arenesid omasoodu. 1917 toimus miljonilinnas Petrogradis, mis oma üle 60 000 eestlasega oli toona eestlaste arvu poolest teine linn maailmas, veebruarirevolutsioon ja võim läks ajutisele valitsusele. Märtsis jõudis revolutsioon Eestisse ja selle tulemusena sai esimese eestlasena Eesti kuberneriks Jaan Poska.
Asutamisdokument. 24. augustil 1914 kinnitas Venemaa kaubandus ja tööstusminister S. Timašev Tallinna Linna Poeglaste Kommertskooli põhikirja ja sama aasta 27. oktoobril (uue kalendri järgi 9. novembril) võttis Tallinna linnavalitsus vastu otsuse kool järgmisel aastal avada. 1915. aasta sügisel avaski kool uksed. Tallinna Linnaarhiiv
Revolutsioonileegist kantud eestlased korraldasid Petrogradis 8. aprillil meeleavalduse, misjärel 12. aprillil võttis Venemaa ajutine valitsus vastu Eesti ajutise omavalitsuse seaduse, mis andis Eestile ulatusliku autonoomia. Seadus jõustus 5. juulil 1917. Ühtlasi ühendati senine Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa üheks Eestimaa kubermanguks, mille ajutist maanõukogu juhtis Konstantin Päts, kes alustas ka rahvusväeosade formeerimist.
Ferdinand Petersen (1887–1979) õppis aastatel 1909–1916 Peterburi Polütehnilises Instituudis vesiehitust ja oli tegelenud Volhovi jõe hüdroelektrijaama projekteerimise ning Turkestani stepi niisutamisega. 1917 oli ta Jaan Poska juhitud Eesti maavalitsuse tehnikaosakonna juht ning sügisel 1917 üks Eesti Tehnikaseltsi asutajatest ja ajutise valitsuse teedeminister.
Vabadussõja ajal veetis ta veidi aega Lõuna-Eestis koos kuulipildujaga Madsen, 1921 tõmbus aga poliitilisest võitlusest tagasi ja asus Jägala jõel hüdroenergiat arendama. 1944 põgenes Saksamaale, Dresdeni pommitamise ajal kaotas kogu isikliku vara ja alustas Ameerikas aedviljafarmi töölisena karjääri nullist.
Kuid ühist identiteeti ja uusi koostöö vorme otsisid ka Eesti päritolu insenerid. 23. aprillil moodustasid eestlastest insenerid Peterburis, Demidovi põiktänav 5 (tänapäeval Grivtsevi tänav), Eesti Tehnikaseltsi. Koosolekut juhtisid Märt Raud ja August Velner ning seltsi esimeheks valiti Saaremaa päritolu Aleksander Poleštšuk.
Oktoobris 1917 korraldasid enamlased Peterburis uue riigipöörde, mis suurendas esimese maailmasõja segadust. See tõi kaasa, et eesti haritlaskond hakkas Peterburist lahkuma ja oktoobris 1917 taasasutati Eesti Tehnikaselts juba Tallinnas. Selle esimeheks sai Peterburi Polütehnilise Instituudi lõpetanud Ferdinand Peterson (Petersen) ning järgmisel aastal käivitati ka seltsi erikursused, mis alustas tehnilise kaadri ettevalmistust Tallinnas. Nii sündis Tallinna (Kõrgem) Tehnikum ja selle eeltehnikum, mis on ka osake tulevasest rakenduskõrgkoolist.
Võimlemisõpetaja
Anton Õunapuu lugu
Eesti skautluse rajaja ja Vabadussõja sangar Anton Õunapuu (1887–1919) töötas Tallinna Linna Poeglaste Kommertskooli võimlemisõpetajana kolm aastat. Selles koolis sündis ka üks Eesti esimesi rahvuslikult meelestatud skaudirühmi.
Anton Õunapuu oli hea kergejõustiklane, ujuja, esimese Keila-Tallinna 25 versta jooksu võitja ning spordiseltsi „Kalev” liige. Pärast Soomes õppimist ja elamist pöördus Anton Õunapuu tagasi Eestisse ja asus mitmes Tallinna koolis tööle võimlemisõpetajana. Hea maine sai Anton Õunapuu just Tallinna Linna Poeglaste Kommertskooli ja Tallinna Reaalkooli võimlemisõpetajana. 1916 asutas ta kommertskoolis Eesti esimese skaudirühma, mis olevat alguse saanud sellest, et üks noormees toonud kooli lord Robert Baden-Powelli vene keelde tõlgitud raamatu Scouting for Boys. Pikemalt on sel teemal kirjutanud kommertskooli õpilane Jüri Noor väljaandes „Eesti skautlus viiskümmend aastat”, Hälsingborg 1962.
