päevaraamatust järele. Juba ainult see, et need päevad on üles märgitud, pealegi veel punasega, nagu vead vabrikuraamatuis! Aga isegi neis on mul kaheksateistkümne aasta jooksul punasega märgitud päevi rohkem kui oma päevaraamatus. Lihtsalt hirmus! Kole! Ja mõelda, et inimene peab vastu, kannatab välja. Tõbras niisugune!”
Viimased sõnad ütles ta südamepõhjast ja rüüpas siis kanget teed peale.
„Härra Bõstrõi, mis teiega ometi on juhtunud?” küsis perenaine kaastundlikult.
„Minuga pole kogu eluaeg midagi juhtunud ega juhtu ka nüüd. Ma ei tahagi enam, et minuga midagi juhtuks. Aga muidu juhtub, muidu küll. Ilma minuta. Pidage meeles, mis ma ütlen: juhtub hirmsaid asju, sest inimesed on hakanud üksteist kartma, neil on teineteise ees hirm. Aga kui inimesel on hirm, siis hakkab tema tegema hirmsaid asju. Ja minul on hea meel, et see on nõnda. Minul pole hirmu, sest mida peaksin mina kartma, aga meie direktoril on hirm, inseneridel on hirm ja meistritel on. Enne ajasid teistele hirmu peale, aga nüüd värisevad ise. Ja kas te arvate, et need inimesed kingivad teistele oma värina? Oodake! Nemad katsuvad omakorda teistele hirmu peale ajada ja nõnda vastamisi ikka kõvemini ja hullemini kuni viimaks pakatab, plahvatab.”
„Mis siis viimaks plahvatab?” küsis perenaine hirmunult.
„Aga kust mina seda tean, mis plahvatab,” vastas vanamees üsna rahulikult. „See'p see ongi, et keegi midagi ei tea, sest tegemist on inimesega. See ajabki hirmu peale. Inimene ei tea iseensestki, mis ta järgmisel silmapilgul teeb, veel vähem siis teisest. Hakkab ainult korraga tegema, hakkab streikima, hakkab nõudma. Miks? On tal praegu halvem kui mineval aastal või veel varem? On tal vähem vabadust või õigust? Ei ole. Ta lihtsalt hakkab kord peale, hakkab üle ajama, nagu oleks ta piimakatel, millel nägematu tuli all. Näiteks mina: olen käinud siin kaheksateistkümmend aastat, aga nüüd enam korraga tulla ei taha. Lihtsalt ei taha, muud ei midagi. Ja kuigi käin harjumuse sunnil edasi, siis vastu tahtmist. Lähen iseenesele vastikuks, kui astun üle teie läve. Läilaks lähen.”
„Teiega on tõepoolest midagi juhtunud, härra Bõstrõi,” lausus perenaine nukralt.
„Juhtunud, juhtunud,” kordas vanamees. „Mis saab inimesega juhtuda, kui teda ei karda keegi ja kui tema ise ei karda kedagi? Ja mina ei karda, ei karda. Direktor kardab, mina mitte. Ja teate, mis ma arvan: ma pole teidki õieti kunagi kartnud, kogu see kaheksateistkümmend aastat mitte.”
„Miks te oleksite pidanud siis mind kartma?” naeris perenaine heasüdamlikult.
„Oo, ärge naerge! On naisi, kes ajavad judinad kehale. Juba palja juuresolekuga, vähemagi puutumisega, sest mõõdad ennast temaga kui mees, lihtsalt kui isane, et kas saad vastu, kas kõlbad temale?”
„Nüüd lähete nilbeks, härra Bõstrõi,” sõitles perenaine.
„Kuis nii?” küsis vanamees. „Ma räägin ju ainult hirmust. Et mul pole kunagi teie ees õiget mehe hirmu olnud, seda ütlen ainult. Ja sellepärast olengi võinud kaheksateistkümmend aastat nõnda siin käia. Lihtsalt käid, ilma et midagi on, ise aga usud, nagu oleks. See ongi see kõige hirmsam. Elad teiste inimestega külg külje ääres ja sul pole neist sooja ega külma. Aga elad siiski. Usud, et elad. Aga mis siis, kui see polegi elu? Kui see pole lutikagi elu? Ma küsin: mis siis?”
Ta tõusis püsti, võttis aknalt punnil täis portfelli, seisis pisut perenaise ees, nagu ootaks ta vastust, ja kui see talle ainult nukralt otsa vaatas, pöördus ta ümber ja läks ilma arvet õiendamata ning sõna lausumata uksest välja, milleni koer saatis ta lõõtsutades oma punase, suust tolkneva keelega.
V
Järgmisel hommikul, kui perenaine tõi Indrekule kohvi, märkas ta, et selle kaelaga midagi juhtunud, ja küsis:
„Sattusite ka kasakate kätte või?”
