Esimesed kirjaniku tundmused. Juhan Liiv

      Juhan Liiv

      Esimesed kirjaniku tundmused

      Esimesed kirjaniku tundmused

      Trrrr! … Viimse poogna viimse lehekülje viimse rea alla lendas rägisedes paks tindijoon. Valmis! ütles sulg. See oli hõiskamine, väljakannatatud hädade lõpu-hümn – oli, nagu oleks kindral oma väega praegu vaenlase linnavärava lahti murdnud, tuhandekordne hurraa läbi õhu helisenud, keegi luupainaja alt lahti saades äganud, mõrsja aasta ootamise järel peiu rinnale langenud, nagu oleks tuhat suurtükki lahti lastud – kõik need hääled olid segamini koos ja siiski ei olnud see muud midagi kui kirjutussule rägisev trrrr! Valmis! hüüdis sulg nagu sõjapasun vapruse, viha ja hõiskega segamini – valmis!

      Mis teie arvate? Aastad mõtte juures pead murtud, kuud kibedasti kirjutatud, nädalad uneta oldud, päevad söömata ja tunnid paberossita mööda saadetud ja nüüd kuulutab sulg selle suure sõnumi: Valmis!

      Aasta pead murtud ja kuidas murtud, paraku?

      Kas olete näinud, kuidas hobustega harjumata noor inimene peru hobuse selga istub? Tõmbab üht, tõmbab teist oheliku haru, aga kes tõmbab, on hobune, keda tõmmatakse, – noorhärra ise! Mitte ratsutaja, vaid ratsu tahtmine sünnib. Sõit läheb sinna, kuhu jumal aitab. Kui hobune tahab, võib noorhärra eluga koju saada, minupärast tervete kontidegagi. Siiski aga on kardetav ikka küllalt peru hobusega välja sõita, pealegi siis, kui seda pühapäeva-ratsanik teeb. Harilikult on aga perud hobused just need kõige ilusamad ja neid leitakse – kogemata. Suurem häda muudkui sellele, keda mõte sõidutama hakkab. Ilus mõte on peru hobune – õige tõsi! Tuleb kogemata ja lugu läheb kirjuks, kui sõiduhimu suur ja sõitja süda südi, aga loogika-valjastega veel hästi ei oska ümber käia. Tunnete seda lugu, kus Pegasus noore luuletaja seljast maha viskab ja hirnudes edasi kihutab? Küllalt. Noh, arvake ise, mis niisugune sõit aasta läbi peaajule maksma tuleb ja teie saate selle endise aja doktoriga ühes hüüdma, et mõtlemine kanade päralt raske olla.

      Usun, sõber!

      Kõik need suured asjad üldse ja väikesed veel iseäranis võivad noore kirjaniku küll mõtlema panna. Ei viska sind mõte õnnekorral mitte kraavi, ei taba tema sind, vaid sina viimaks teda mis su tööst viimaks õige tuleb? Ei, tuhat, mis tuleb? Kes seda küsib? Või kesse teab, mis kunagi millestki tuleb, täna, homme, tunahomme või tuna-aasta. Kuule nüüd! Kirjuta minupärast vagunitäis raamatuid – kirjuta aga – ega see sinu süü ei ole, kui nad trükitud ei saa. Millest siis veel midagi peab tulema, kui tööst ei tule? Ei loe su raamatuid keegi – kirjuta neid enesele südame kosutuseks.

      Aga see sule südi hõiskamine,? Jaa, vaadake, on koguni iseasi. Mispärast sulg hõiskas? Sulg teadis, mis ta lõpetas. Sulg ehitas püramiidi. Ei võinud vaarao see ja see rõõmsam olla, kui ta neljakümne aasta ehitus viimse tipukivi sai, kui mina, kui ma viimse joone tõmbasin.

      Ja nüüd – trükkijad?

      Oh trükkijad!

      See ohkamine on nüüdne, seda pean ma ütlema. Sel korral ei tundnud süda muud kui aina rõõmu, rind oli juubelikoda.

      Joon oli siis juba viimse lehekülje peal all, see tähendab: töö oli valmis.

      Ma ei oska ütelda, missuguse tundmusega – enese meelest olin ma juba kuulus kirjanik seadsin ma valmis saanud käsikirja raamatuks kokku ja ajasin palitu selga – teate ise, mispärast. Mu talitaja naisterahvas, vana krimpsunud näoga lahke vanake, punane põll ees ja suureruuduline rätt peas, tuli sel silmapilgul tuppa, vaatas söögilauale- minu otsa ja raputas pead. Nagu ennegi, nii oli ka täna toit pea puutumata. Mis aga enam tähendas, paberossidest, mis hea vanake kolme päeva eest ainult ühe päeva tarvis toonud, oli suurem osa alles. Ta oleks heameelega kõnelema hakanud, et maitsev supp ja pruun praad külmaks läinud, oleks küsinud, kas see Miili, Maali või Mathilde süü on – kõigile neile on sonettisid tehtud ja vanake oskab lugeda aga ta teadis, et siis ta palk ära võetakse, nagu ju mitme nädala eest meie vahel maha oli tehtud.