juba ta nägigi öist hämarust, tuba, ennast ja Annat seismas teine teisel pool nagiseval põrandal, kaks pinguldunud tumedat varju tänavahelgis. Tundis oma kätt pigistamas äsja suletud ukse jahedat käepidet, ühtaegu kohmetu ja ihalev selle ootuses, mis nüüd sündima pidi. Tummalt põrnitses ta pimeduses monstrumlikult päratuna tunduvat kušetti, mis haaras enda alla ligi poole toast. Siis Anna justkui võpatas ja astus lühikese ebaleva sammu ukse suunas. Ja tema oli korraga vaba. Rebenesid nähtamatud köidikud, mis seni nagu kammitsesid keha. Kõik edasine – lühike alistav võitlus, võõra keha joovastav lähedus, tormakas pakitsev kirg – koosnes otsekui lühikestest, üksteise järele lükitud unenägudest. Ta mäletas hästi tüdruku valevat keha, alasti häbitut ilu, vaikust, mis helises, janunevat kõrbet oma südames ja ängistavat teadmist, et ta sellest enam ei vabane.
Jah, mõtles Timukas, juba siis, selles neetud toas, teadsin ma päris kindlalt, et olen omadega sees. Nõnda pigistas südant, et kas või karju. Viha tekitas, aga hea oli ka. See viha tõigi piina meie vahele, sundis mind võõrasse hinge sülitama. Aga ta maksis mulle kätte. Olime nagu kaks veritsevat haava ja kumbki hoidis silma peal, et teine kokku ei kasvaks.
Timukas vaatas tähelepanelikult maja poole. Uks oleks justkui liikunud. Aga ei, ainult tundus. Ta ajas ennast püsti ja tegi mõned kiired liigutused, et sooja saada.
Kui Anna tuleb, mida ma siis teen? Astun siitsamast kuurinurga tagant välja, teretan ja kukun laterdama…? Jama, aga mida siis? Kõheldes tammus Timukas jalalt jalale. Mitte midagi ma ei tee, ma lihtsalt vaatan teda, rahustas ta ennast samas. Ma tulin ju täna selleks siia, et teda ainult näha. See, mida ma kavatsen, tuleb hiljem. Pealegi, ärgem unustagem meest.
Stopp, uks läks lahti. Kelk… Mida teeb too mees kelguga? Timukas viskas lõpuni tõmbamata sigareti lumele ning jälgis pinevalt trepikojast ilmunud kunstkarusnahkse kasukaga meest, kes tassis käe otsas kelku. Mees pani kelgu lumele, laskus kükki ja hakkas katkenud nööri sõlmima. Samas lükati uks uuesti lahti ja Timukas nägi naist, kes, laps kõvasti vastu rinda surutud, peatus lävel ning uuris ilma. Nüüd läks ta kelgu juurde. Laps asetati ettevaatlikult istuma. Naine kohendas pisikest kasukat, rääkides ise seejuures midagi poolihääli. Timukas tabas ainult üksikuid sõnu. Ta oli üleni pinevil ning jälgis palavikuliselt naist. Siis ajas naine ennast sirgu ja Timukas nägi korraga väga selgelt tumedaid kulme ning õhetavat naeratavat nägu.
„Anna,” sosistas Timukas. Ta astus sammu ettepoole, kuid tõmbus samas justkui ärgates tagasi kuuri varju. See oli Anna. Muutunud ja ometi sama. Nägu oli korraga väga lähedal, otse Timuka silmades. Timukas imes seda ahnelt endasse ja ei saanud aru, kas kuulus see tollele, kes võõra mehe kõrval tema poole astus, või uhkele ja ilusale abituuriumitüdrukule tema mälestustes. Ta hõõrus käega nägu ja jahe kindapuudutus kustutas nägemuse.
Nüüd pööras Timukas kogu oma tähelepanu mehele. Rahulolev, asjalik ilme kitsal närvilisel näol, vedas mees enda järel kelku ja Anna kõndis tema kõrval. Tihedalt külg külje vastas. Timukas tundis oma keha higiga kattuvat. Nad võisid teda iga hetk märgata. Timukas taganes, aga põrkas samas küünarnukiga vastu laudseina, astus sammu kõrvale ning varjus nurga taha. Talle tundus, et Anna vaatas tema poole. Nad möödusid mõne meetri kauguselt, jalutades aeglaselt tänava suunas.
Värisevate sõrmedega tegi Timukas jope ülemised nööbid lahti. Peas oli korraga ääretu tühjus. Suus kõrbes, ta haaras peoga kuurikatuselt lund ning toppis suhu.
Siis ikkagi nii. Nad paistsid pagana õnnelikud ja rahulolevad. Ta pole peaaegu üldse muutunud. Tea, kas tal juuksed on ikka niisama pikad? Kurat võtku, tuleb välja, et ma olen ikka sama näruselt tema küljes kinni kui tol kevadel. Nagu kärbes liimil. Temale ei loe see muidugi tuhkagi. Aga minule loeb, ja Timukast ei saada nii lihtsalt lahti. Nüüd lähme linna ja teeme mõned õlled. Sellise närvilise valvsa näoga… Mida Anna küll temas leidis? Pagana pikk aeg – kuus aastat. Mõru maik oli sel kevadel. Plikal oleks pruukinud ennast ainult veidikene teisiti ülal pidada ja keegi poleks teda näpuotsagagi puutunud.
