juhuslikult luuletaja ole?” uuris Alice kerge irooniaga. “Või õpetatakse nüüd koolides ka kõnekunsti?”
“Kui püüate riivata mu enesearmastust, siis ärge mitte lootkegi, et see teil õnnestub. Olen selleks piisavalt paksu nahaga.”
“Tavaliselt räägivad nii väga haavatava hingega inimesed,” märkis Alice.
“Õige. Kivikõvale südamele pole täiendavat kaitset vaja,” lausus Steven, võttis paar lonksu kohvi, jättis tassi lauale ja tõusis. “Olen sunnitud teiega hüvasti jätma…”
“Juba?”
“Teie peaksite nüüd küll teadma, mis on kohustused.”
“Võib-olla…” Alice jäi poolelt sõnalt vait.
Kuidas ta küll oleks tahtnud jätta Stevenile oma telefoninumbrit! No miks, miks ta küll ometi ei küsi seda?!
“Oli väga meeldiv teiega tutvuda, lihtsalt Alice.”
“Minul samuti,” sõnas Alice vaikselt ja langetas pea, tehes näo, et on äärmiselt hõivatud magustoidu söömisega.
“Üks väike palve veel.”
“Ja see on?” Alice’i süda hakkas kiiremini lööma, lootuses, et Steveni palve langeb kokku ta enda sooviga.
Kas ta tõesti ei tunne seda, mida tunneb tema, Alice? Alice oli veendunud, et tutvus Steveniga polnud sugugi juhuslik. Veel eile oleks ta esimesena naernud kõigi nende sentimentaalsete juttude üle ettemääratusest, saatuslikest kohtumistest ja armastusest, mis tekib esimesest pilgust. Täna oli aga kõik muutunud. Ootamatult oli kogu maailm Alice’i silmis hoopis teistsugune. Millegipärast ei ärritanudki teda enam see enesega rahulolev iludus seal reklaamplakatil. Võiks isegi öelda, et see on väga sümpaatne noormees. Suurepärane figuur, sõbralik naeratus. Ja ta pilgus puudus igasugune iharus, mistõttu polnud ka midagi imestada, et need kaks tütarlast sattusid ta mõju alla. Väljas oli imeilus kevadilm. Mõõdukalt soe ja värske. Tütarlapsed naaberlauas olid noored ja kenad. Mis halba selles siis ikka oli, et neile meeldisid samasugused noored ja kenad mehed? Naeratagu kõik ümberringi sama laialt ja silmipimestavalt ning kümmelgu pritsmesajus nagu see noormees seal reklaamplakatil!
Alice oli sedavõrd haaratud oma mõtetest, et ei märganudki, kuidas Steven asetas ta ette salvräti ja sulepea.
“Ma helistan teile kindlasti, et meie järgmise kohtumise asjus kokku leppida.”
“Eelistan pliiatsit,” vastas Alice naeratades.
Ta pani kiiresti tähtsad numbrid kirja ja ulatas salvräti Stevenile.
“Kohtumiseni!”
Mees lehvitas talle salvrätiga ja lahkus kohvikust. Alice jäi üksi oma jäätise ja terve hulga uute ideedega, kuidas veel paremini šokolaadi reklaamida.
2. peatükk
“Mis sinuga lahti on, Alice?” küsis Britney sõbratarilt, kui too oli vaevalt üle ukseläve astunud.
“Ei midagi,” vastas Alice kiiruga õlgu kehitades.
“Sa lausa särad üleni, nagu sajavatine lamp! Kas võitsid loteriil?”
Alice ei suutnud naeratust tagasi hoida. Britneyle leebelt otsa vaadates tunnistas ta lõpuks siiski:
“Paistab, et ma olen armunud.”
“Mis?! Millal?! Miks mina midagi ei tea? Kes see noormees on?”
“Hei, mitte kõike korraga,” puhkes Alice naerma, asudes oma kohale töölaua taga.
