p>Betti Alver
TÄHETUND
TÄHETUND
Mis küsib elulahkmel heitlik maru!
Kuid sina enesele annad endast aru.
Ja olgu öö kuitahes pikalt pime –
sa otsaeest ei pühi oma nime.
Puulehtki vaatab valgust, vajub vette
koos teistega. Ja siiski omaette.
Sul puudub sirav siht? – Eks mine
ja taipa, mis on aina tarbimine.
Kas tead, mis heldemaks teeb tasapisi?
Miks julm ei olda iial juhtumisi?
Miks lillekiivrid roostega ei kattu?
Miks elu tähetund on kordumatu?
Miks tulukene tuisuööde kestel
ei kustunud, ei kustu inimestel?
Eks küsi endast parematelt.
Eks küsi surnutelt. Ja elavatelt.
Kuid ära iial küsi kaduvikult
sa enam neid, kes läksid juhuslikult
kottpimedasse läbi leeteluha.
Oh usu, nendele on ükstapuha,
kas laevamees kord sõudis laternata
nad kaotsi meelega või kogemata.
TUHM KALENDER
PEDJA
Seal, kus pööriputk ja loogas pajud
peegelduvad Pedja mustas vees –
sinna jooksen ikka pakku ajul,
kui mu hinges umbne viha keeb.
Kas mind rõhub ahas toakoobas,
rasvaving ja haisev murulauk,
elu rammalt, loiult roomav roobas,
nurjund ootus, hargnev sukaauk –
Pedja! Pedja! sinu kaldaliiva
tallad tambivad siis tusapalangu,
sinu öised, laisad lainetiivad
viivad minema mu vihavalangu.
Mul on äkki võlusõnu üleliia,
imet sõrmedes kui hanges lund.
Piilun võimatusi sinna-siia,
kuni huugama lööb hommiktund.
See on vabrik teispool lubjakuuri,
kaugest metsast tõuseb õhkuv kirm.
Jooksujalu tõttan jälle puuri,
hinges vastse päeva vastne hirm.
Jälle tahmana mu peale viha vajub,
tuhm kui tuhk, ma sorin tuhka lees.
Mina?.. Ei, ma olen seal, kus loogas pajud
peegelduvad Pedja mustas vees.
ÄKKI ILM LÄKS SULALE
Äkki ilm läks sulale,
tuisk lõi valgeks linna.
Võtsin uued kindad käest:
milleks, milleks minna?
Heitsin nurka kübara,
mantli tuvihalli,
mähkisin end üleni
punasesse salli.
Vanaema oli noor,
kui neid lõngu keris.
Nüüd ta kondid kõdunend,
rätik ent kui veri.
Narmad nagu helmeread
minu randmel kõhnal.
Tunnen, ihust kahvatust
hoovab mullalõhna.
Äkki ilm läks sulale,
tilgub räästakallak.
Raban rõivad, kindad maast,
jooksen trepist alla.
KAKS KEVADLAULU
Naerma peaksin mina nüüd,
naerma, et aken põruks!
Ent tummalt ma ootan hommikut,
suu ümber nutuvõru.
Issand! kuskil aosinetuses
seisavad noored, niisked kased,
kuskil murduvad praegu tammid,
suitseb tõrvane kütisease,
kuskil nagisevad puukodarad,
vajudes rummuni lumevette,
kuskil… oh, miks mina istun siin,
vahtides süngelt enda ette?
Nüüd mina tunnen, kõik oli tuhk,
mida otsisin lõõmavas innus.
Milleks minule kirevad uimad,
petlikud rannad, lilled ja linnud?
Maanteele nüüd kisub mu süda –
seni sihitult hulkuda tahan,
kuni jahedad kevadvihmad
pesevad silmist nukruse maha.
Kevad piirand selle linna,
tuultel’ vastu ruttan.
Kõik nüüd mulle vend ja sõsar,
tahaks laulda, nutta.
Roimar nelja täägi vahel –
peidad silmi, kõrvu.
Ah, nii tihti mustal tunnil
seisime ju kõrvu.
Valemängur, laadaline,
parkal, kingsepp, varas –
igamees mul täna sõber,
iga iste paras.
Naine närbuv sünges majas –
ehid kõhnu õlgu.
Nõnda palju, hirmus palju
olen sulle võlgu.
Kellele teind elu liiga,
joomar, pätt ja lurjus –
võtke, võtke minu süda,
rüübake end purju!
SUVI
Taeva silmad on mu kohal
sügavad ja hellad.
Kõrgel rohelises kuplis
löövad metsakellad.
Suvi sammub üle põllu,
juustes viljakõrred,
mullas kobrutades käivad
suured pulmatõrred.
Mõdupiisku pillab õitest
ristik mesirõske.
Maasikatel