Timukas lahkus kuuri juurest ning astus laialt sissetallatud majadevahelisele kõnniteele. Ta ropsis püksisääred lumest puhtaks ja hakkas sammuma südalinna suunas.
Nüüd tundis ta külma. Pea õlgade vahele tõmmatud, käed sügavalt taskus, astus ta raskete tümpsivate sammudega. Äkki meenus talle laps kelgul. Kui kõik oleks teisiti läinud, oleks see võinud ka minu olla, mõtles ta äkki. Timukas seisatas ning põrnitses liivasegust lund oma saabaste ees. Minu laps… Kunagi varem polnud ta mõelnud oma võimalikust lapsest.
„On alles jobu,” pomises ta.
Lumi kiunatas kaeblikult taldade all.
Timukas konutas ukse taga. Tema ees seisis neli-viis meest, aga järjekord ei nihkunud kuidagi. Või õllerestoran, arutas ta endamisi. Endine „õllesaal” oli hoopis kohasem. Mis nimede vahetamise maania see jälle on? Aga juudi šveitser on endiselt kohal. Peaks ettepoole nihkuma, šveitser peaks teda ikkagi mäletama. Siin võib muidu ära külmuda. Timukas tammus jalalt jalale. Lumi kriuksus, ja kui ta välja hingas, kogunes õhk härmatisena nina ümber. Eestimaa talv oli täies hoos. Aga seal tuli sellel ajal oma nelikümmend pügalat ära. Sai külmapühasidki peetud. Kuigi mis pühad need ikka olid, barakiseinad härmas. Ta oli neid kahte viimast aastat oma biograafias nimetanud külmaks põrguks. Ja mitte ainult külma pärast, ka režiim oli seal rangem kui mujal. Timukas oli istunud ka kuumas põrgus. Telliseahjus töötades olid neile ette nähtud maskid, mida keegi ei kandnud, sest lämmatavas kuumuses, vingus ja tahmas ei jätkunud niigi õhku. Seal pidi kolm paari puldankindaid kätte tõmbama, et tulised kivid sõrmi ära ei kõrvetaks.
Nii, üks mees sai jälle sisse. Tema on neljas. liigub ikka tasapisi. Kaks päeva sai riideid ostetud. Jopest ja poolsaabastest on kõige parem meel. Tumedaruuduline karusnahkse kraega jope on tipp-topp. Ta nägi peeglis täitsa šikk välja. Ainult see kuradima kiilakas… Jah, aga Jänesemokka kätte ei saanud. Aadress on õige, ta oli selle seal endale pealuu sisse tagunud. Aga uks oli kinni, Jänesemokk seilab vist kusagil ringi. Nii, veel kaks said sisse. Järgmise satsiga on ka tema sees. Näe, vennad on täitsa kenasti auru all, võtab päris loovima. Kindla peale jooksevad lähimal tänavanurgal paelameestele sülle. Tema endale sellist luksust lubada ei saa. Tal pole praegu palju tarvis, et naksti uuesti kinni kukkuda. Tema võtab tasa ja targu, ja kui vähegi kahtlust, laseb kohe varvast. Ema teab, et ta läks tööd otsima. Mutt on üldse kuradima valvas. Nagu sammu astud, kohe pärima: miks sa ikka seda teed, Kullokene, kas sa kuidagi teisiti ei saaks? Vaatab vahetevahel nii imelike silmadega, justkui kardaks. Segaseks läinud, teda pole kunagi näpuotsagagi puudutatud. Võõrasisale virutaks küll. Nii, lõpuks ometi.
„Tervist, vana… Mis sa vaatad, ei tunne viimati ära või? Noh, kui ei tunne, pole tarvis… Ah, tuli ikkagi meelde… Kus olin?.. Siin ja seal. Sai tõesti väheke istutud… Näe, jope on siin. Hoia ilusti… On märjuke ikka endine?.. Proovime, proovime… Ma siis astun edasi.”
Timukas kõndis, kael õieli, laudade vahel, otsides silmadega vaba kohta. „Õlleauk” oli tõesti paganama peeneks kohaks muudetud. Endised peenikeste jalgadega, kõikuvad neljakandilised lauad olid kadunud. Põrandal ei vedelnud enam konisid segamini süljeplärakatega. Puha lakitud hele puit nagu soome saunas. Ka publik oli kuidagi teistsugune, klanitum. Timukas märkas ühes lauanurgas vaba tooli ja tüüris lähemale. Kolm meest, ülikonnad seljas, lipsud ees, istusid ja ajasid omavahel vaikselt juttu. Kui Timukas lauaotsa juures peatus, tõstis üks neist pea ja vaatas talle võõrastades otsa. Timukas tundis lausa füüsiliselt, kuidas mehe silmad tema kolpa kompasid.
„On siin vaba?” küsis Timukas tusaselt.
Mees noogutas lühidalt, ning pööramata Timukale enam tähelepanu, lülitus uuesti vestlusse. Timukas tellis paar õlut, kuid tuju oli kadunud. Mornilt rüüpas ta kannust ning kuulas poolhäälset juttu mingitest aruandeprojektidest. Mingid topakad raamatupidajad
