Käkimäe kägu. Juhan Liiv

      Käkimäe kägu

      Käkimäe kägu

      Ta oli Palupera küla vanakarjane, aga hoidis hää sõna ja saiapätsi eest ka sigu ja kitsi, ehk nendest küll sõnagi tema kaubas ei seisnud. Siga ja kits on aga loomad, keda iga aus vanakarjane häbiks peab nimetada, veel vähem oma karja sekka vastu võtta. Tema aga arvas teisiti. Esiteks olivad habemikud kitsed nõnda naljakad, et nad poisi tihti naerma tegivad, ja sigade hoidmise eest, seda teadis ta, anti talle sügisel ühest kui teisest talust seasaba palgaks, tükk kamarat veel küljes, ja see on harilikult siguri jagu.

      Pääle selle oskas ta pasunaid teha, sikusarvi kaapida ja tina suupidemeks otsa valada, mille läbi sarv palju heledama hääle sai. Õitsipoisid tarvitasivad mõlemaid tema vabrikust, sikusarvi ja pasunaid; tema ise aga puhus neid meistri viisil, küll kümneid lugusid mõlemate pääl lüües: kuuldus nagu oleks hõbeterakesi külitud, nii nad helisesivad, või nagu oleks kõramuna veeretatud – ei saa ütelda, kuda see kuuldus.

      See kõik aga ei olnud veel mitte midagi. Kui koer karjas kirpa otsis, siga põhku kandis, harak üle karja lendas ehk härg sarvedega mätast lõhkus, siis teadis ta igal niisugusel korral isesugust ilma ette kuulutada: kas vihma, müristamist, palavat, ehk, mis veel pahem – et ta täna peksa saab.

      See on, kui ta musta pullikese heinamaale laseb ehk nii.

      Aga ka sellega ei ole veel kõik üteldud, mis ta oli ja oskas. Näituseks keeras ta kodu naeste vokkidele hambaid, jootis kard tikutoosisid tinaga kinni, niisama hästi kui Juut, ja parandas rikkiläinud lukkusid, et kui päris uued välja nägivad. Kord tegi ta koguni terve tuuleveske karjamaale üles, mida aga Peebu pere sulane saapaninaga ümber lõi. Ja veel laulda ja trallitada – noh, seda ära mitte kõnelegi!

      Siiski ei olnud kõigi nende arutute kunstide oskaja vanem kui viisteistkümmend aastat.

      Kes ta siis õige oli?

      Käkimäe kägu oli.

      Noh, ristimisel anti ka temalegi ikka oma nimi, nagu muudele, ja tema oma oli Hans – Hans Remmelgas nimelt; nimi nagu saksa poisil kohe. Aga keegi teda selle nimega ei nimetanud, isegi külakoolis mitte. Väljaarvatud sääl üksi need korrad, kui reedi õhtul laste päevi üleskirjutati ja tedagi nimepidi raamatust hõigati: “Hans Remmelgas!” “Siin!” hõikas Hans nii kõvasti kui võis, rõõmus, et tema see Hans Remmelgas oli. Külas aga oli küll inimesi, kes talle muud nime ei teadnud anda, ega ka tundnud, kui ainult Käkimäe kägu.

      Miks siis just Käkimäe kägu?

      Muu kägu, ehk veel koguni muu mäe kägu ei oleks ta mitte kudagi võinud olla. Ei mitte mõtetki. Ta oli valla vaesteküla laps, ja selle küla nimi oli Käkimägi. Ka nimetati teda veel Käkimäe küla, aga et see nimi natukene raske oli ütelda, üteldi ainult Käkiküla – mine võta kinni mikspärast Käkiküla! Vahest sellest, et külakene liivaseljandiku pääle oli ehitatud, mis nii moodi paistis nagu pikergune käkk – jahu- ja vere-käkk, mida Mihklipäeva ajal tehtakse. Aga kas küla sellepärast ehk muupärast seda nime kannab, seda ei tea õieti mitte keegi. On üks vana nurjatu maakoht soo sees, kus huntgi ei taha elada, ja külarahvas olivad vallasandid, verivaesed inimesed, ja ühele niisugusele kohale on iga nimi hää küll. Muistene mõisaopmann, üks kõhna, väga pika kaelaga mees, keda vallas hernesarikaks kutsuti, oli ta sinna ehitada lasknud – nõnda kogemata. Kui ta käest kohtumees korra küsinud, miks ta ütikesed just sinna mäekese otsa ehitada lasknud ja mitte mujale, kratsinud ta kõrvatagust ja ütelnud:

      “Tont teab, mikspärast just sinna!”

      Niisugused on need talupojad. Isegi siis ka, kui nad ju opmannid on.

      Säält külakesest oli nüüd Palupera küla lojuste-karjane, see on, vanakarjane, Käkimäe kägu. Kägu sellepärast, et ta alalõpmata tralli lõi, oli päev, mis tahes, ehk tund, mis tahes.