ork
SAATEKS
Kui kirjutasin raamatu oma modellielu aastatest – „Kassikõnd“ –, jäi mul New Yorgi peatükke lõpetades kripeldama, et selle määramatu ja erilise linna kohta sai kirja õige vähe.
Petrone Print tegi aga üsna pea pärast „Kassikõnni“ ilmumist mulle ettepaneku kirjutada raamat „Minu New York“. Pidin siiski pikalt kaaluma, kas see teekond ette võtta.
Kas ma suudan selle linna lugejale piisavalt lähedale luua? Mul on New Yorgiga sügavalt isiklik suhe – ja on üsna keeruline leida kirjutades balanss siiruse, kuid mitte alasti kiskumise vahel. Seda enam, et lugusid pakub see linn küllaga: lugusid, mis juhtunud minu endaga või minu ümber.
Juba ainsa metroosõidu jooksul võib ühel pingil reas istuda kogu maailma usundite kaleidoskoop: rätikuga mosleminaine parukat kandva ja musta rõivastatud juuditari kõrval, katoliiklik preester, rist jämeda keti otsas kaelas, oranži rõivastatud budistlik munk, tõsine Ida-Euroopa ehitusmees. Nende vahele mahub lõbusailmeline rastapatsidega vana muusik ja Wall Streeti valgekrae. Mina mahun sellele pildile üsna loomulikult, sõitmas varahommikul võtteplatsile või loksumas Plaza hotellist töölt õhtul hilja kodu poole.
Läheb juba kümnes aasta, mil ma New Yorki tundma õpin. Iga erinev linnajagu, mida ajutiselt oma koduks olen saanud pidada, on toonud minu ellu uusi inimesi, kellest mõned jäävad kiiresti muutuvatel eluetappidel pikemalt minu kaaslasteks, kuid paljud vaid ajutisteks külalisteks, kes kirjudest päevadest läbi tuhisevad ja kellega seostuvad majad, tänavad ja unistused, mis juba minevikku maha jäänud. See on hullumeelse tempoga linn.
New Yorgis on ka hulganisti eestlasi, kellel on minust tunduvalt kaalukam kogemuste pagas ja kes suudaks selle linna ilmselt palju osavama sõnaseadmisega lahti mõtestada. Aga eks igaühel ole oma lugu jutustada ja minu „Minu New Yorgi“ kõrvale mahub vabalt palju teisi Eesti lugusid sellest ammendamatust ja metsikust linnast, mis mulle siin elatud aastate jooksul nii koduseks on saanud.
See linn on minust kõvasti naiivsust välja peksnud ja mulle mitu kaitsekihti peale kasvatanud. On päevi, kui pean ennast kõvasti kokku võtma, et ta oma meeletu energiaga mind maha ei murraks. Aga paradoksaalsel kombel on ta mind ka veel suuremalt unistama õpetanud.
Niikaua, kui see vana võrgutaja mind unistama innustab, ma siit lahkuda ei kavatse.
PEARL STREET
Ma olen viieteistkümneaastane, mul on kõrge palavik ja ma seisan detsembrikuises tuledesäras keset Times Square’i. Olen pärast aastast tiirutamist Tōkyōs, Milanos ja Madridis jõudnud New Yorki, kus pean siinse agentuuri kutsel kohtuma fotograafide ja võimalike tulevaste klientidega.
Mul on seljataga kiire päev ja oleme nüüd tüdrukutega minu modelliagentuurist linna peal uudistamas. Palavikuhämus päevad on möödunud nagu Imedemaa Alice’il möirgava, kuid siiski kütkestava koletise kõhus. Segadus on suur, aga ma olen lasknud koletise meeldivatel käsilastel ennast sõidutada, kuhu vaja, elan nende pakutud ülerahvastatud korteris, ruttan päevas kümnetele ettemääratud kohtumistele, raske kott modelliraamatuga kaenlas, ja poseerin võimalikele tulevastele klientidele ja fotograafidele käigu pealt.
Ma loodan nii väga, et palavik alaneb ja ma saan siinoldud päevadest võtta kõik, mis võtta annab, sest kui ma nendel kohtumistel nõrgalt esinen, ei pruugita mind siia enam tagasi kutsuda. Aga ma nii väga tahan just New Yorgis tööd teha…
Times Square tõmbleb hiigelreklaamide taktis ning inimmass voogab kontrollimatult risti ja rästi, trügides ja tõugates mind, kes ma pea kuklas seisatanud olen. Muidugi ei ole mul sel hetkel seal Times Square’il vabisedes aimugi, et mõne aasta pärast ma just siin kandis oma iseseisvat paikset elu alustan.
