parkinud ja sellest välja tulnud, et jalgu sirutada, sain ma aru, et ükskõik, millistel kaalutlustel ma seal ka pole, ei tohi ma sellele voli anda ja pealegi tahtsin ma meeletult vältida tuttavatega kokku põrkamist. Ma istusin uuesti autosse ja sõitsin järgmised neli-viis tundi sihitult mööda külateid, läbi New Marlborough’ Great Barringtoni, veel edasi Lenoxisse, mööda marsruute, mida mööda mina ja S. olime sadu kordi sõitnud, enne kui me pilgu tõstsime ja märkasime, et meie abielu oli nälga surnud.
Sõites avastasin, et mõtlesin sellele, kuidas meid S. – iga oli neliviis aastat pärast abiellumist kutsutud õhtusöögile ühe New Yorgis elava sakslasest tantsija juurde. S. töötas toona nüüdseks suletud teatris, kus sakslane sooloetenduses esines. Korter oli väike ja täis tantsija ebatavalist vara, asju, mille ta oli leidnud tänavalt või väsimatult reisides või mis oli talle kingitud, kõik seatud sellise ruumi- ja proportsioonitaju, ajastuse ja graatsiaga, mis tema laval vaatamise sedavõrd nauditavaks tegi. Tegelikult oli kummaline ja peaaegu pettumust valmistav näha, kuidas tantsija tänavarõivastuses ja pruunides toatuhvlites nõnda praktiliselt mööda korterit liikus, ilmutas vaid väheseid või üldse mitte mingeid märke sellest füüsilisest andest, mis temas uinus, ning ma avastasin, et igatsen näha tema pragmaatilises fassaadis mingisugust mõra, hüpet või pööret, tema tegeliku energia mingisugust plahvatust. Sellegipoolest, kui ma juba sellega ära harjusin ja tema paljude tillukeste kollektsioonide vaatamisse süvenesin, tekkis mul see ülendatud, ebamaine tunne, mis mind mõnikord kellegi teise elu sfääri sisenedes valdab, kui üheks hetkeks näib mu banaalsete harjumuste muutmine ja niiviisi elamine täiesti võimalik – tunne, mis alati lahtub järgmiseks hommikuks, kui ma ärkan üles omaenda elu tuttavate, liigutamatute kogude keskel. Mingil hetkel tõusin õhtusöögilauast, et tualetti minna, ning ma möödusin koridoris tantsija magamistoa lahtisest uksest. Tuba oli kasin, ainult voodi ja puutool ja ühes nurgas väike, küünaldega altar. Seal oli suur aken, mis avanes lõunasse ja mille taga rippus pimeduses Manhattani lõunaosa. Teised seinad olid tühjad peale maali, mis oli nõeltega üles riputatud, värvikirev maal, mille paljudest erksatest heatujulistest pintslitõmmetest ilmusid mõnikord siin-seal otsekui rabast kaabuga tipnevad näod. Paberi ülaosas olid näod tagurpidi, nagu oleks maalija lehe teistpidi keeranud või põlvili selle ümber käinud, et sellele paremini ligi pääseda. See oli kummaline teos, teistsuguse stiiliga kui teised asjad tantsija kollektsioonides, ning ma uurisin seda paar minutit, enne kui edasi tualetti läksin.
Kaminatuli elutoas kahanes ja õhtu kulges edasi. Kui me lõpus mantleid selga panime, küsisin enda üllatuseks tantsijalt, kes oli selle maali teinud. Ta ütles mulle, et selle tegi tema parim lapsepõlvesõber üheksa-aastaselt. Minu sõber ja tema vanem õde, lausus ta, kuigi ma arvan, et õde tegi suurema osa. Pärast andsid nad selle mulle. Tantsija aitas mulle mantli selga. Tead, sellel maalil on kurb lugu, ütles ta hetke pärast, peaaegu nagu järelmõttena.
Ühel pärastlõunal jootis nende ema lastele teega unerohtu sisse. Poiss oli üheksa ja tema õde üksteist. Kui nad olid magama jäänud, kandis ema nad autosse ja sõidutas metsa. Selleks ajaks hakkas juba pimedaks minema. Ta valas auto bensiiniga üle ja süütas tiku. Kõik kolm põlesid surnuks. See on kummaline, lausus tantsija, aga ma olin alati kade selle peale, milline oli mu sõbra kodu. Sel aastal oli neil jõulukuusk aprillini toas. See tõmbus pruuniks ja okkad langesid maha, aga ma näägutasin mitu korda oma ema kallal, miks meie ei või oma jõulukuuske sama kaua hoida, kui hoitakse Jörni kodus.
Sellele ülimalt avameelselt jutustatud loole järgnenud vaikuses tantsija naeratas. Võimalik, et see tulenes sellest, et mul oli mantel seljas ja korter oli soe, kuid äkitselt hakkas mul palav ja pea ringi käima. Ma oleksin tahtnud esitada veel palju küsimusi laste ja selle kohta, milline oli tema sõprus nendega, aga kartsin, et võin minestada, nii et kui üks külaline oli visanud nalja õhtu jubeda lõpu kohta, tänasime tantsijat õhtusöögi eest ja jätsime hüvasti. Kui me liftiga alla sõitsime, püüdsin vaevaga tasakaalu tagasi saada, kuid S., kes ümises vaikselt, ei paistnud seda märkavat.
