Küberfoobia. Edward Lucas

      Eessõna

      Charlie Chaplini 1940. aastal valminud film „Suur diktaator” tõmbas endale Hitleri Saksamaa viha natside juhi naeruvääristamise ja räige isikukultuse portreteerimise tõttu.2 Film keelustati sõjaaegses Euroopas kõigis Saksamaa kontrolli all olevais riikides (kuigi diktaatoril endal oli see olemas, ta vaatas seda kahel korral ja nuttis).[1.] Kujutlege, et Kolmanda Reichi luureteenistusele oleks antud ülesanne kätte maksta Charlie Chaplini stuudiole ja filmilevitajale United Artists. Hitleri spioonid oleksid sisse murdnud kontoritesse, kus filme hoiti, nad oleks tekitanud segadust, võib-olla lihtsalt füüsilist kahju, ehk pannud põlema stuudio või korraldanud natsimeelsete kogunemisi stuudio ümbruses (Ameerika Ühendriigid polnud tollal veel sõjas). Kõik see olnuks küllaltki riskantne ja tõenäoliselt nurjumisele määratud. Nad ei oleks elektroonilisele kommunikatsioonile suuremat tähelepanu pööranud kui üldse. Nad võinuks korraks ummistada telefonikeskjaama või saata valetelegramme. Kuid need oleks tundunud tühiste häirijatena, pigem naljategemise kui ründena.

      Võrrelge neid piiratud võimalusi anonüümse ja vägagi efektiivse rünnakuga Sony Pictures Entertainmenti vastu, kes linastas labase komöödia „Intervjuu”, mis rääkis Põhja-Korea diktaatori Kim Jong-Uni mõrvamisest. Rünnak polnud ainuüksi üks laastavamaid sissehäkkimisi arvutivõrku, mis on avalikkuse ette jõudnud, vaid välja selgitamata jäid ka kurikaelad, see kuidas rünnak sooritati ja isegi rünnaku tõeline eesmärk.

      Nagu 2014. aasta tänupüha nädalavahetusel selgeks sai, olid ründajad kasutanud kahjurvara (salaja installeeritud arvutiprogramm, mis on loodud kahju tegemiseks), et kustutada andmed firma arvutitest. Meilisüsteem lõpetas lihtsalt töö. Ettevõte oli halvatud. Rünne viidi läbi äärmiselt läbimõeldult üle mitme võrgu, mis viitab asjaolule, et ründajad orienteerusid ettevõtte sees hästi ja olid andmeid kogunud mitme rünnakule eelnenud kuu jooksul. Andmete kustutamine oli puhas vandalismiakt – elektrooniline analoog suurele tulekahjule ettevõtte peakontoris. Kuid see polnud ründe juures kõige halvem. Tunduvalt hullem oli varastatud andmete sisu ja maht, mida usutakse küündivat 100 terabaidini.

      Kahju hinnata oli keeruline, sest tühjendati nii palju arvuteid. Selgus, et vähemalt viis veel linastumata filmi olid varastatud ning internetti üles pandud. Ründajad kopeerisid ja avalikustasid ka 47 000 endise ja praeguse töötaja, lepinguliste ja vabakutseliste partnerite (sealhulgas ka kuulsuste) isikuandmed ja hulgaliselt e-kirju. Kõik see tegi palju kahju. Filmide vargus mõjutas otseselt kasuminumbreid. Stuudiod näevad palju vaeva, et nende toodangu autoriseerimata koopiad ei lekiks välja enne esilinastust ja et neid ei tehtaks juurde pärast seda. Töötajate isikuandmed on seadusega kaitstud ja nad võivad ettevõtte kohtusse kaevata, kui selgub, et andmeid pole korralikult turvatud. 2014. aasta lõpus juba algatatigi mõned kohtuasjad. Kuid võib-olla halvim oli sõnumite, mida nende kirjutajad privaatseiks pidasid – iseäranis mõne firma juhtiva töötaja ülipiinliku meilivahetuse –, avalikustamine. Vanemprodutsent Scott Rubin kirjeldas oma meilis Sony Pictures’i kaasjuhile Amy Pascalile üht Sony filmide peamist tähte, Hollywoodi staari Angelina Jolie’d, kui „täiesti peast segi” ja „minimaalse talendiga ärahellitatud last”. Ühes stsenaristilt saabunud kirjas heideti kõrvale kuulus Iiri-Saksa näitleja sõnadega: „Ma ei tea, kes on Michael Fassbender, ja ka ülejäänud maailmal pole temast sooja ega külma.” Ja tõenäoliselt kõige kohutavamas meilivahetuses, mida parimal juhul võib rassiküsimustes ebadelikaatseks pidada, irvitati USA presidendi Barack Obama üle, vihjates, et talle lähevad korda ainult filmid, kus näidatakse musta nahavärviga inimesi. Detailid Sonyt tabanud rünnaku kohta tilguvad välja aeglaselt. Rünne ei hävitanud kompaniid ega hoidnud ka ära „Intervjuu” linastamist. Pärast piinlikku siia-sinna sahmimist, kus Sony näis alistuvat ähvardustele rünnata igat kino, kus film välja peaks toodama, tegi ettevõte 2014. aasta jõulude ajal Põhja-Koread käsitleva komöödia kättesaadavaks interneti kaudu ja valitud kinodele. See tõi kasumit 18 miljonit dollarit kulutatud 44 miljoni dollari kohta. Kuid kõik see, mis on teada (ja võib-olla enamgi veel, mis ei ole) näitlikustab selle raamatu peateemat: arvutite ja arvutivõrkude tähtsust tänapäeva elus ning nende nähtamatuid ja teadvustamata nõrku kohti.