„Kuidagi sattusin,” vastas Indrek. „Olin küll meestesummast eemal, aga äkki kihutas keegi ligi ja andis ühe ära, miks, ei mina tea.”
Seda nende juttu oli läbi ukse ka peremees kuulnud ja tuli asja vaatama.
„Nagaika ots,” ütles ta kaela nähes asjatundlikult. „Kas apteegis eile käisite?”
„Ei,” vastas Indrek.
„Tegite väga targasti,” ütles ta kavalalt oma väikseid virvendavaid silmi pilgutades. „Keda kasakas kord löönud, see on mässaja, sellepärast. Sest milleks kasakas muidu lööma tuli, kui sa polnud mässaja,” seletas ta.
„Aga ma seisin ju eemal maanteekraavi kaldal,” püüdis Indrek end kaitsta.
„Ükski inimene ei tohi kusagil seista, kui ta näeb kasakat,” vastas peremees.
„Aga mis ta peab siis tegema?” küsis Indrek.
„Liikuma, aina liikuma,” seletas peremees. „Jooksma, põgenema, sest selleks ju kasakas ongi, et kõik peavad põgenema. Võim peab nägema, et sa kardad, ja kui keegi muidu ei karda, siis antakse, nii et kartma hakkad. Sest kuis siis muidu saab, kui keegi ei karda.” Nüüd astus peremees otse Indreku juurde ja ütles vaikselt ning saladuslikult: „Aga politseimeistri jalg on kuradile nagu kapsajuurikas! Mehed oma tümmikatega ja hobused oma rautatud kapjadega, nii või nii, aga löma. Kasakad kandsid teise ära. Need ise said ka oma jao, kes kiviga, kes malakaga, tegid sääred. Nüüd otsitakse ninamehi ja küll nad juba leitakse, sest ega nuhidki puudunud. Need ei puudu kusagilt, nemad on ikka hulgas. Tingimata.”
Lohk rääkis seda nagu tigedalt ja põlastavalt, aga omal sädelesid väiksed silmad virvendavalt peas, nagu oleks kõik ainult tühine viguriväntlik nali, mida ei maksa võtta kuigi tõsiselt. Ja nagu tahaks ta oma silmade ilmet seletada, ta liigutas ühes kogu õlaga oma pooljõuetut kätt ja ütles:
„Näete! See on sama politseimeistri käsul. Nüüd tunneb ise jalaga, kas on küll hea. Aga muidugi, tema saab oma kontide eest lindi rinda ja kui vaja, tubli paiuki, kuid mis sain mina? Kerjakoti kaela, sest see on alles terve, võib kanda. Küsib keegi mu naisest ja lapsest? Eks oodake! Sellepärast kuulake vanema inimese nõu: hoidke kõrvale, hoidke õigel ajal kõrvale, sest mis tähendab kasakale mõni südametäiega visatud kivi. See on lastemäng, purjus poiste mood külavahel või kusagil kõrtsi ees. Nõnda märkab teid lõpuks mõni nuhk.”
Indrek tundis, kuidas tal äkki veri tõusis näkku, tõusis veel siiski, kui peremees oli toast juba läinud ja ta seisis ihuüksi keset põrandat. Tal oli oma eilse talitusviisi pärast häbi, häbi ehk sellepärast, et keegi teine oli kõrvalt vaadelnud, kuidas tema äkilises vihahoos sõna otseses mõttes pimesi oli hakanud kividega pilduma ja seda tahtnud jätkata isegi siis veel, kui polnud selleks enam mingit mõtet. Ja ometi ei võinud ta sinna midagi parata, et ta ka veel täna sattus vihamarru, kui mõtles eilsest sündmusest. Tänini ta oli sellistest juhtumeist ainult lugenud ja ta oli ikka oletanud, et küllap ehk kantsikumeestel oli kuidagi õigus ja kannatanuil kuidagi süüdi, aga nüüd tundus talle äkki otse vastupidi: kannatajal pole kunagi süüdi ja vägivallal pole kunagi õigust. Kui ta parajasti selle üle järele mõtles ja läbi akna teise maja aeda vahtis, kus lapsed nosisid marjapõõsaste kallal, kuulis ta ukse poolt kerget krõbinat. Ta lõi silmad uksele ja nägi, kuis keegi toppis kulunud lävepaku ja ukseserva vahelt kokkupandud valget paberit tuppa. Paberit võtma minnes ta kuulis ukse taga kiireid kaugenevaid samme ja kui ta ukse avas, nägi ta allaviival trepil tütarlapse pead kaduvat. Indrek sulges ukse ja võttis paberi. Sellele oli oskamatu käega ja vigases keeles kirjutatud mingisugune palve „Krestuse Meje Issanta kanadusse perasd.” Palves oli öeldud, et „Jerussalemas kulti ääld, kes üdles, et ges seie etasi anap kolme pävaga ühesale Inemeselle, seie