Ta vajutas klahvile ja arvuti hakkas vaikse urinaga laadima. Ekraanil jooksid tähed, numbrid ning peagi avanes Alice’ile pilt valgete liiliatega. Räägitakse, et monitori taustapildi järgi võib kindlaks määrata inimese iseloomu. Alice ei uskunud seda. Tema sarnanes küll väga vähe õrnale lillekesele, lihtsalt ta jumaldas liiliaid. Vähemalt ei ole nad nii masendavad kui telliskivimüür Britney monitoril.
Ja veel üks paradoks: tegelikult polnud ka Britney Space’il midagi ühist selle üksluise müüriga. Temast avatumat, lõbusamat ja optimistlikumat inimest polnud Alice veel kunagi oma elus kohanud. Britney meenutas suurt kirjut liblikat. Alati erksavärvilistes riietes, muutumatult heasoovliku ja naeratavana lendles ta ühe laua juurest teise juurde. Sealjuures turgatasid talle alailma pähe hiilgavad, peaaegu geniaalsed ideed, mille kallal oleks teistel loovosakonna reklaamitegijatel tulnud istuda päevi või koguni nädalaid.
Täna oli Britney lõbusam kui tavaliselt. Ta otse jumaldas oma sünnipäeva ja tähistas seda alati laiahaardeliselt, lausa kuninglikult. Teda ei häirinud isegi see, et parajasti oli teisipäevane päev ja hommikuks oli Lloyd määranud tähtsa nõupidamise. Tühiasi, ütles ta, pidutseme neljapäeval, nii et küll saab. Võime korraldada nädalalõpu-pikniku Lamba-aasal. Mina maksan!
Britney pakatas ideedest. Ainult tema võis ühe päeva jooksul uisutada Central Parkis, ekselda Rumbley tihnikutes, hinnata konservatooriumi aia tsiviliseeritud ilu, osta siis tohutu suurest Time Warner Centeri toidukeldrist provianti ning kõigele lisaks korraldada hiljem sõpradele veel ka vägeva peo.
“Steven Ryan.”
Britney kortsutas laupa, nähtavasti üritades meenutada, kus ta seda nime oli kuulnud.
“Ei tule nagu meelde,” märkis ta pärast minutilist pausi pettunult.
“Pole ka midagi imestada. Me just äsja tutvusime. Lantši ajal.”
Britney kergitas imestunult kulme ja jäi sõbratarile otsa vaatama.
“Sa tahad öelda, et armusid noormehesse esimesest pilgust?”
“Imelik, eks ole?” möönas Alice ning avas presentatsiooniprogrammi, mille kallal ta parajasti töötas.
“Sa pole ju kunagi sõlminud tutvusi avalikes kohtades. Tasus sind vaid hetkeks üksi jätta – ja tulemus ongi käes!” hüüatas Britney käsi laiutades.
“Muuseas, ma kutsusin sind kaasa,” vaidles Alice veidi solvunult vastu. “Pealegi, ma üldse ei kavatsenud… lihtsalt nii kukkus välja.”
Britney istus ta laua servale ja sädistas anuva häälega:
“Jutusta palun, milline ta on. Millega tegeleb? Millest te omavahel rääkisite?”
Alice kehitas õlgu.
“Ausalt öeldes, ma mäletan kuidagi ähmaselt, kuidas see kõik oli. Nagu udus. Mees sülearvutiga…”
“Oh, heldeke, nüüd leidis samasuguse tööhullu nagu ta ise,” torkas Britney.
Alice’i etteheitev pilk sundis ta vaikima.
“Pikka kasvu, sümpaatne, noor… Mida veel öelda?” Alice viis pilgu lakke. “Küllaltki tark ja läbinägelik.”
“Mis mõttes?”
“Arvas ära, mida ma magustoiduks tahan,” teatas Alice sellise ilmega, nagu jutt oleks olümpiakulla võitmisest.
Kuid Britneyle ei avaldanud Steveni ebatavaline läbinägelikkus
