peale võsukesi hoolele ja viisakusele manitsetud.
Rene luges kokku rombe õpetaja Saima kampsunil. Ettevõtmine oli raske, sest kerekas naine keerutas end energiliselt tahvli ees, kriipsutades näidislahendite õigeid vastuseid alla nii entusiastlikult, et kriidist lendas kilde. Mõned üle loetud rombid liikusid seejuures rindade alla volti ning ajasid Rene arvestuse sassi. See oli väga ärritav. Umbes sama vihastav kui asjaolu, et enamus tema selja taga istuvast klassist ei paistnud sugugi taipavat, mida õpetaja neilt ootas ja kuidas küll sai võrdusmärgi taha tekkida „kolmkümmend kaks”. Rene tundis väljakannatamatut tüdimust. Ta haigutas.
„Tule siia!” kutsus teda õpetaja. pedagoogi hääl polnud kamandav, pigem vaikne, ent resoluutne.
Rene pingist klassiesise poodiumini oli kolm pikka ja üks lühem samm.
Õpetaja tõmbas lahti tahvli varjatud poole, kuhu olid selge kaldkirjaga kantud mõned äsja esitletud näitega sarnased tehted.
„Tee kolm esimest!”
Rened kergelt õlast lükates suunas ta õpilast tahvli poole. poiss nägi silmanurgast õpetaja kaenlaaluses tumenenud kampsunit ning tundis vana naise ihulõhna. Kogu paarikümne minuti jooksul settinud tüdimus, varahommikuse klassiruumi kõle luminofoorvalgus, talle suunatud juhmid pilgud ja higihais sulasid tugevaks vastikustundeks.
Rene naeratas ja võttis kriidi. Õige vastuse kirjutamiseks piisas ühest pilgust numbrireale. Nelikümmend kaks. Rene vaatas pikka kasvu matemaatikule alt üles otsa, naeratas avalalt ja viskas siis kriidi täiest jõust vastu seina. Ta nägi otsekui aegluubis, kuidas pisike valge silinder möödus kümne sentimeetri kauguselt õpetaja lopergusest, kergelt udemetega kaetud kõrvalestast. Veel enne tegelikku tabamust nägi Rene vaimusilmas kriiti tolmuks pudenevat. Siis oli see päriselt juhtunud.
Õpetaja Saima oli tugevast puust. Vaid hetkeks libises vari üle ta näo. Maad võtnud hauavaikuses sirutas ta Rene poole uue kriidi ning lausus argiselt: „Nüüd kaks järgmist ka.”
Renel oli kiusatus heita pilk kriidile oma peos, kontrollimaks, kas see on ikka helesinine, nagu ta ebamääraselt aistis, kuid ta ei tohtinud sekundikski lasta lahti õpetaja pilku. Tardunud naeratusega tõstis ta taas käe. Läbi õhu vihisev kriit oli tõesti sinine. Umbkaudu kobas Rene tahvliservalt üha uusi ja uusi võtta, et need siis vastu järjest tähnilisemaks muutuvat seina loopida. Rene kuulis, kuidas üks tüdruk hakkas vaikselt tihkuma.
„Palun lõpeta!”
Õpetaja hääl oli raudkülm, rahulik, tungiv ning kraadi võrra tavalisest kangem. Veel kaks viset. Siis toimus murre. See oli kui esimene vaikselt jooksev mõra tiigijääl. Naise toon muutus korraga ääretult kurvaks ja soojaks: „Rene, ole palun kena…”
Triumfi aimdus uhkas judinana mööda poisi selgroogu. Ta teadis, et see on nüüd viimane kriit, mille ta venitatud pineva viivu järel võidurõõmsalt lendu lasi. Siis pragunes kogu jää.
„Väike ennasttäis tatine naga! Välja!” Kaashäälikud kõlasid kui kuulipilduja valang. „Need kolmkümmend lolli, kellest sa ennast nii palju paremaks pead, on lõpuks ikka enam väärt kui sina, kui sa niimoodi jätkad!”
Vana naise käsi tegi kangestunud klassi suunas ebamäärase kaare. Ruumis levis vänge higipahvak. Saima Veske kummardus raevukalt Rene kohale. Üle rombilise turja nägi poiss korraks alles pimeda aknatagusega klaasi peegelduselt üht tüdrukunägu talle otse silma vaatamas. Näis, nagu oleks see olnud Gea, ent too istus ju hoopis mujal. Siis tõukas kogukas matemaatik poisi uksest välja.