Sel ajal kaalusime S. – iga lapse saamist. Me mõlemad olime algusest peale ette kujutanud, et saame lapse. Kuid meie elus oli alati asju, mida me enda arvates pidime koos ja eraldi esmalt joonde ajama ning aeg lihtsalt möödus, ilma et see oleks toonud mingit otsust või selgemat arusaama, kuidas me võiksime saada kellekski enamaks, kui me juba olla üritasime. Ning kuigi ma olin nooremana uskunud, et tahan last, ei olnud ma üllatunud, kui avastasin, et olen kolmkümmend viis ja siis nelikümmend, ilma et mul oleks last olnud. Võib-olla näib see ambivalentsusena, lugupeetud kohtunik, ning küllap see osalt oligi, kuid tegu oli ka millegi muuga, tundega, mis mul on alati olnud – et on mul on – et alati on – veel aega – hoolimata üha kuhjuvast ja vastupidist kinnitavast tõendusmaterjalist. Aastad möödusid, mu nägu peeglis muutus, mu keha ei olnud enam see, mis see oli olnud, kuid mul oli raske uskuda, et võimalus saada omaenda laps võiks mööduda ilma mu selgesõnalise nõusolekuta.
Sel õhtul taksoga koju sõites mõtlesin edasi sellest emast ja tema lastest. Autorattad pehmelt metsavahel üle männiokaste veeremas, mootori seiskamine välul, tagaistmel magavate noorte maalikunstnike kahvatud näod, küünealused mustad. Kuidas ta võis seda teha? küsisin valjult S. – ilt. Ma ei tahtnud tegelikult esitada seda küsimust, aga lähemale ma sellele õigele siis ei saanud. Ta läks hulluks, vastas S. lihtsalt, nagu sellega olekski lool lõpp olnud.
Üsna pea pärast seda kirjutasin lühijutu tantsija lapsepõlvesõbrast, kes suri ühes Saksamaa metsas ema autos magades. Ma ei muutnud üksikasju, mõtlesin neid ainult juurde. Maja, kus lapsed elasid, kevadõhtute elurõõmus hõng akendest sisse imbumas, puud aias, mille nad olid ise istutanud, kerkisid kõik kergesti mu silme ette. Kuidas lapsed laulsid koos laule, mida ema oli neile õpetanud, kuidas ta neile piiblit ette luges, kuidas nad hoidsid oma linnumunade kogu aknalaual, kuidas poiss tavatses tormistel öödel õe voodisse pugeda. Üks väljapaistev ajakiri võttis selle jutu vastu. Ma ei helistanud tantsijale enne selle ilmumist ega saatnud talle ka loo koopiat. Tema elas selle läbi ja mina kasutasin seda ära, ilustasin seda oma äranägemist mööda. Teatud valguses vaadatuna ongi see minu töö, lugupeetud kohtunik. Kui ma ajakirja kätte sain, mõtlesin küll hetkeks, kas tantsija seda näeb ja mis tundeid see temas tekitab. Kuid ma ei peatunud sellel mõttel kuigi kaua, vaid peesitasin hoopis uhkuse paistel, et mu lugu on trükitud selle ajakirja ülikuulsa fondiga. Pärast seda ei näinud ma tantsijat mõnda aega, samuti ei mõelnud ma sellele, mida ma ütleksin, kui peaksin temaga tõesti kokku sattuma. Enamgi veel – kui lugu oli ilmunud, ei mõelnud ma enam ei emast ega lastest, kes olid autos surnuks põlenud, otsekui oleksin ma neist kirjutamisega nad haihtuma pannud.
Ma kirjutasin edasi. Ma kirjutasin Daniel Varsky laua taga veel ühe romaani, ja pärast seda veel ühe, mis põhines suuresti mu eelmisel aastal surnud isa elul. See oli romaan, mida ma ei oleks saanud kirjutada, kui ta elus oli. Kui ta oleks saanud seda lugeda, oleks ta end ilma igasuguse kahtluseta reedetuna tundnud. Elu lõpupoole kaotas ta kontrolli oma keha üle ja tema väärikus hülgas ta – asjaolu, millest ta oli viimaste elupäevadeni valuliselt teadlik. Ma jäädvustasin romaanis need alandused ilmekalt ja üksikasjalikult, isegi selle korra, kui ta püksi roojas ja ma pidin teda pesema – vahejuhtum, mida ta pidas niivõrd häbiväärseks, et ei suutnud mulle mitu päeva otsa vaadata, ja mida, nagu on ütlematagi selge, oleks ta palunud mul mitte kellelegi edasi rääkida, kui ta oleks suutnud end üldse selle mainimiseni viia. Kuid ma ei piirdunud nende piinarikaste intiimsete stseenidega – kui isa oleks hetkeks suutnud oma häbitunde kõrvale jätta, oleks ta möönnud, et need stseenid ei peegeldanud mitte niivõrd tema elu, kuivõrd üleüldist vananemise ja omaenda surmaga silmitsi seismise täbarust – ma ei piirdunud sellega, vaid kasutasin tema haigust ja kannatusi kõigi kirbete üksikasjadega ja lõpuks isegi tema surma selleks, et kirjutada tema elust ja täpsemini tema puudustest nii inimese kui ka isana, puudustest, mille konkreetseid ja ohtraid üksikasju sai vaid temaga seostada. Ma uhkeldasin oma raamatu lehekülgedel tema vigade ja enda kahtlustega, tema seltsis veedetud nooruse nõrgalt varjatud (enamasti liialduste abil) suurte draamadega. Ma esitasin lepitamatuid kirjeldusi tema kuritegudest, nagu mina neid nägin, ja siis andestasin talle. Ja isegi kui see kõik toimus lõpuks
