tulemaik südames, sest siis, kui tema oma käega tuli, huugasid torud niisamuti.”
„Ka minule hakkavad nad imelikult kõrvu kinni,” lausus Indrek.
„Ei te siis küll mässumees ole,” ütles naine rõõmsalt, „neil panevad vabrikutorud aina kõrvad kihelema. Kui see nende teha oleks, siis polekski vabrikutes muud kui lastaks aga auru välja, nii et kogu linn kuuleks. Aga, armas aeg, mis inimene te siis õieti olete? Ametit ei ole, teenistust ei ole, rikas ei ole, mässumees ei ole, kohta ei otsi, aga millest te siis elate?”
„Elan nagu jumala linnuke oksa peal,” naljatas Indrek nukralt naeratades ja lisas tõsiselt juurde: „Aga kui teile üürnikuks tulen, maksan üüri korralikult nagu kokku lepitud. Võlga ei jää, seda ärge kartke.”
„Nii et omastelt saate raha,” arvas naine nagu endamisi.
„Ei saa,” ütles Indrek.
„Aga tule jumal appi, kust te siis saate, mis maksate, kui te ei teeni ega ole ka rikas? Ah soo! Nüüd ma mõistan!” venitas naine äkki ja mõõtis Indrekut pilguga pealaest kuni jalatallani. „Nii, nii, nojah, muidugi. Aga meie tuba ja ümbrus teile hästi ei sobi, ehk vaatate kusagil mujal ringi.”
Nüüd oli Indreku käes kord uudishimulikuks muutuda ja ta küsis:
„Mis te siis nüüd minust õige mõtlete?”
„Teadagi mis,” vastas naine.
„Nimelt?”
„Seda ei tohi ju öelda.”
„Tohite küll, öelge aga.”
„Sala,” sosistas naine Indrekule ligi astudes.
„Nuuskur?” küsis Indrek vastu.
Naine nokutas jaatavalt pead. Indrek hakkas südamest naerma.
„Olen ma seda moodi?” küsis ta.
„Salad on kõiki moodi,” vastas naine. „Minu meesterahvas ütleb ikka mulle, et ära usu tänapäev ühtki inimest, igaüks võib sala olla, liiatigi kui ta on kahtlane.”
„Nagu mina,” naeris Indrek ja lisas siis tõsiselt juurde: „Olen ma, mis ma olen, aga sala ma küll ei ole. Sandarmitega pole ma kunagi tegemist teinud, sandarmite ja politseiga.”
„Aga mis te siis õieti olete, et jutt juba kord selle peale on läind?” ajas naine ikka endiselt oma uudishimu rada.
„Seda on õieti raske öelda,” vastas Indrek. „Lühidalt: mina õpin ise ja õpetan teisi – annan tunda.”
„Aga mis te õpite, kui küsida tohib?” päris naine.
„Tahan üliõpilase-eksami teha, see on kõik,” seletas Indrek ja oleks peaaegu tahtnud juurde lisada, et ta juba kaks korda selle eksamiga õnne katsunud, kuid ikka läbi kukkunud, üks kord vene keeles, teine kord matemaatikas, sest tal pole olnud võimalik õieti ette valmistuda, ilmunud ju takistuseks kas rahapuudus või armastus – jah, armastus. Aga see kõik jäi õnneks ütlemata, sest kui naine kuulis üliõpilasest, siis hüüdis ta kohe:
„Siis ometi olete mässumeeste killast! Minu meesterahvas ütleb ikka, et kui üliõpilane, siis mässaja või mässulekihutaja.”
„Ega ma veel ju ole üliõpilane, tahan selleks alles saada, pealegi veel värvimütsimeheks ja need juba ei mässa, need laulavad muidu,” seletas Indrek naljatades.
„Mis nad siis laulavad, kui nad ei mässa,” imetses naine. „Minu meesterahvas ei tee kunagi suud lahti, aga niipea kui läks teistega auru välja laskma, kohe – Priius, kallis anne, taeva kingitus”
„Kas siis pühadeaeg ka ei laulda?” küsis Indrek pisut kelmikalt.
„Noh, seda nüüd muidugi, kui lõbusas tujus,” naeris naine.
„No näete, mina tahan saada niisukeseks üliõpilaseks, kel püha, püha alati, ei argipäevi olegi. Nii et mässust pole juttugi, kuigi laulab.”
„Ega te ei joo ometi?” küsis naine äkki pelglikult.