ALGAJA
OLEKS MARTIN OST ASUNUD KOOLI tööle kümmekond aastat hiljem, oleks tema parfüüm, edevad triiksärgid, valitud jalanõud ja Wilde’i tsiteerimine võinud väikelinna sokkidesandaalide, Old Spice’i ja Nelli Teataja taustal kergesti viia mõtteni, et ta on homo, ehk sealjuures kogunisti lasteahistaja. Kuna aga üldsust raputavad suured pedofiiliaskandaalid olid taolisi asju maha vaikivast režiimist tulnud riigis alles olemata, ei osanud lihtsad inimesed taolise uudse avaldusega lagedale tulla. Kui mõnel avarama silmaringiga rikutud tüübil tekkiski kahtlus, ei söandanud too seda kuulutada.
Martin Osti populaarsus naiste hulgas oli ootuspärane, ent kuna mees oli sooliste suhetega paratamatult kaasas käivateks sekeldusteks liiga mugav, võttis ta harva vedu. Noor psühholoog oli otsustanud ennatlikult sõlmitud töölepingu lõppedes väikelinnast kohe minema pühkida. Tolle hetkeni kavatses ta kogukonnaga distantsi hoida.
Et peamised naisrünnakud tulid just koolist, viljeles Martin Ost „kaks ühes” taktikat: majja sisenedes tõmbas mees ette kivise, pisut küünilise ükskõiksuse maski, lootes mõjuda seeläbi targalt, väärikalt ja ühtlasi ka peletavalt.
See psühholoogi kohta uskumatult lühinägelik käitumine andis muidugi sootuks vastupidise tulemuse. Loomult lihtsameelne Martin Ost vajutas oma treenitult miimikavaba näo ja eemaloleva elegantsiga ohtlikule päästikule. Tal oli meelevald nii haritud meeste põuas vaevlevate provintsiõpetajannade kui ka ennast avastava imelaps Rene üle. Ent nad kõik väsisid sellest pikkamööda ja muutusid pahaaimamatult parfüümipilves ringi liikuva ükskõikse noormehe suhtes vaenulikuks.
Martin Osti kivisus oli vaid fassaad, sisemiselt tundis ta üha kasvavat ärritust. Oli raske öelda, kas teda masendas rohkem see, et õpetajad lasid mingil jõnglasel endaga manipuleerida, või see, et tal polnud lubatud oma püsikundele võmmu kuklasse anda. Ja siis veel see pinev pilk, millega erakordselt roheliste silmadega poiss teda lakkamatult seiras. Martin Ost tajus, et ainiti vaatamine polnud üks Renele omastest teeseldud võtetest, vaid loomulik reaktsioon. Ta tundis end ebamugavalt.
Martin Ostil polnud kahtlustki, et Rene pole tegelikult raasugi autist. Ilma oskuseta ennast teise olukorda panna poleks poiss suutnud juhtida oma väikseid lavastusi soovitud suunas. Jäi vaid imestada, miks õppinud pedagoogid samastasid empaatiat üksnes kaastundega ning jäid pimedaks asjaolu ees, et sadistki vajas võimet teise kannatusi aduda.
MARTIN OSTI KABINET oli kas majandusjuhataja maitse tõttu või parema värvi puudumisel erkroosaks võõbatud. Ehk oli keegi seda süüdimatult särtsakat tooni lapsesõbralikuks pidanud? Tassides kodust kohale erialast kirjandust, oli Martin Ost proovinud ruumile pisut veenvamat ilmet anda. Ta polnud mitme aasta jooksul ühtegi neist teostest avanud.
Martin Osti tööpõld oli küll lai, ent lihtne. Ühe erandiga. Too erand istus nüüd madalal käetugedega toolil tema vastas.
„Mis sa, Rene, arvad: mida õpetaja Saima tundis, kui sa kõik kriidid järjest vastu seina puruks viskasid?”
„Ta keelas ja lõpuks karjus.”
Poiss rääkis temaga kui omasugusega. Sugugi mitte trotslikult, kuid vähimagi kaasaelamiseta. Öeldu kõlas kui kuskil kõrtsis õllekannu taga jutujätkuks pillatud lause ilma kohta.
„Sa räägid sellest, mida ta tegi, mitte mida ta tundis, aga olgu pealegi. Alustame siis tagantpoolt: miks ta karjus? Õpetaja Saima on ju muidu nii rahulik ja lahke.”
„Ta karjus, sest ma viskasin kõik kriidid katki.”
„Alguses, esimeste kriitide viskamise ajal ta ju ei karjunud. Sa oled tark poiss, küllap sa tead, miks ta karjuma hakkas?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте
