Põhja konn. Friedrich Reinhold Kreutzwald

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Põhja konn - Friedrich Reinhold Kreutzwald страница 1

Põhja konn - Friedrich Reinhold Kreutzwald

Скачать книгу

      Friedrich Reinhold Kreutzwald

      Põhja konn

      PÕHJA KONN

      Ennemuiste elanud, nagu vanemad inimesed räägivad, üks väga kole metsaline, kes põhjamaalt välja tulles tüki maailma inimestest ja elajatest paljaks teinud, ja aegamööda kõik elavad loomad maa pealt oleks ära hävitanud, kui keegi tema vastu abi ei oleks võinud leida. Temal olnud härjavärki keha ja ees konnavärki kaks lühikest ja taga kaks pikka jalga, kui ka kümne sülla pikkune maosaba tagumises keha otsas, mispärast ta kui konn edasi läinud, aga igal hüppamisel pool penikoormat maad ära mõõtnud. Õnneks pidanud ta paar aastat seal paika, kuhu ta ennast kord maha lasknud, ega läinud enne edasi, kuni kõik ümberkaudsed kohad paljaks olid söödud.

      Keha olnud tal üleüldse soomustega kaetud, mis tugevamad kui kivi ja raud, nii et temale ükski asi viga ei võinud teha. Tema kaks suurt silma hiilanud öösel ja päeval kui heledamad küünlad, ja kes nende valgust kord õnnetult juhtunud nägema, see olnud kui ära tehtud ja pidanud tema suhu minema. Elajad ja inimesed läinud sellepärast ise temale söödaks, nõnda et temal iial tarvis ei olnud nende pärast sammu paigast ära minna.

      Ümberkaudsed kuningad tõotanud otsata palka sellele mehele, kes, kas nõiduse ehk muu väe läbi, metsalise oskaks ära hävitada, mispärast mitugi oma õnne katsuma läinud, siiski läinud nende ettevõtmised kõik nurja. Nõnda lastud ükskord suur mets põlema sütitada, kus sees kole loom asupaika pidanud; mets põlenud küll ära, aga kurjategijale ei tulnud tule käest pisemat viga. Vanema rahva suust päritud jutud olnud küll avaldanud, et koleda metsalise üle muidu keegi võimust ei võivat saada kui kuningas Salomoni pitserisõrmuse läbi, kus peal salatähed seisvat, mis õpetust annavad, mil viisil metsalisele surma võib teha. Aga esiteks ei teadnud keegi kohta nimetada, kus sõrmus praegu varjul seisab, niisama vähe tarka, kes salakirja oskaks seletada.

      Üks niisama julge südamega kui agara peaga noormees võtnud viimaks nõu õnnekaupa sõrmuse teed minna otsima, kus ehk kogemata juhtumine. teda jälile võiks juhatada. Ta võtnud teed hommiku poole, sest et seal kõige rohkem vanaaja tarkust peab leitama; paari aasta pärast saanud ta ühe kuulsa hommikumaa targaga kokku ja hakanud nõu küsima, kuidas see asjadetalitus kõige hõlpsamalt edasi võiks minna. Tark andnud vastuseks:

      „Inimeste pisuke tarkus ei või sulle siin midagi aidata, aga jumala linnud taeva all saavad sulle kõige paremad teejuhid olema, kui sa nende keelt tundma tahad õppida. Mina võin sulle selle poolest õpetust anda, kui minu juurde tahad jääda.“

      Noormees võtnud lahke pakkumise tänuga vastu, üteldes: „Sel juhul ei ole mul küll võimalik sulle midagi meelehead heategemise eest anda, aga kui mul asjatalitus õnnelikult korda läheb, siis tahan ma sulle sinu vaeva ükskord rohkesti ära tasuda.“

      Selle peale keetnud tark üheksat sugu rohtudest, mis ta salamahti kuu valgel korjanud, rammujooki, andnud sest kolm päeva järjestikku, iga päev üheksa lusikatäit noormehele juua, misläbi linnukeel temale tuttavaks saanud. Lahkudes ütelnud tark: „Peaksid sa õnne korral kuningas Salomoni sõrmuse üles leidma ja oma kätte saama, siis tule siia tagasi, et ma salakirjad sõrmuse pealt sulle ära seletan, sest teist minu sarnast tarka maa peal. praegu ei ole, kes sulle selle saladuse seletada võiks.“

      Targalt ära minnes leidnud noormees juba teisel päeval, kui oleks maailm ümber muudetud olnud; kuskil ei käinud ta nüüd enam üksi, vaid leidnud igas paigas seltsilisi, sest et ta linnukeelt oskas, kust seest mõnigi tarkus temale tuttavaks sai, mida ükski elav inimene temale ei võinud õpetada. Ometigi ei olnud tema tükil ajal veel sõrmusest midagi kuulnud.