      Internet – võrkude võrk, mis ühendab enamikku planeedi arvutitest – on muutunud tänapäeva elu närvisüsteemiks, kuid on ühtlasi selle kõige nõrgem lüli. Muutus on olnud hämmastav. Kui Nõukogude Liit oleks külma sõja ajal üritanud rünnata Hollywoodi suure arvu nõukogudevastaste filmide eest, mida seal tehti, oleks tal olnud sama kehvake valik nagu natsidel Charlie Chaplini vastu: füüsiline sissetung, sabotaaž ja poliitiline survestamine.

      Tim Berners-Lee ei leiutanud aga võrguprotokolli WWW (World Wide Web) – meetodit, kuidas arvutid võrku ühenduvad – enne 1989. aastat, mil nõukogude impeerium hakkas juba mõranema. Mõeldud abistama CERN-i osakeste füüsikalabori teadlasi töös, oli see peaasjalikult meetod, kuidas tähistada andmeid võrgus niimoodi, et erinevais paigus asuvad inimesed saaksid vaadata vajaminevaid faile. Isegi kaugeimal horisondil ei terendunud idee, et seda võiks kasutada destruktiivsetel eesmärkidel, või et sellest võiks saada triljoneid dollareid väärt tööstusharu. Enne 1990. aastate keskpaika ei tekkinud ka veel midagi, mis meenutanuks tänapäevast internetti ja veel viis aastat kulus ajani, et ettevõtted selles tõsist töövahendit nägema hakkasid. 1995. aastal kasutas internetti umbes 16 miljonit inimest, enamik neist arvutientusiastid. See moodustas 0,4 protsenti maailma rahvastikust. Ja kuigi oleks ehk pidanud, pööras siis vaid mõni üksik tähelepanu turvalisusele. Internet kasvas üles kui vahend, millega ühendada akadeemilisi ringkondi. Selle peamine eesmärk oli võimaldada teadlastel koostööd teha. Arvutitesse ei salvestatud tundlikke isikuandmeid, seda ei kasutatud poes käimiseks ega pangatehinguteks. Kümme aastat hiljem oli kasutajaid üle miljardi ehk 15,7 protsenti. Nüüd on neid üle kolme miljardi, ligi pool maailma rahvastikust. Rikkamates riikides on internetikasutus pea üleüldine, USA-s on võrgus 88 protsenti rahvastikust.[2.]

      Interneti tähtsus ei peitu pelgalt selle kasutajate arvus. See on maailma tähtsaim sõnumiedastussüsteem. 2015. aastal ületas päevane teelesaadetud e-kirjade arv 200 miljardi piiri.[3.] See tähendab, et kahe päeva jooksul saadetud meilide arv ületab kogu maailma aastase postisaadetiste arvu.[4.] Vaid vähesed 2,5 miljardist inimesest, kes saadavad e-kirju, teavad, kuidas need sihtpunkti jõuavad, kuid arvavad – ekslikult –, et need jõuavad kohale kindlalt ja privaatselt. Võib olla veelgi enam eksivad nad, arvates, et saabuvad meilid on teele pannud väidetav saatja.

      Arvutitest on saanud ka koht, kuhu kogu maailm andmeid salvestab. Ühele pöidlaotsa suurusele kettale võib mahutada rohkem infot, kui on 528 000 000 masinakirjalehel ehk umbes sama palju, kui arvatakse infot olevat inimajus.[5.] Filmistuudiod salvestasid varem oma toodangu hõbedasooladega kaetud plastribale. Nende varastamine tähendanuks suurte filmirullide välja tassimist hoolikalt valvatud hoonest, mida kaitsesid nii inimsilmad kui ka uksed, mille avamiseks oli vaja füüsiliselt eksisteerivat võtit. Nüüd on filmid, nagu ka muu väärtuslik intellektuaalne vara, salvestatud elektroonilistele andmekandjatele, mida kontrollivad arvutid. Õige parooliga (ja mõnikord ka ilma selleta) saab andmeid nähtamatult ja vaikselt kopeerida, kustutada ning ümber tõsta.

      Arvutitesse ei talletata ainult intellektuaalset omandit, me hoiame seal ka igapäevaeluks vajalikke andmeid. Vaid ühes failis, mis varastati Sony Pictures Entertainmentilt oli