rohkem ära teeninud.”
Tõusta üheainsa pärastlõuna jooksul kahe auastme võrra oli seninägematu au, eriti kuna Jezal polnud võidelnud üheski lahingus, hiljuti ühtegi vaprat tegu sooritanud ega ülimat ohvrit toonud. Muidugi kui mitte arvestada seda, et ta pidi oma parima sõbra õe magatamise pooleli jätma. See oli kahtlemata ohver, kuid vaevalt küll selline, millega võiks kuninga soosingu ära teenida.
„Ma, ee… ma…” Jezal säras rahulolust ja ei suutnud seda varjata: uus munder, rohkem poorte ja muud sellist ning rohkem inimesi, keda kamandada. Au ja kuulsus on vahest tõesti vilets tasu, aga ta oli juba riskinud ja pidi nüüd ainult jah ütlema. Kas ta polnud siis kannatanud? Kas ta polnud siis seda ära teeninud?
Ta ei pidanud väga pikalt järele mõtlema. Ta ei pidanud peaaegu üldse järele mõtlema. Plaan sõjaväest lahkuda ja pere luua taandus korraga kaugusesse. „Mul on suurim au see ülim, ee… au vastu võtta.”
„Siis oleme me kõik ühtmoodi rõõmsad,” märkis Hoff hapult. „Nüüd asja juurde. Te kindlasti teate, kolonel Luthar, et talupoegadega on viimasel ajal sekeldusi olnud?”
Üllataval kombel ei olnud Ardee magamistuppa ühtegi säärast uudist jõudnud. „Ega ometi midagi tõsist, Teie Hiilgus?”
„Kindlasti mitte, kui lausülestõusu mitte tõsiseks pidada.”
„Ülestõusu?” Jezal neelatas.
„See mees, see Tanner…” sülgas kojaülem. „Ta on juba mitu kuud maakohtades ringi liikunud, rahulolematust õhutanud, külvanud vastuhaku seemet, ässitanud talupoegi kuritegudele nende peremeeste vastu, nende isandate vastu, nende kuninga vastu!”
„Keegi poleks arvanud, et asi läheb varjamatu mässuni.” Varuz maigutas vihaselt suud. „Kuid pärast üht meeleavaldust Kelni lähedal võttis üks talupoegade salk Tanneri julgustusel relvad ning keeldus laiali minemast. Nad saavutasid võidu kohaliku maaomaniku üle ja vastuhakk levis. Nüüd me kuulsime, et eile hävitasid nad lord Finsteri juhitud märkimisväärse väeüksuse, põletasid maha lordi häärberi ja poosid üles kolm maksukogujat. Praegu liiguvad nad rüüstates Adua poole.”
„Rüüstates?” kordas Jezal pominal ja vaatas ukse poole. „Rüüstamine” oli tõesti väga kole sõna.
„Kogu see lugu on äärmiselt kahetsusväärne,” kurtis Marovia. „Pooled neist on kuningale ustavad ausad inimesed, kelle on nii kaugele ajanud ainult maaisandate ahnus.”
Varuz kõverdas põlglikult huuli. „Reetmisele pole mingit vabandust! Teine pool neist on vargad, kaabakad ja rahulolematud. Neile tuleb rooska anda ja nad võlla tõmmata!”
„Kinnine Nõukogu on otsustanud,” pistis Hoff vahele. „See Tanner on teatanud oma kavatsusest esitada kuningale nimekiri nõudmistega. Kuningale! Ta tahab uusi vabadusi. Uusi õigusi. Igaüks olgu kaasinimesega võrdne ja muu selline ohtlik pläma. Varsti saadakse teada, et nad on siiapoole teel, ja siis tuleb paanika. Mässud talupoegade toetuseks ja mässud nende vastu. Kõik kõigub juba niigi noatera peal. Meil on käimas kaks sõda, kuninga tervis kustub kiiresti ja tal pole pärijat!” Hoff virutas rusikaga vastu lauda, nii et Jezal võpatas. „Neid ei tohi linna lähedusse lasta!”
Marssal Varuz pani käed selja taga kokku. „Selle ohu vastu saadetakse kaks Midderlandi jäänud kuningliku kaardiväe rügementi. Ette on valmistatud nimekiri järeleandmistega.” Viimase sõna juures kortsutas ta kulmu. „Kui talupojad on meie tingimustega nõus ja lähevad tagasi oma kodudesse, säästetakse nende elu. Kui see Tanner keeldub mõistmast, siis tuleb see tema nõndanimetatud sõjavägi hävitada. Laiali pillutada. Purustada.”