Aastalõpu tohuvabohule vaatamata jõuab agentuurile varsti kohale, et see laps siin on puruhaige, ja mind saadetakse kiiresti korterisse magama, äkiliste palavikualandajate purgid kaasas. Minu palavik langeb tohutu kiirusega, sest sisse valatud siirupid on päris karmi toimega. Magan keset korteri lakkamatut siginat-saginat nagu kivi ja ärgates näen rohtude mõjul Salvador Dalí stiilis kahanevaid ja välja venivaid tüüpe, kes minu toast läbi käivad ja vahetevahel minu kohale kummardavad, et justkui läbi vee või kuskilt teisest dimensioonist kostva häälega küsida, kuidas ma ennast tunnen. Ei saa öelda, et ma terve olen, kuigi palavik on ilmselt kadunud. See tervenemine on lihtsalt väga-väga teistmoodi, kui näiteks kodus kuuma tee ja meega ravides. Kui on kuulda, et keegi kuulsus on saanud manustatud ravimitest üledoosi, siis on tihtipeale nimistus ka see NyQuil, mille saatel möödus minul too kummaline ööpäev.
Minu esimene New Yorgi peatuspaik on Downtown South Easti ja Battery Parki piiril asuval Pearl Streetil, üle-eelmisel sajandivahetusel ehitatud kägiseva trepiga kolmekorruselises majas. Pearl Streeti asustasid hollandlastest sisserändajad juba seitsmeteistkümnendal sajandil ja siinne vana kõrtsihoone kohandati New Yorgi esimeseks linnavalitsuseks. Thomas Edison pani siin püsti Ameerika esimese elektrijaama, Pearl Street Stationi. Uute pilvelõhkujate vahel leiab ka praegu vanu madalaid üürimaju.
Meie korter on ülemisel korrusel. Me oleme East Riveri poolt esimene suurem tänav, meie maja on peaaegu Brooklyn Bridge’i all ja akendest paistavad tohutud sillakonstruktsioonid. Üle tänava on suur FBI hoone ja telefonilevi on siin kandis ilmselt rangete julgeolekumeetmete tõttu väga nõrk. Olgu see levi nõrk pealegi, ehk on ümbruskond siis paremini turvatud, sest kümme aastat tagasi kadus meist mõned tänavaplokid eemal olevast majast kunstnikest abielupaar ja see müsteerium pole siiani lahendust leidnud. See linnalegend on kohe esimesel minu saabumise õhtul tutvumisteemaks, millest tüdrukud ilmse mõnuga itsitades mulle köögilaua taga jutustavad. Peab tunnistama, et see sillaalune maailm tekitab tõesti natuke kõhedust. Metallkonstruktsioon, mille poldid on minu pea suurused ja suuremadki, kannab metrood, mitut rida autoteid ja jalakäijatele mõeldud tasandit. Kuigi sild on püsti seisnud juba pea kaks sajandit, on selle alt läbi minek ülevalt kostvat jõledat müra kuuldes pisut hirmus, kui mõelda, milline hulk tonne rauda su pea kohal kõrgub. Hiigelsuured sillad tekitavad nukumajade efekti, nii et tuhandeid inimesi mahutav neljakümnekorruseline elumaja tundub silla kõrval seistes tibatilluke. Maja elanikud, kes ei vaevu suurlinna anonüümsuses kardinaid aknale ette vedama, mõjuvad multifilmitegelastena, kes sillal ummikutes seisvatele autoga reisijatele väikeseid koduseid stseene etendavad. Aga ka sillakonstruktsioonid ise on mõnele leidlikule kodutule peavarju pakkunud. Just äsja tõi politsei vineeriga kaetud sillaalusest pesast kõrge redeli abil alla rõõmsameelse pidžaamas hiinlase Joe, kes oli oma kodukese sisse seadnud jalgrattaraja kohale – küll kedagi otseselt segamata, kuid oli siiski oht, et ta ühel päeval sealt kogu kraamiga alla mõnele ratturile pähe sajab.
Meist mitte kaugele jääb Ground Zero, endise World Centeri ehk Twin Towersi asukoht. 2004. aastal, kui mina esimest korda New Yorki saabun, on see katastroof kõigil veel nii värskelt meeles, nagu oleks see juhtunud alles eile. Kohe esimesel õhtul tuleb meie korteri väikeses köögis istudes ka sellest juttu ja kuulen, et suurte puhastus- ja kaevetööde käigus avastati lõunapoolsema torni asukoha alt 18. sajandist pärit laevavraki riismed, kuna seal oli kunagi Hudsoni jõe säng. Kes teab, mida veel meie maja alt, mis on praegusele jõele palju lähemal, võib leida…
Peale Ground Zero memoriaali, kus on kivisse raiutud kõik ohvrite nimed, näeb väikeste tuletõrjedepoode seintel siin ja seal üle kogu New Yorgi mälestustahvleid katastroofis hukkunud tuletõrjujate nimede ja fotodega. Enamasti vaatavad sealt vastu noored rõõmsad mehed. Praeguseks, kui neid ridu kirjutan, on katastroofipaigas uued tornid püsti, aga minule on nad oma klaaspaneelidelt tagasipeegelduva täiusliku taeva ja pilvedega… justkui olematud tornid, neid nagu polekski.
Pearl
