Ta kosib oma põlvkonna kauneima tüdruku, ühe Moët et Chandoni šampanjakompanii pärijatest. 1920. aastatel loobub ta ohvitserikarjäärist, et hakata selle ettevõtte peremeheks, mida ta tublilt juhib ja arendab kuni pensionile minekuni 1973. aastal. Väikesest perefirmast teeb ta impeeriumi.
Hiilgavad tulemused saavutab ta üksnes tänu oma iseloomule ja veendumustele. Elu lõpul koondab ta need ühte väiksesse raamatusse pealkirjaga „Tähelepanu, ettevõtjad”9. Veel tänagi on see mu padjaraamat.
Nagu arvata võib, suhtuvad seisusekaaslased Robert-Jean de Vogüésse väga kriitiliselt. Teda hüütakse koguni „punaparuniks”; millele tema vastab: „Ma ei ole parun, vaid krahv.” Oma vasakpoolseid vaateid ta ei eita. Rahamehed, kes talle järgnevad, hävitavad ta loomingu. Tema jääb minu mentoriks. Minu poja nimeks saab Robert-Jean.
Minu isa Charles-André on Joe Pozzo di Borgo vanim laps. Ta otsustab panna end proovile aktiivses elus. Võib öelda, et ta on esimene Pozzo, kes teeb tööd. Eks seegi ole viis, kuidas oma isale vastanduda. Ta alustab töölisena naftapuurtornide rajamisel Põhja-Aafrikas ning teeb siis karjääri, mille võlgneb oma töövõimele, paindlikkusele ja tõhususele. Ameti tõttu elab ta järjest paljudes maades, kus minagi temaga varases lapseeas kaasas käin. Mõni aasta pärast vanaisa surma, kui isa on parajasti naftaettevõtte juht, jätab ta karjääri pooleli, et pereasjad korda saada.
Mu armas ema sünnitab ühe aasta jooksul kolm last: kõigepealt Reynier’ ning üksteist kuud hiljem Alaini ja minu. Minu isa teenistusaja jooksul kolib ta viisteist korda, jättes iga kord maha terve hunniku mööblit ja need mõned sõbrad, kes tal on õnnestunud leida. Kuna isa pidevalt reisib, on meil nanny, kes kaitseb ema meie pöörasuste eest. Juba Alainiga titevankri jagamise ajast saadik saab mul harjumuseks venna otsas istuda. Ta ootab palju aastaid ja kogub minu ees paarisentimeetrise edumaa, et mulle kolki anda, kuigi see tema frustratsiooni vaid mõnevõrra leevendab.
Praegu lükkab ta ratastooli, milles ma kössitan.
Nad kõik on minust üle. Ma keeldun pead tõstmast.
Trinidadis veedame elu rannal, riides nagu pärismaalased, kelle seltsis me päevad läbi ujume. Õpime end „vaese mehe inglise keeles” väljendama veel enne, kui hakkame rääkima prantsuse keelt. Õhtuti kakleme oma toas. Mäletan täpselt üht mängu, mis seisnes oma voodis hüppamises ja samal ajal naabri voodisse pissimises.
Siis tuleb Põhja-Aafrika: Alžeeria ja Maroko. Me avastame kooli, õpime prantsuse keelt ühe argliku vanatüdrukuks jäänud määramatus eas preili käe all. Ühel tuulisel päeval, ise elektriposti külge klammerdudes näen ma oma kleenukest vennast minema lendavat. Preili haarab temast kinni, et teda tagasi hoida – asjata. Võreaed peab nad kinni. Esimest korda tajun ma mingit kiivust oma kaksikvenna vastu, kes daamide tähelepanu endale tõmbab.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