„Tänini pole joonud,” naeris Indrek.
„Nojah, muidugi, nii et olete päris ontli noorehärra. Meie niisukest otsimegi, sest kasvaja laps majas. Meil enestel, minul ja mu meesterahval, meil on muidugi ükskõik, meisse ei hakka enam midagi, tooge või preilisid sisse. Aga jumal hoidku niisukeste lipakate eest, kes hakkavad lärmama, löövad kandali lahti, sihuksed ajavad minul endalgi hirmuvärinad peale. Aga kui te õpite ja teisi õpetate, ega teil siis aega ole preilidega mässata,” arvas naine lõpuks.
„Olge üsna mureta, selleks mul ei jätku tõepoolest aega,” ütles Indrek ja vaatas naisele avameelselt silma. Pilk pidi olema usaldustäratav, sest naise näkku ilmus õnnelik naeratus, nagu oleks ta leidnud just selle, mida ta otsinud ja oodanud, või veel rohkemgi. Nõnda siis sobis kaup peagi ja Indrek lahkus, et pärast lõunat jäädavalt tagasi tulla.
II
Esimesed päevad uues asulas möödusid üksluiselt ja igavalt. Ei tahtnud õieti süüa ega magada. Uni tekitas ainult roidumust, aele või ööd ja päevad asemel. Silmalaud tursusid üles, näonahk koltus ja lõdvenes. Tundus mingisugune sõnulseletamatu tühjus ja rahuldamatus – eksamil läbikukkumise tulemus ja kõik muu. „Ah, loll olin, loll olin,” kordas ta üksisõnu, mõeldes hiljutisist sündmusist. Et üldse kõik võis nõnda juhtuda!.. Aga see hääl kõlas nii imeliselt ja need pisarad olid nii liigutavad. Alguses polnudki ju muud kui kaastundmus ja haletsus, vähemalt Indrek ise arvas nõnda. Ainult pisinatukene ehk ka uudishimu, et kuis küll selline peaaegu lapsesilmadega noorukene võib nõnda laulda, kuis tal võib olla selline hääl? Nüüd Indrek teab, kuis see oli võimalik, varsti sai ta seda teada. Ja siis tuligi see, mis oleks nagu praegugi veel pisut mõistatuslik: tuli joobumus, tuli valusalt põletav kirg, tuli peaaegu nõdrameelne unustus, tuli mingisugune uus valgus selle ilma asjule, kuni ta äkki leidis, et tema on ainult üks paljudest, pealegi veel see ainuke rumal. Teised olid targemad, vististi kõik olid targemad, sest nad ei tikkunud kaklema, nagu tema. Veel praegu on tal iseenda ees häbi, kui mõtleb sellele. Häbi ja tülgastav! Ja tagajärg – läbikukkumine. Rumal, rumal! Ja kes tagab, et ta pole tulevikus sama rumal? Kes tagab, et ka tulevikus ta ei unustu mõne häälekõla, mõne sõna, mõne pilgu pärast? Jah, kes? See oligi, mis roiutas keha ja vaimu.
Peaks võima kogu jõu koondada ainsa eesmärgi saavutamiseks, vaatamata paremale või pahemale. Aga tänini polnud ta seda suutnud, juba Mauruse juureski mitte. Jah, kui poleks olnud seda kõike seal, siis oleks ehk muugi jäänud tulemata. Aga noilt päevilt saadud kõrvetav, tuikav valu hõõgus hinges, kehas, üdis, otsides nagu pääseteed kas või kõige meeletumas himude prahvakus. Nõnda laskub inimene mingist surematust kõrgusest surelikkude kilda.
Ka Indrek tundis end praegu palju surelikumana kui Mauruse juurest lahkudes ja talle näis isegi, et tülgastusest hoolimata praegu oleks nagu pisut kergem kui varemalt. Ta uskus nimelt, et nüüd on ta rohkem teiste sarnane, neile lähedasem. Sellepärast läks ta oma koolivendi otsima, kes enne teda Mauruse müüride vahelt lahkunud, et teenida igapäevast leiba. Aga vististi oli tema liig kauaks sinna jäänud, sest oma endiste kaaslastega ta ei sobinud kuigi hästi, nagu poleks ta neile ikkagi veel küllalt lähedane. Üks neist, kes temast paar aastat vanem, vabandus ajapuudusega, sest päeval on äris ja õhtul kuramaaž.
„Päris
