Tähtis päev. Anton Hansen Tammsaare

      TÄHTIS PÄEV

      See oli nelipühi esimesel pühal, kui Kuusiku perenaine oma karjapoisi harjunud viisil varsti peale päikesetõusu üles äratas. Poiss tõusis heintel istukile, vaatas ringi, nägi, kuidas tööpoisid rahulikult magama jäid ja mõni nendest teist külge pööris, ning ta tundis, et täna iseäranis raske oli tõusta ja et uni iseäranis magus. Siiski pidi ta tõusma, sest ta teadis, et perenaine laisklemist ja venimist ei salli.

      Poiss tuli lakast maha, pesi silmad puhtaks, pani uued riided selga ja uue mütsi pahe; püksisääred kääris ta juba kodus üles, et neid kastese rohuga mitte märjaks teha. Nüüd vaatas ta oma lumivalget leivakotti, mis laual juba valmis seisis, tegi selle suu lahti ja heitis pilgu sisse: siin oli tükk värsket rukki-, teine nisupüülileiba. Karpe ta ei avanudki, juba muidu aimas ta, mis seal sees on.

      “Ole aga nüüd viks, aja loomad hea rohu peale, las tõmbavad kered täis; kui päike palavamaks läheb, siis võid lasta nad täna varem koju tulla,” rääkis perenaine lüpsikuga kambri astudes. “Ma piimapudelit sulle ei pannudki,” rääkis ta natukese aja pärast edasi, “mõtlesin, ega sa täna hooligi teisest, saialeiba ja võid muidugi. Liha panin sulle ka tillukese teise karbi otsa sisse, kui sa ise ei taha, ää siis koerale anna, too koju tagasi; tema jaoks on tükk rukkileiba, see käib talle küll … Mine aga aja nad nüüd karjaaiast välja, ma tulen aitan sul nad koplist kärmesti läbi saata.”

      Poiss läks, kuna perenaine veel piima jäi kurnama. Varsti oli ka tema väljas ja läks ühes poisiga loomade järel mööda tänavat alla. Tänava otsas ootas saunaeit oma lehmaga pere karja. Varsti ilmus ka sauna-vanamees toa uksest ja võttis seina najalt pika vitsa.

      “O-oh, Juhku pannud täna omale õige uued riided selga,” ütles saunaeit, kui pere kari tema juurde jõudis. “Täna polegi sul tarvis karja minna, minu vanamees lubas selle päeva olla.“

      “Vaata imet, me poiss saab täna püha,” vastas perenaine. “Ja lasi mind kotti täita, na et kas küll saab.”

      Poiss ei osanud rõõmu pärast muud teha, kui ainult punastada ja kohtlaselt naerda.

      “Noh, Juhku, tule nüüd siia,” ütles sauna-vanamees. “Sa oled ikka ilusasti me lehma järele vaadanud, siin on siis sabaraha. Kui sa viks poiss oled, annan sügisel veel.”

      Need olid suured ja tõsised sõnad, seda mõistis Juhku väga hästi.

      “Eks ole hull väljas!” hüüdis perenaine, “täna saab ta püha ja raha ka veel … Löö saunaonule patsi, vaat nõnda.”

      “Täna võid sa siis kiriku minna, uued riided ongi sul juba seljas,” rääkis saunaeit edasi.

      “Keda siis muud, kui anna aga leivakott saunaonu kaela,” ütles perenaine poisile.

      “Ah, ei ole vaja, ma’p tahagi nii vara süüa, piibutan; eks ma lõunal söö, kui loomadega koju tulen.”

      “Ei, võta aga pealegi kott poisi käest vastu, ega tast jumal teab mis koormat ole, ehk tahad ometi suutäie maitsta, meie kakku katsuda, kui süda närbuma hakkab. Ega nad saanudki suured asjad, pärm oli halb, ei kergitanud teisi; ahjus tõmbasid pisut kobedaks, aga suureauguliseks jäid ja na tänkjad,” seletas perenaine, mispeale sauna-vanamees koti poisilt vastu võttis ja oma kaela pani.

      “Aitame loomad hulgakesi sohu ajada,” ütles perenaine.

      Poiss oli kerge ja kärmas; une raskus ja magusus oli korraga lahtunud, ununenud. Ja kui rõõmsasti laulsid täna hommikul linnud! Lepavindil olid nagu iseäralised pühapäevaviisid ja lõoke oleks nagu praegu puurist välja pääsnud – nii väga rõkkas taevaalune tema laulust. Isegi va karjajaak-vares püüdis päevakohast tooni leida, kui ta silmapilguks noorele, painduvale kuuseladvale kiikuma istus. Koppel helises karjakelladest ja Muska heatahtlisest haukumisest, millega see üht või teist looma kiiremale käigule sundis.