kuid arvab, et peamiselt tuleb vaadata meievanuste poole, kes pole kunagi kastisüsteemis elanud.”
Ahren paistis imestunud. „See pole loogiline. Kuidas võib piiranguteta üles kasvamine sinus protesti tekitada?”
Vaikisin ja mõtlesin pisut. Kuidas selgitada seda, mida isegi ainult kahtlustasin. „Noh, mina kasvasin teadmisega, et minust saab kord kuninganna. Nii oli. Ei mingit valikut. Sina kasvasid teadmisega, et sinul on valik. Sa võid valida sõjaväelise karjääri, õppida suursaadikuks, võid teha paljusid asju. Aga mis siis, kui kõike seda ei juhtu? Kui sa avastad järsku, et neid võimalusi polegi tegelikult, millesse sa uskusid?”
„Huh,” sõnas ta seepeale. „Nii et neil ei lasta töötada?”
„Töötada, õppida, teenida. Räägitakse, et lastel ei lasta oma vanade kastide pärast isegi abielluda. Miski ei lähe nii, nagu isa lootis, ja kõike seda on peaaegu võimatu kontrollida. Kas meie saame sundida inimesi õiglasteks hakkama?”
„Ja seda püüabki isa praegu välja nuputada?” küsis vend skeptiliselt.
„Jah. Kuni ta mingi plaani paika saab, pean mina katet tegema.”
Ahren itsitas. „See kõlab palju loogilisemalt kui see, et sul tekkisid ühtäkki romantilised kalduvused.”
Vangutasin pead. „Lase olla, Ahren. No ja mis siis, et abielu mind ei huvita? Mis vahet sel on? Teised naised võivad vallalised olla.”
„Aga nemad ei pea riigile troonipärijat kinkima.”
Virutasin talle veel ühe obaduse. „Aita mind! Mida ma tegema pean?”
Ta otsis mu pilku. Kuna mina oskasin lugeda pea igat venna emotsiooni, tajus ka tema nüüd, et olen kabuhirmul. Mitte ärritunud või vihane. Mitte nördinud ja pettunud.
Ma kartsin.
Üks asi oli valitseda, hoida miljonite inimeste elu oma peopesal. See oli töö. Seal sain ma koostada nimekirju, tehtut läbi kriipsutada, korraldusi delegeerida. Aga see siin oli palju isiklikum – veel üks nurgake minust, mis peaks kuuluma mulle, kuid ei kuulu.
Ahreni vallatu naeratus kadus. Ta sikutas mu tooli enda omale lähemale. „Kui nad tahavad inimesi eksitada, siis äkki saad pakkuda neile teisi… võimalusi. Võimalik abielu pole ainus valik. Aga nüüd selle peale mõeldes on nad arvatavasti sellele järeldusele jõudes kõik teised mõeldavad variandid ka läbi kaalunud ja hüljanud.”
Peitsin pea kätesse. Ma ei tahtnud öelda, et pakkusin ühe variandina välja teda ning kaalusin isegi Kadenit. Tundsin ju isegi, et tal on õigus – Valik oli nende viimane ja ainus võimalus.
„Aga asi on nii, Eady. Sa oled esimene tüdruk, kes trooni oma valdusesse saab. Ja inimeste ootused on kõrged.”
„Nagu ma ei teaks.”
„Ent,” jätkas ta, „see annab kõvasti läbirääkimisruumi.”
Tõstsin oma pead, aga ainult kriipsu võrra. „Mida sa silmad pead?”
„Kui sind tõesti seda tegema sunnitakse, siis kauple.”
Lükkasin selja sirgeks. Mõtted hakkasid juba selles suunas jooksma, mida võiksin endale välja rääkida. Ehk õnnestuks hakkama saada ilma käepalumiseta.
Ilma käepalumiseta!
Kui piisavalt kiiresti räägin, nõustub isa küllap kõigega. Peamine, et ta saab oma Valiku.
„Kauple,” sosistasin.
„Täpselt.”
Kargasin püsti, haarasin Ahrenil kõrvadest ja surusin matsuva musi ta laubale. „Sa oled mu kangelane!”
Vend naeratas. „Teie teenistuses, mu kuninganna.”
Itsitasin ja äsasin talle veel ühe obaduse. „Aitäh, Ahren.”
„Mine nüüd tööle,” ütles ta ukse poole viibates. Vend ei suutnud ära oodata, millal saab oma kirja juurde naasta. Minu elu polnud nii oluline.
Tõttasin pliiatsit ja paberit otsima. Ma pidin mõtlema.
Ümber nurga tormates jooksin kellelegi otse sülle ja kukkusin selili põrandale.
„Ai!” protesteerisin ja vaatasin otsa Kile Woodworkile, proua Marlee pojale.
Kile’il ja teistel Woodworkidel asusid toad meiega samal korrusel. See oli erakordne au. Või tüütus. Oleneb, kuidas keegi nende peresse suhtus.
„No andke andeks,” puhisesin.
„Ega mina ei jooksnud,” sõnas noormees maha kukkunud raamatuid kokku korjates. „Sa võiksid vaadata, kuhu tormad.”
„Džentelmen pakuks nüüd oma kätt,” meenutasin talle.
Pilku minule heites langesid Kile’i juuksed talle silmadele. Ta vajas hädasti nii juuksurit kui ka habemeajajat. Ka särk oli talle kaugelt liiga suur. Ma ei teadnudki, keda või mida ma rohkem häbenesin – kas tema lohakust või oma peret, et meid sellise katastroofiga aina seostati.
Eriti närvi ajas mind see, et Kile polnud alati nii kasimatu ega pidanud seega olema ka praegu. Kui raske on ometi kammiga läbi juuste tõmmata?
„Eadlyn, sa pole mind kunagi džentelmeniks pidanud.”
„Tõsi.” Ajasin end iseseisvalt jalule ja rapsisin kleidi puh-taks.
Viimased kuus kuud oli mind Kile’i vähem kui põnevast seltsist säästetud. Ta läks Fennleysse mingile kursusele ning tema ema jahvatas sellest alates poisi lahkumise päevast. Ma ei teadnud, mida ta õppis ja see ei huvitanudki mind. Aga nüüd oli ta tagasi ja tema siinolek tekitas järjekordset peavalu kõigi peavalude pikas nimekirjas.
„Ja mis küll sunnib sellist daami jooksma?”
„Asjad, mille mõistmiseks sina liiga juhm oled.”
Ta naeris. „Muidugi, sest ma olen selline lihtsameelne. Ime, et ma ise ennast pesta suudan.”
Tahtsin juba küsida, kas ta tõesti teeb seda, sest välja paistis küll nii, nagu pistaks ta seepi nähes kohe teises suunas jooksu.
„Loodetavasti on üks nendest raamatutest sissejuhatus etiketti. Sa vajad selles vallas hädasti värskendust.”
„Sa pole veel kuninganna, Eadlyn. Rahune maha.” Ta marssis minema ja mina olin enda peale kuri, et viimane sõna mulle ei jäänud.
Aga ma tormasin edasi. Mul jagus suuremaidki muresid kui kahetsusväärne olukord Kile’i kommete rindel. Ma ei saanud raisata aega inimestega nääklemisele või millelegi muule, mis ei aita Valikut surmata.
4. PEATÜKK
„Olgu üks asi selge,” ütlesin isa vastas istet võttes. „Ma ei taha abielluda.”
Ta noogutas. „Ma mõistan, et sa ei taha abielluda kohe, kuid ühel päeval pead sa seda tegema. Sa oled seda alati teadnud, Eadlyn. Sinu kohus