Tuisus. Kalevlaste Maleva pealikud Vabadussõja alguses, detsembris 1918 Lasnamäel. Vasakult Otto Tief, kommertskooli kehalise kasvatuse õpetaja Anton Õunapuu, Leopold Tõnson, Triumph ja Pomerants. Foto Karl Akel, Fotis
1917. aasta suvel sai Anton Õunapuu Tallinna politseimeistriks ning pani ligikaudu kolmesajast koolinoorest kokku korra eest hoolitseva Õppiva Noorsoo Roodu (väidetavalt 340 võitlejat, kellest paljud olid skaudid). Rood relvastati vastavalt tollastele võimalustele ja kommetele.
Võimlemisõpetaja Anton Õunapuu ülemus, koolidirektor Jüri Annusson on meenutanud:
„1913. a. suvel nägin Õunapuud esimest korda. Ta esines kui tagasihoidlik ja äärmiselt viisakas noormees. Esimesel silmapilgul tundus, nagu oleks see viisakus isegi üleliigne. Hiljem nägin, et see Õunapuu kasvatuse ja distsipliini tähtsam osa oli. Ta oli ühteviisi viisakas võõraste ja tuttavate, vanade ja noorte vastu. Temaga üheskoos töötades nägin, kuidas ta õpilaste peale isiklikult just sellega mõjus, et ta nende vastu viisakas oli, neis igas ühes alati isikut nähes.
Õunapuu oli Soomest tagasi jõudnud ja tuli Tallinnasse vaatama, kas oleks kuskil võimlemise õpetaja kohta saada. Tol ajal valitses kehalises kasvatuses sõjakas toon. Võimlemise asemel korraldas Vene valitsus sõjaväelise korra õpetamist. Asja juhtideks olid ohvitserid, kes õpilastega harilikult samuti ümber käisid, kui nad seda olid harjunud kasarmutes soldatitega tegema. Kooli sattus sisse valjus, karmus ja kasarmu õhkkond.
Selle kohta võttis Õunapuu jutus seisukohta. Ta seletas, et tahab võimlemise õpetamist seada aluseks noore inimese arenemisele; ühtlasi tahtis ta vähendada moodsaks saanud sõjalise kasvatuse mõju.
1917. aaasta revolutsiooni algul oli tarvis korralageduse ärahoidmiseks jõude organiseerida. Tallinnas asusid inimesed vabatahtlikult kokku ja korraldasid miilitsa. Ilma pikema kahtluseta võttis Õunapuu 5. jaoskonna miilitsakomissari kohustused oma peale. Ta sai oma uute ülesannetega hiilgavalt toime. Miilitsameeste usaldus tema vastu kasvas iga päevaga. Oli silmapilke, kui nad Õunapuud tahtsid miilitsa ülemaks valida. See ei tulnud aga sugugi demagoogilistest võtetest, vaid sellest, et ta ka miilitsionääride peale kasvatavat mõju avaldas. Käisin teda mõnikord jaoskonnas vaatamas. Võrdlesin imestusega miilitsa ruume endise politseijaoskonnaga. Viisakus, puhas õhk, isegi lilled laudadel. Õunapuu seletas, mehed olla ka suitsetanud, kuid nähes, et tema seda ei tee, on nad toas suitsetamise järele jätnud. Miilitsas oli Õunapuu koolitöö kõrval. Muidugi kannatas selle all kool, sellepärast loobus Õunapuu ka mõne kuu järele sellest tegevusest, nii pea kui olud lubasid.
Õunapuu käis alati otsitult, korralikult riides. See ei olnud temas edevus, vaid üks osa inimese kultuurist, mille edustaja ta oli. Samuti oli ta alati heas tujus ning mõistis seda ka teistele edasi anda. Meie seltskond on ju, nagu teada, sisuliselt sagedasti õige tühi. Pidudel ei mõisteta rõõmus olla, kuid ühtlasi ei tehta selle juures ka midagi tõsisemat. Seal oli Õunapuu otsitav isik. Varsti pandi terve seltskond tegevusesse; koosviibimine muutus lõbusaks olemiseks, millest jääb kauaks ajaks kõige parem mälestus.
Rõõmus optimism käis Õunapuuga alati kaasas, isegi kõige kriitilisematel silmapilkudel.” (Ajakiri Kasvatus, nr. 6, 1920)
23. veebruaril 1918 jõudsid Saksa väed Tallinna vahetusse lähedusse ning valitses kaos – rüüstati, rööviti ladusid. Kooliõpilaste ülesandeks oli kaitsta Eesti Panga hoonet, Toompead ja postkontorit enamlaste ja siia jäänud vene sõdurite vastu ning kleepida linna peal iseseisvusmanifeste. Tänu omakaitse ja õpilaste hoolsale turvateenistusele Eesti Panga hoones õnnestus Päästekomiteel seal 24. veebruaril 1918 välja kuulutada Eesti iseseisvus. Sünnitusvaludes vabariigi ajutise valitsuse peaministriks sai Konstantin Päts.
Jüri Annusson kirjeldab sündmusi alljärgnevalt: „Kui ööl vastu sakslaste sissetulemist enamlaste verejanulised salgad laevadelt linna pöörasid, et „vähemalt 600 äraneetud buržuil
