kohe kaasa. Me käime öösiti silla peal jalutamas, Manhattani tulesid ja jõel ringi sõitvaid laevu vaatamas. Meil on kogu aeg nii lõbus ja minu esimestel New Yorgi fotodel on näha vaid sillal naeru käes väänlevaid udukogusid. Meeleolu on ülev ja tuhanded tuled, mis sillalt igas suunas linna poolt kätte paistavad, tekitavad tunde, justkui oleksin universumi keskmes ja ees ootav Suur Magus Tundmatu on siinsamas, siruta ainult käsi välja.
See sild on kindlasti parim koht esimeseks kohtumiseks New Yorgiga. Ja kes tahes on siin linnas midagi filminud (Woody Alleni filmid, näiteks „Manhattan“, enamik Martin Scorsese filme nagu „Mean Streets“, „Taxi Driver“, „Goodfellas“, „Gangs of New York“; või siis teised klassikud, näiteks „Midnight Cowboy“, „West Side Story“ ja nii edasi… lõputu rida) – kõik kasutavad kasvõi kord filmi jooksul Brooklyni silla võtteid. See oleks justkui sõnatu kokkulepe, mille iga uus filmitegijate põlvkond üle võtab, sest siit paistvad linna kollased taksod, pilvelõhkujad ja auravad tänavad on nii fotogeensed, et muid dekoratsioone polegi vaja.
Esimestel päevadel kõnningi Manhattanil ringi nagu filmis. Kõik tundub justkui tuttav, aga samas segadusse ajav. Kui ületan suvalises kohas teed ja heidan pilgu korraks vasakule või paremale, siis võtab korraks hinge kinni see lõppematute sirgete avenüüde pilt, mis kihab inimestest, autodest ja reklaamidest. Ja see ongi päriselt! Kõik need kollased taksod ja auravad kanalisatsiooniluugid, mille järgi võib eksimatult filmides New Yorgi ära tunda, need ongi päriselt olemas! Mul ajab New Yorgi kiirus ja pidev mürafoon pea täiesti sassi, aga ma juba aiman, et mulle hakkab siin meeldima. Kindlasti mõjutab seda muljet ka see, et lõpuks ometi saan ma aru, mida tänaval räägitakse. Jaapanis, Itaalias ja Hispaanias räägiti modellide töökeskkonnas loomulikult inglise keeles, aga kogu ülejäänud aja sumasin ma siiski nagu mingis lingvistilises udus.
Ma püüan endale linnast mingit pilti luua, aga peale Times Square’i ja Brooklyn Bridge’i ma esimese nädalaga palju ära näha ei jõua.
Minu agent Paolo, kes tüdrukutega alati esimese reisi suurlinnadesse hoolitsevalt kaasa teeb, tahab mulle New Yorki tutvustada ühe sellele linnale nii iseloomuliku nähtuse kaudu: ta viib mind Broadwayle, Harlemi piiril asuvasse õdusasse džässiklubisse Smoke. Klubi seinad on kaetud pehme heli summutava kattega, võib-olla see kate muudabki kogu muusika nii mõnusalt mahedaks. Sel õhtul on peaesineja Sonny Fortune’i kvartett ja laval on veel mõned väiksemad koosseisud. Õhtu on nii muljetavaldav, et hakkan siitpeale peale rokkmuusika koguma ka džässi. Ja kust seda ikka kõige hõlpsam leida on, kui mitte New Yorgist? Sest just siin sai see muusikastiil kunagi tuule tiibadesse.
New Orleansist 1920. aastatel New Yorki kolinud džäss seadis ennast siin sisse erinevates vormides, nii suitsunud vaba lavaga keldribaarides – mis ongi ju džässi kõige loomulikum keskkond – kui ka peenetes kallites klubides. Kultuurikriitikud on vedanud paralleeli New Yorgi funktsionalistliku visuaalselt mitmekihilise ja julge silueti ning džässi improvisatsioonilisuse vahele – jah, ka minu meelest moodustavad need kaks erilise ikoonilise koosluse.
Kõige esimesed džässiklubid tekkisid Manhattani põhjaosas Harlemis ja meelitasid esimest korda sellesse peaaegu sada protsenti mustanahalistega täidetud asumisse valged linnaelanikud, kes muusikaarmastusest või siis põnevusest sellest „metsikust“ maailmast osa tahtsid saada. Siin tantsiti varahommikuni ja ergutati muusikuid üha uutele improvisatsioonidele. Kümme aastat hiljem kolis džäss alla ja lääne poole, 52nd Streetile, mida hakati lihtsalt Streetiks kutsuma ja mis tänu sealsete klubide rohkusele linna džässisüdameks sai. Siin on mänginud kõik maailma ajalukku läinud džässiartistid, Billie Holidayst alates ja Nat King Cole’iga lõpetades. Viiekümnendatel aastatel väsis aga ka see tänav džässist ja klubid hakkasid meelitama kliente hoopis striptiisiga, kuid siiski sündisid just seal kandis Charlie Parkeri ja John Coltrane’i kuulsamad albumid, mis minuga esialgu CDna kohvris ja hiljem iPodi alla laetuna kõikjal kaasa on rännanud. Kuuekümnendatel kolis džäss veel rohkem allapoole, West Village’i ja Five Pointi ümbrusse, kuid Streeti fluidumit enam ei saavutatud.
