oma jonni unustanud, eriti kui kuulis sulust sea kärsitut ruigamist. Ta ruttas sinna, asetus sulu lävele ema kõrvale, peaga vastu selle seelikut. Ema oli kartulikoored moldi visanud ja vaatas nüüd, kuidas siga neid aplalt õgis. Ning see oli ka Illimarile alati huvitavaks etenduseks.
See oli alles noor siga, roosaka keha ja hoopis roosade kõrvadega. Kartulikoor lõi ta kärsa ümber, kärss väänles erkalt ja väledalt, eriti selle ülemine serv. See oli suurepärane, see sea isu ja heameel. Ta ruigas süües kogu aeg, otsekui mingit tänulaulu lauldes. Isegi ta saba näis ärevuse pärast vahel rohkem keerdu kiskuvat, vahel loiumaks laskuvat. Ta oli kõigiti huvitav ja ilus.
Ainult ta ei lõhnanud hästi. Ja ta jalad olid virtsast rusked.
„Vaata, ta ei pese oma jalgu,” ütles ema ja vaatas Illimari jalgadele.
See polnud ema poolt jällegi hea. Kuid et ta selle juures ometi ise naeratas, siis unustas ka Illimar etteheite kohe. Ja kui ema ta püksid oli kinni nööpinud, läksid nad koos tuppa. Ning seal toimus näopeseminegi ilma suurema tülita.
Selle järel asetas ema piimakruusi ja leiva lauanurgale ning Illimar asus nende kallale. Ta ulatus parajasti laual olevast kruusist jooma. Nii sõi ja jõi ta vaikides, ühtlasi kogu aeg välja vahtides. Suur pikkade koibadega putukas läks väljaspool põiki üle aknaruudu. Siis lonkis akendest mööda Sami, see koer ja Illimari verivaenlane. Ta näis olevat morn ja pahas tujus. Jah, nüüd on ta kindlasti eeskojas ega ole hea temaga kokku puutuda. Ta on ikka seesama, pruunikas-hall, segatõugu, iga toll täis tigedust. Ja nad ei kannatanud kumbki teineteist.
Illimar kuulis, kuis ema kogu aeg ta selja taga toas talitas. Ta tõstis astjaid, kallas vett, süütas tuld. Tohikud ja kuivad kuuseokkad põlesid särinal. See pilt huvitas jälle Illimari ja ta pöördus pliidi poole. Seal jooksis tulekeel hagudes.
Ema näis aga ikka veel Illimari omapead ülestõusmisele mõtlevat.
„Kas sa midagi unes nägid?” küsis ta.
„Ei-jaa.”
„Mis sa siis nägid?”
„Ei mäleta.”
„Kuidas ei mäleta?”
„Oli kuri koer.”
„Ja muud ei midagi?”
„Ei-jaa.”
„Mis siis veel?”
„Vihma hakkas sadama.”
„Ja mis veel?”
„Midagi.”
Unedega oli ikka nii, et nende korralikust jutustamisest kunagi õiget asja ei saanud. Vahel oli hommikul ärgates kõik ununenud, vahel kippusid vägisi omalt poolt juurde lisama, vahel jälle ei teadnud, kas olid seda sel või mõnel eelmisel ööl näinud. Uni – see oli ikka mingi väga segane asi.
Nüüdki hakkas Illimar kahtlema oma äsja-jutustatud unes. Ta läks tädi voodi juurde nurka ja istus seal jalapingile. Siin hämaras oli küllalt rahulik mõtelda. Koer ja vihmasadu? Kas oli ta neid tõesti näinud? Ei, küllap meenutas talle Sami nägemine koera ja ema veekallamine vihma. Ja siit oleks nüüd hea edasi mõtelda, nii palju kui aga süda soovib.
Ta jookseb kurja koera eest silla alla pakku. Siis hakkab vihma sadama, müristab ja lööb välku. Kui hea, et siia varju sai! Kuid siis näeb ta, kuis teisest sillaotsast koer niisama sisse roomab – niisama vihma eest pakku. Ja nii nad lömitavad seal truubis vastamisi – hirmul teineteise ja välgu ning müristamise pärast. Huu, kui kole!
Ja seda oleks võinud veelgi edasi mõtelda, ükskõik kuhupoole, kui aga enesel liiga kole ei hakka. Kuid Illimar tundiski juba hirmu oma kujutluse ees. See oli nagu midagi iseenesest olevat, väljaspool ta enda tahet, ja vaevaga suutis ta mõtted mujale juhtida.