      Nüüd juhtunud ühel õhtul, kus ta pikast teest ja palavusest väsinud, aegsamalt metsas ühe puu alla maha istunud leiba võtma, et kõrgel puuladvas kaks ilusate kirjute sulgedega võõrast lindu isekeskis juttu vestsid, mis temasse puutus. Esimene lind ütelnud: „Ma tunnen seda tühja-tuule-sõitjat puu all, kes kaua aega mööda maad rändab, siiski jälile ei saa. Ta otsib kadunud kuninga Salomoni sõrmust.“ Teine lind kostnud: „Minu arvates peaks ta põrguneitsilt abi minema otsima, kes teda vististi sõrmuse jälile võiks juhatada. Kui sõrmus neitsi enese käes ei ole, siis teab tema selgesti, kelle käes haruldane asi seisab.“ Esimene lind ütelnud: „Hea oleks muidu küll, aga kust ta põrguneitsi peab üles leidma, kellel kuskil kindlat asupaika ei ole, vaid täna elab ta siin, homme seal: mine tuult kinni püüdma!“

      Teine lind kostnud: „Tema praegust asupaika ei tea mina küll nimetada, aga täna kolme päeva pärast läheb ta kasteallikale silmi pesema, nagu ta igal kuul sel ööl teeb, kus kuu täis on saanud, et nooruse ilu tema palgeilt iial närtsima ei läheks ja vanaduse kanavarbad silmi kortsu ei tõmbaks.“

      Esimene lind ütelnud: „Ega kasteallik siit kaugel ei ole, lähme naljapärast tema tempu vaatama.“

      „Minupärast, kui tahad,“ andnud teine vastuseks.

      Noormees pidanud sedamaid nõu lindude jälil kasteallikat minna otsima; siiski teinud kaks asja temale muret, esiteks, et ta kogemata kauemini magama võiks viibida, kui linnud minema hakkavad, ja teiseks, et temal tiibu ei olnud, miska ta lindude kannul jõuaks edasi minna. Teeväsimus ei andnud temale mahti öö otsa linde valvama jääda, vaid ta pidi silmad katte alla laskma. Ometigi ei tulnud mure pärast sel ööl temale rahulist und, vaid ta ärkas mitu korda üles, et lindude minek temale nägemata ei jääks.

      Suur olnud sellepärast ta rõõm, kui ta päikese tõusul silmi ladvasse sirutades kirjusulelised seltsilised alles liikumata leidnud, nokad tiibade all. Ta võtnud hommikusuurust ja jäänud siis ootama, kuni linnud teele lähevad. Aga neil ei nähtud sel hommikul veel kuhugi minekut olevat; nad lennanud, kas lusti pärast või toitu otsides, ühest puuladvast teise, teinud seda tühja talitust õhtuni ja läinud siis sinnasamasse paika jälle puhkama, kus nad mineval ööl aset olid pidanud. Niisamuti sündinud lugu teisel päeval. Vast kolmanda päeva keskhommikul ütelnud üks lind teisele: „Täna peame kasteallikale minema põrguneitsi silmapesemist vaatama.“ Siiski jäänud nad lõunani sinnasamasse paika. Pärast lõunat tõusnud mõlemad lendu ja võtnud teed otsekohe lõuna poole.

      Noormehel põksunud süda hirmu pärast, kas mitte teejuhid tal silmist ära ei kao. Aga linnud ei olnud kaugemale lennanud, kui tema vaatepiirid ulatasid: seal lasknud nad jälle ühte puulatva maha. Noormees jooksnud nende jälil, nii et nahk seljas suitsenud ja hing rindu kippunud kinni jääma. Kolme puhkamisega jõudnud linnud väikesele lagendikule, kuhu nad lagendiku serva kõrges puuladvas aset võtsid.

      Kui noormees hiljem ka sinna saanud, näinud ta kesk lagendikku ühe allika; seal istunud ta sellesama puu alla maha, mille ladvas linnud asusid. Tema teritanud oma kõrvu, et kuulda saaks, mis sulelised isekeskis räägivad. „Päike ei ole veel alla läinud,“ ütelnud üks lind, „meil läheb tükk aega oodata, enne kui kuu tõuseb ja neitsi allikale tuleb.“ „Saab näha, kas ta noormeest puu all tähele paneb?“ Teine lind kostnud: „Ega tema silmale midagi nägemata või jääda, mis noormehe haisu kannab. Juhtuks noormees nii kaval olema, et ta tema võrku ei läheks?“ Esimene lind lisanud peale: „Küllap saame näha, kuidas nad teineteisega kaupa sobitavad.“

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

Скачать книгу