksöök – ema tehtud bacalhau à Brás ehk kartuliribade, sibula ja munaga praetud soolatursk, mida kõik lapsed tänini heldimusega meenutavad. See oli tõeliselt maitsev!
Cristiano kodu läheduses ei olnud jalgpalliväljakut ja seega mängisid poisid otse tänaval, nii et väravat märgistasid vaid kivid. See polnud muidugi jalgpallimänguks kõige parem paik, aga poistel polnud muud valikut. Väike Cristiano harjus peagi muhkude ja kriimustustega, mis on asfaldil mängides kerged tulema.
Lisaks sellele oli tänav konarlik ning asus kallaku peal. Loomulikult sõitsid seal ka autod ja mõnikord isegi bussid, nii et mäng tuli tihtipeale katkestada. Cristiano Ronaldo mäletab siiani, et aeg-ajalt kuulsid poisid mängu kõige põnevamal hetkel läheneva auto signaali. Siis tuli neil pettumus maha suruda, mäng pooleli jätta, pall ja kivid üles korjata ning oodata, kuni auto möödus. Seejärel panid nad otsekohe oma „väravapostid“ tagasi ja alustasid uuesti mängu. Nii möödusid kõik päevad hommikust hilisõhtuni.
Väike Cristiano mängis, kellega aga sai. Tihtipeale olid teised poisid temast hulga vanemad ja tugevamad. Pisematele allahindlust ei tehtud. Quinta Falcão tänaval olid hoobid ja jalalöögid üpris tavalised ja iga mängu mängiti nagu elu ja surma peale.
Cristiano oli väikest kasvu ja kõhna kehaehitusega poiss. Seepärast pidi ta füüsilise jõu asemel arendama muid oskusi, et teistest parem olla.
„Äkki teevad teised poisid talle liiga,“ muretses ema Dolores alatasa. „Ära pabista, nad ei saa teda kunagi kätte,“ vastas ta abikaasa kindlalt.
Ta teadis, millest ta rääkis. Karmi tänavajalgpalli tulemusena õppis Ronaldo ära lõpmatul hulgal triblamisvõtteid ning suutis arendada erakordset kiirust.
Tänaval mängimisega kaasnesid ka mitmesugused muud ootamatud olukorrad. Mõnikord juhtus, et „väljaku“ keskossa suunatud sööt oli liiga tugev ja nii kukkus pall pahatihti nende naabri härra Agostinho aeda. Viimane armastas küll lapsi, aga oma aeda armastas ta veelgi rohkem ja seetõttu oli ta väga õnnetu, kui suure hooga aeda patsatanud pall tema hoolikalt kujundatud lillepeenrad segi lõi. Alati, kui pall tema aeda kukkus, võttis ta selle ära ja ähvardas lapsi, et torkab selle katki.
Õnneks ei kestnud ta viha kunagi kaua ja ta andis palli peagi tagasi. Kahjuks ei tagastanud ta palli aga mitte poistele, vaid nende vanematele. Need aga andnud seda alati poistele kohemaid edasi, nii et viimastel tuli mõnda aega ilma pallita läbi ajada.
Peagi oli selge, et jalgpall on väikese Cristiano suurim armastus. Ta ei lahkunud pallist hetkekski ning võttis selle isegi õhtul voodis kaissu. Alati, kui temalt küsiti, mida ta kingiks tahab, vastas ta kindlalt: „Ma tahan jalgpalli!“
Ükskord kinkis ristiisa Fernão talle jõuluks kaugjuhitava auto. Suur oli ristiisa üllatus, kui ta nägi ristipoja silmades rõõmu asemel pettumust.
„Kas sulle auto ei meeldigi?“ küsis ristiisa.
„Meeldib küll, aga jalgpall oleks mulle rohkem meeldinud,“ vastas väike Cristiano ausalt.
Kuna jalgpall oli ka ristiisa kutsumus, polnud ta sugugi solvunud. Samuti polnud talle vaja seda kingisoovi kaks korda öelda. Järgmine kord oli ristiisal loomulikult kaasas jalgpall.
3
PIRIPILL JA KÄRBES
EHK CRISTIANO KAKS HÜÜDNIME
Kui Cristiano sai kolmeaastaseks, läks ta lasteaeda, mida pidasid nunnad. Kuueaastasena hakkas ta käima João Gonçalves Zarco nimelises algkoolis. Kool on nime saanud selle Portugali kapteni järgi, kes avastas 15. sajandil Madeira saare.
Ronaldol ei olnud koolis õppimisega raskusi, aga ei saa öelda, et ta oleks olnud väga õpihimuline. Õpetajad märkasid, et ehkki poiss õppis küll korralikult ära kõik laulud ning joonistas ja kirjutas päris kenasti, täitis tema elu ainult jalgpall.
Kui päris palli polnud käepärast, tegi ta endale sokkidest nutsaku. Ja kui ta ei leidnud kedagi, kellega koos mängida, võis ta palli tundide viisi pea ja põlvedega põrgatada või taguda vastu maja kõrval asuva veehoidla betoonseina.
Niipea kui ta koolist koju jõudis, kugistas ta kiirelt alla banaani või jogurti, haaras palli ja püüdis õue lipsata.
„Cristiano, kas sul on õpitud?“ hõikas ema tavaliselt köögist.
„Meil ei jäänudki midagi õppida,“ vastas Christiano alati, lootes, et ema jääb uskuma.
„Ära jutusta! Sa ei lähe kuhugi, enne kui on õpitud,“ ütles ema, kes tundis oma poega ja tema kavalusi. Aga enamasti ei õnnestunud tal poissi peatada. Kui Cris ei läinud uksest, hüppas ta hoopis aknast välja ja oli hetkega kadunud. Nad elasid ju esimesel korrusel! Tagasi koju ei jõudnud väike jalgpallur tavaliselt enne kella üheksat õhtul.
Väikese Crisi suur eeskuju oli ta nõbu Nuno. Nõbu oli vanem ja tubli spordipoiss ning hakkas peagi mängima tõelises jalgpallimeeskonnas, loomulikult Andorinha klubis. Poisid olid lahutamatud. Kui Nunol oli laupäeviti võistlus, oli Cristiano alati pealtvaatajate seas ja unistas sellest, et kunagi saab temagi joosta platsil Andorinha jalgpallimeeskonna sinivalges vormis.
Kui ta oli saanud kuueaastaseks, andsid vanemad ta palvetele järele. Cristiano Ronaldost sai Andorinha klubi uhke noorliige ning talle anti klubikaart numbriga 17 182. Ta rõõm oli kirjeldamatu.
Poisi esimene treener oli Francisco Afonso. Piisas vaid ühest trennist ja treenerile oli selge, et ta on endale saanud erakordselt andeka õpilase.
„Ma unusta kunagi seda, kui ma teda esmakordselt väljakul nägin. Ta oli uskumatult kiire ja ta tehnika oli suurepärane. Ta mängis ühtemoodi hästi nii parema kui ka vasaku jalaga,“ meenutas treener aastate pärast. „Kuid kohe algusest peale oli ka selge, et ta ei kannata kaotamist. Siis hakkas ta alati nutma.“
Treenril oli teisigi tähelepanekuid. „Ta tahtis alati palli saada ja kõik rünnakud lõpule viia. Ta võis joosta väljaku ühest