„Tappa,” ütles Hoff, hõõrudes oma raske pöidlaga mingit plekki laual. „Ja ninamehed Tema Majesteedi Inkvisitsiooni kätte anda.”
„Kahetsusväärne,” pomises Jezal midagi mõtlemata. Juba ainuüksi selle asutuse nime kuuldes käisid tal üle keha külmajudinad.
„Vajalik,” lausus Marovia, vangutades kurvalt pead.
„Aga kindlasti mitte lihtne.” Varuz vaatas Jezalile üle laua tõsiselt otsa. „Igast külast, igast linnast, igast talust ja igalt põllult, millest nad möödusid, on nad oma ridadesse täiendust saanud. Maa kubiseb rahulolematutest. Nad on muidugi halva distsipliiniga ja halvasti varustatud, kuid viimastel hinnangutel on nende arv ligikaudu nelikümmend tuhat.”
„Nelikümmend… tuhat?” Jezal niheles närviliselt. Ta oli arvanud, et jutt on ehk mõnest sajast ja neil pole isegi korralikke jalavarje. Siin, Agrionti kindlate müüride vahel, linna müüride taga polnud muidugi midagi karta. Aga nelikümmend tuhat väga vihast meest on päris hirmus hulk. Isegi kui nad on talupojad.
„Kuninga kaardivägi teeb ettevalmistusi – üks ratsaväe- ja üks jalaväerügement. Nüüd on puudu ainult keegi, kes neid juhiks.”
„Mhh,” mühatas Jezal. Ta ei kadestanud seda õnnetut meest, kes nende juhiks määratakse ja peab viima väed viiekordselt arvukama vaenlase vastu, metslaste karja vastu, kes on õiglustundest ja väikestest võitudest üles köetud, joobnud vihast aadlike ja monarhia vastu; kes janunevad verd ja röövsaaki…
Jezali silmad läksid veel suuremaks. „Mina?”
„Teie.”
Jezal otsis sõnu. „Ma ei taha paista… tänamatu, saate aru, aga tõepoolest… see tähendab, kindlasti on keegi, kes selleks ülesandeks paremini sobib. Lordmarssal, teie ise olete ju…”
„Praegu on keerulised ajad.” Hoff tunnistas Jezalit tõsiselt oma puhmaskulmude alt. „Väga keerulised ajad. Meil on vaja kedagi, kellel poleks… taaka. Meil on vaja puhast lehte. Teie vastate neile tingimustele ideaalselt.”
„Aga… talupoegadega läbirääkimine, Teie Hiilgus, Teie Ausus, härra lordmarssal… ma ei tea sellest teemast midagi! Ma ei tea seadustest midagi!”
„Me oleme teie puudustest teadlikud,” vastas Hoff. „Just sellepärast tuleb teiega kaasa Kinnise Nõukogu esindaja. Keegi, kellel on nendel aladel konkurentsitu kogemustepagas.”
Jezali õlale laksas raske käsi. „Ma ju ütlesin, et me kohtume pigem varem kui hiljem, mu poiss!” Jezal pööras aeglaselt pead, kohutav jahmatus kõhus paisumas, ja seal seisiski Esimene Maag, kes oli nähtavasti siiski täiesti kohal ja naeratas talle laialt kõige rohkem jala kauguselt. Tegelikult polnud eriline üllatus, et see vana kiilakas, kes armastas oma nina igale poole toppida, on asjasse segatud. Tundus, et kummalised ja valusad sündmused käivad tema järel nagu hulkuvad koerad lihuniku vankri järel.
„Talupoegade sõjavägi – kui seda saab niimoodi nimetada – on laagris linnast neljapäevase aeglase marsi kaugusel, nad on üle maa laiali ja otsivad toidumoona.” Varuz kummardus üle laua ja suskas sõrmega lauaplaati. „Te lahkute otsekohe ja panete neil tee kinni. Kõik meie lootused on teie peal, kolonel Luthar. Kas te saite korraldustest aru?”
„Jah, härra marssal,” sosistas Jezal, üritades innukas paista, kuid täiesti edutult.
„Meie kaks jälle koos!” kõhistas Bayaz. „Vaenlastel oleks targem kohe jooksu pista või kuidas, mu poiss?”
„Muidugi,” pomises Jezal õnnetult. Tal oli olnud võimalus põgeneda, võimalus uut elu alustada, ja ta oli sellest loobunud paari tärni eest mundrikuuel. Ta mõistis oma kohutavat eksimust liiga hilja. Bayazi haare tema õlal tugevnes ja tõmbas ta isalikult lähemale. Tundus, et tal pole kavas