Minu agentuur asub Manhattani saare keskel Midtownis Park Avenue Southil, väga prestiižses kvartalis. Ühe pilvelõhkuja fuajees on hiigelsuurte kuldsete tähtedega agentuuri nimi. Ruumi seinad on tihedalt täis ajakirjakaante ja kampaaniate raamitud fotosid. Astun edasi ja tutvun agentuuri juhiga: Ann on väike käbe naisterahvas, kes teeb kogu aeg mitut asja korraga. Ta musitab mind kiiresti mitu korda põsele, saputab rutakalt minu juukseid, lükates mu äsja ette lõigatud tukka hindavalt kord vasakule, kord paremale, ja hüüab üle laua Tonyle, rastapatsidega lõbusa ilmega mehele, et tema uus modell on saabunud. Siin käib töö hoopis teises rütmis kui näiteks Hispaanias. Suures avatud kontoris on lauad asetatud kahte pikka rivvi akendega paralleelselt ja kõik booker’idehk modelliagendid ripuvadtelefonide küljes varahommikust hilisõhtuni, ja isegi ilmselt ööpäev ringi, kui üle kogu maailma toimuvad fashion week’id – moenädalad – pihta hakkavad.
Väikese ootamise peale saan kätte päevaplaani, kus on kirjas aadressid ja kellaajad, ning hakkab see vana tuttav tramburai jälle peale. Aga uus linn ja ees ootavad uued kohtumised on ju nii põnevad. New Yorgis on pealegi liikuda väga kerge, võrreldes näiteks Tōkyōga. Kõik kliendid asuvad linna keskuses Manhattani saarel, ning tänavate-avenüüde vahel orienteerumine on siin väga lihtne. Peaasi, et metroost väljudes õiges suunas jalutad. Ja kui järgmisel tänavanurgal selgub, et tänavanumber kahaneb – selle asemel et kasvada, ja ilmselt lähed valele poole –, siis keerad otsa ringi ja sammud tagasi õiges suunas. Rohkem eksimisvõimalusi pole. (Tõsi, Manhattani lõunaosas peab siiski hoolikam olema, sest seal kaotavad tänavad numbrid ja saavad endale ilusad nimed, nagu Jane ja Leonard, ning hakkavad sinkavonkatama.)
Esimene tööots on mul kuulsale Macy kaubamaja ketile, täpsemalt nende netikataloogile. Ameerikas on kataloogitöös oluline muudkui naeratada, natuke kaamera ees hüpata ja olla hästi positiivne – ja nii umbes kolmekümnes erinevas riietuses päeva jooksul. Eks ma siis olengi rõõmus ja kraps – ning olgu öeldud, et jäängi nende modelliks, kellel suu lakkamatult kõrvuni, veel paariks aastaks –, see on üks lihtne ja kerge teenimisviis.
Esimene kuu New Yorgis möödub nagu sekund. Ma olen koju Eestisse sõites natuke murelik, sest enne ärasõitu olen taas külmetusega võidelnud ja seetõttu paljud kohtumised ära jätnud. Kas jätsin ikka hea mulje? Aga ma jõuan vaevu kodus jõulud ära pidada, kui mind kutsutakse New Yorki tagasi, nüüd juba tõsisemalt tööle. Mul on esimesel hooajal New Yorgis muljetavaldavalt palju option’eid ehk võimalikke, aga veel kinnitamata tööotsi, millest kõik küll ei realiseeru, aga mind märgitakse moenädalakokkuvõtvas raportis ära kümne paljutõotavama new face’i ehk uustulnuka hulgas. Pärast moenädalat jään veel mõneks nädalaks linna ega lenda Eestisse tagasi, kuigi kool ootab. Selle asemel teen teismelistele mõeldud Teen Vogue’iga hoopis väikese reisi Maltale. Ja siis tulevad veel mõned tööotsad peale, nii et lõpuks pöördun New Yorgist Eestisse alles kevade hakul.
Lahkudes suudan Pearl Streetil – oma korteri ees tänaval – enne lennujaama mineva takso peale istumist niimoodi libiseda, et mõlemad põlved ja neid katvad teksased on ribadeks ja peopesad puruks. Õnneks lendan koos agendiga, kes hangib lennujaamas haavapuhastusvahendeid ja plaastreid, nii et mind putitatakse lennuks enam-vähem kõlblikuks.
Pearl Streetile ma elama enam ei satu, küll aga meenub edaspidi mulle see majake, mille magamistoa aknaid on võimalik sillalt näha – ikka lipsab see mu peast läbi mu tuhandetel sõitudel Bay Parkwayle, Staten Islandile või Brooklyn Heightsi. Ja tegelikult ka iga kord, kui oma põlvedel igavesi kukkumisarme märkan.
WEST 95TH STREET
Minu järgmine elukoht on Upper West Side’i