Tuba oli endiselt täis päikesevalgust ja rahu. Ema juuresolek ja katla sumisemine ainult suurendasid seda mõnusat tunnet. Ema paistis siit madalast veelgi suuremana kui ta juba muidugi oli. Ta tõstis trumleid, padasid, kausse ja taldrikuid, pühkis puru pliidilt ning risu pliidi eest. Ema talitas ja töötas ikka. Ta võttis kruusiga vett ja kastis kolme fuksiapotti aknal ning kõhetu kummipuu pütti akna kõrval. Siis tegi ta venna voodi üles ja tõmbas tädi sängi kohalt ämblikuvõrku. Illimar imestas ikka, et emal iga töö jaoks just parasjagu aega jatkus, nii et kohe õigel ajal teise juurde jõuda. Nii jõudis ta nüüdki just selleks pliidi manu, et katlakaant üles tõsta, kui selle alt vaht hakkas särinal rauale tilkuma.
Siis aga istus ema hetkeks toolile, ja kohe olid tal sukavardad käes. Katel podises omaette, vardad klõbisesid tasakesi, ema kõigutas end edasi-tagasi ja ümistas mingit kirikulaulu. Ta mõtted näisid äkki väga kaugel olevat…
Illimaril hakkas igav ja ta ütles:
„Ema, ma lähen välja.”
„Kuhu?” küsis see otsekui ärgates.
„Pleekaeda.”
See oli koht, mida võisid alati mainida, ükskõik kuhu siis lõpuks läksid. See oli küll peagu nagu oma õu, kuid temast algasid ka pikemadki teekonnad. Neid aga ei võinud kunagi ette aimata, ja pleekaeda sai luba ikka kõige kergemini.
3
Alles teist korda väljudes nägi Illimar, kui kaunis ilm tõeliselt oli. Päike seisis kõrgel-kõrgel taevas, ja taevas oli peagu pilvelage. Ta sinas ääretuna üle maa, ja kõik ta all oli otse pidulikult valgustatud. Illimar tundis rõõmu sest helgusest, kuigi poleks suutnud seda sõnadega seletada. See väljendus rohkem ta liigutusis ja näoilmes.
Ta ei läinud ometi kohe pleekaeda. Sest vaevalt oli ta teele jõudnud, mis eraldas maja aiast, kui talle seasulg paistma hakkas ja siga ta meelde tuli. Ning ilma pikema kaalutluseta pöördus ta sinna.
Ta möödus oma korteri akendest, mille ees kasvasid madala pistandi taga mõned päevalilled, pojengid ja neitsikummelid. Päevalillede õierattad olid alles väikesed ja rohelised. Kartulikoobast maja otsa juures katsid suured maltsheinad ja pujud. Ning koopa kõrval, ühe küljega vastu maja seina, oligi seasulg. See oli lapitud mitmesugusest materjalist, kuid uks ta ees oli korralikest laudadest.
Illimar laskus otseti vastu ust ja püüdis sisse piiluda. Kuid ta ei näinud midagi peale rokase molliotsa ja kollase põhuhunniku. Siga ise püsis nägematuna. Vahel häälitses ta laisalt, otsekui ajaviiteks: röh, röh, röh! Ta on nüüd söönud ja sellepärast rahulik, mõtles Illimar. Ta raputas sulu-ust, ja siis kostis seest äge protest: noh-noh! mis seal lahti on? Kuid sellest hoolimata ei tulnud loom nähtavale. Ja omapead sulu-ust avada oli keelatud. Sest välja pääsedes läheb siga ära, läheb kindlasti ära, nii oli öeldud. Just nagu oleks tal kuskil oma pärismaa ja päriskodu, mille poole ta kipub.
Kui siga enesest rohkemat elumärki ei annud, tüdines Illimar temast. Kuid ta ei pöördunud veel nüüdki pleekaia poole. Seasulu taga kasvasid tohutusuured takjad, ja Illimar kadus neisse, nii et vaevalt ta õlad veel välja paistsid. See oli nagu ürgmets, pisut jube: ei tea, kes su säärtest kinni haarab! Kuid see oli ka huvitav ja Illimar püüdis olla vahva ning jõudis läbi. Ta pidi veel roovikaia alt pugema ja oleks peaaegu oksa otsa kinni jäänud, kuid siingi aitas mehisus. Ja nüüd oli ta jälle maja ühe nurga juures. Paremal pool paistis emaleppade ja kalmuste vahel ülemise järve vaevalt virvendav pind, vasakul avanes aga maja tagumine külg kogu selle pikkuses.
Maja
