Sonetid. Marie Under

      Need minu ilusaimad laulud pole siiski:

      Kui päikse heledus loob varju minu leedel,

      Toob kahvatust mu luule helmekeedel,

      Eks sõna taltsaks saa siis, araks viiski.

      Need ilusaimad laulud olen siiski

      Ja tunded pühad nagu Suurel Reedel

      Ma patja nutnud ahastuse öödel

      Kui piinapisarate kuumi piiski.

      Ah – olen kurb kui vähesed, kuid rõõmu

      On palju naermas punasuul mu salmis.

      Kuis ometi all leinamiste lõõmu

      Nii hulle hõiskeid nukras hinges valmis!

      Eks seks mu ihugi suurt õitsmist näita,

      Et tal nii hell ja haige süda peita.

      Ju toomehelbed jätvad jumalaga

      Ja sirelite õitseaeg on käes:

      Kõik pungad pakatavad täies väes,

      Kõik põõsad sinetavad maja taga.

      Ja ööseti nüüd ei ma enam maga:

      Mu süda õhetab kui hõõguv ääs –

      Ah, sirelite õitseaeg on käes!

      Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

      Kuid sind ei ole siin – mis jaoks, mis jaoks siis päev

      Nii täis neid suuri lilla õisi loodi?

      Mis jaoks siis öö, nii heldelt valgeks jäev,

      Nii lõhnulaotvalt ümber minu voodi?

      Nii raske üksi kõike ilu kanda –

      Kuid sind ei ole siin, et teda sulle anda.

      All sirelpõõsa sinetavaid sarju

      Mu valge käsivars kui luige kael

      Nüüd küünib kobaraid, mis okste lael

      Loond loogeldes suurt värisevat varju –

      Ja silmad niiskuvad: ei julge harju

      Nad iluga, liig raske minu vael –

      Ah, piki maja nagu punav pael

      Veel pungi puhkemas kui suuri marju!

      Ja tõstan säravamat safirkrooni,

      Et ta end juuste kuldses kuhjas plehiks,

      Ma õite rasket küllust üle pää.

      Taas tunnen tuksatavat noori sooni:

      – On nagu mind mu õitsev veri ehiks –

      Ah, elada on imeliselt hää!

      Nüüd üle kirsipuude, üle terve aia

      Üks hele õitepärg kui pehme valge vill

      Ning lilla sirelid on küll ja küll,

      Neist lõhnu hoovab helgemaid kui vaja.

      Ah, puu, kõik õied minu üle, saja!

      Kõik lõhnad mulle, väike rikas lill!

      Mu meeled ammu ootnud ärevil

      Nii mõne pika igatsuseaja.

      Ei täna elumõtet küsi ma, ei päri:

      Seks aega küll, seks aega sügisel

      Ja kurval, külmal, kainestaval talvel.

      Nüüd elu jaoks ma värisedes valvel:

      Kui kirsipung mus õitsma puhkeb veri,

      Nüüd ainuvalitsus mu hullul südamel.

      Kuis kõliseb ja kohab põllulaine,

      Ta kaldal lokkab kõrge rammus hein

      Kui lilletikandustest läikiv sein –

      Siin alasti ma laman päikest ihkav naine.

      Ah, linnast tulles, väsind, verevaene,

      Kõik keha päikest joob; kui kuldne vein

      Ta soontes tuksub: hingest lahkub lein

      Ja joovastusele mul andub süda kaine.

      Näe, mesilased sumisedes tooma

      On tulnud õitelt lõhnavatelt mett,

      Mind imetlevad nagu imelooma.

      Ja liblikad mul suudlemas on kätt,

      Ning viljapääkeste blond käharuse alt

      Mind rukkilille sinisilmad vaatvad ihkavalt.

      Kui sulahõbe õhk nii hell ja valge;

      Lõhn lõhna järel hoovab rohust, puudest,

      Jasmiinipõõsastest ja õitest mitmeist muudest;

      Aroomi uimastavat hõõgub roosipalge.

      Kui hele vöö tee minu julge jalge