üks aktsia oleks väärt koguni 120 krooni. Siit koorub ka välja, miks üks ja sama aktsia tundub sama hinna juures ühele investorile odav, teisele aga kallis.
Mis aga juhtuks, kui mu pereliikmed oleksid otsustanud ise poest toitu ostmas käia ja mu ettevõte oleks kliendid kaotanud? Parimal juhul oleksin lihtsalt kassasse kogutud raha aktsionäridele laiali jaganud, halvimal juhul oleksid aktsionärid saanud raha asemel Snickersit ja ketšupit. Kuidagi poleks aga võimalik rohkem raha laiali jagada kui juba teenitud 12 krooni aktsia kohta. Kui Sa aga oleksid need aktsiad ostnud 120 krooniga tükk, lootuses, et teenid rahulikult 10 % tootlust? Oleksid saanud praktilise kogemuse, mis tähendab aktsiatega raha kaotamine.
Oleme saanud esimesed õppetunnid aktsiate vallas.
1. Aktsia on osa ettevõttest, mis annab omanikule õiguse osaleda ettevõtte juhtimisel (aktsionäride koosolekul), kasumi jagamisel (seda nimetatakse dividendideks) ja varade jagamisel (juhul kui ettevõte lõpetab tegevuse).
2. Aktsia väärtust on keeruline hinnata, sest see sõltub ettevõtte tulevikust.
3. Erinevatel investoritel on erinevad tootluse ootused ja sellest tulenevalt on nad valmis sama aktsia eest maksma erinevat hinda.
4. Aktsia hind reeglina tõuseb, kui ettevõttel läheb hästi ja langeb, kui ettevõttel läheb halvasti. Lühiajaliselt võib toimuda ka vastupidine protsess, kuid pikaajaliselt jälgib aktsiahinna areng ettevõtte kasumi arengut.
Toimetasin oma kodukaubamajaga vaikselt edasi ja mingiks hetkeks oli kasumit kogunenud juba enam kui 500 krooni. Samal ajal oli poodi müügile jõudnud aga ka uus Lego komplekt, mis mind nagu magnetiga enda poole tõmbas. Käisin seda päris mitu korda piilumas ja lõpuks otsustasin, et ostan selle teenitud kasumi eest ära. Selleks oli vaja 500 krooni ettevõttest välja kanda. Võtsingi rahakarbist 500 krooni ja sammusin rõõmsa näoga Lego poodi. Olin just saanud oma esimesed dividendid.
Iga ettevõtte eesmärk on teenida kasumit ja mingil hetkel seda omanikega jagada. Kõige levinum ettevõtte kasumi omanikega jagamise viis ongi dividendi maksmine. Sellisel juhul makstakse mingi osa kogunenud kasumist aktsionäridele välja ja ettevõte ise jätkab oma tegevust. Minu firma maksis välja kokku 500 krooni ehk siis 10 krooni aktsia kohta. Mis juhtus nüüd aga aktsia hinnaga? Ühelt poolt on iga aktsia kohta pärast dividendi väljamaksmist 10 krooni võrra vähem raha ehk siis hind võiks justkui 10 krooni võrra kukkuda. Teisalt annab dividendi väljakuulutamine kindlust, et ettevõte on võimeline teenima kasumit ja tahab seda ka omanikega jagada. See omakorda mõjub sageli aktsia hinnale positiivselt. Reeglina liigub aktsiate hind dividendide (eriti kui need on oodatust suuremad) välja kuulutamise uudise peale üles ja pärast dividendisaajate lukku löömist omakorda dividendi võrra alla. Tähele tasub panna, et dividendide välja kuulutamine, dividendisaajate fikseerimine ja dividendide väljamaksmine toimub reeglina erinevatel aegadel (enamasti paarinädalaste vahedega). Dividendide saamiseks ei pea olema olnud aktsionär kogu aasta – piisab kui aktsia osta vahetult enne dividendisaajate fikseerimist. Nii oleks võinud mu vend osta ühe aktsia endale pärast mu Lego ostu ideed ja ma oleksin pidanud 10 krooni dividende siis ka temale kandma.
Miks siis üldse aktsiaid aastaringselt käes hoida? Kui näiteks Tallinna Vesi maksab dividende reeglina juunis ja dividendisaajate nimekiri läheb lukku mai lõpu seisuga, siis võiks ju osta aktsiad mai lõpus, hoida neid ühe päeva käes ja siis uuesti maha müüa. Paraku selline strateegia enamasti ei toimi, sest nagu juba räägitud, väheneb dividendide fikseerimisega ka ettevõtte väärtus ja sellest tulenevalt aktsia hind (päeva, mis enam ei anna õigust dividendidele nimetatakse ex-dividend ja seega tuleb aktsiad dividendi saamiseks osta kontole vähemalt sellele eelneval päeval). Küll aga võib võrrelda pidevalt dividende maksvat ettevõtet lehma lüpsmisega – udar täitub vaikselt piimaga (ettevõte teenib kasumit), kuni see saab täis ja piim lüpstakse välja (ettevõte maksab kasumi dividendina välja). Et siis uuesti vaikselt heinast piima toota ja udarat täitma asuda. Seega on mõistlik dividendiaktsiatesse investeerida siiski pigem pikaajaliselt ja dividendide eest hoopis uusi aktsiaid juurde osta.
Kodukaubamaja pidas vastu ligi kolm aastat ja muundus üheks suveks koguni avalikuks müügiputkaks, kus ma müüsin Snickersit lisaks oma sugulastele ka võhivõõrastele inimestele. Kõik muutus aga 1998. suvel, kui sattusin lugema eelpool mainitud Seppo Saario raamatut. Otsustasin, et Snickersi müümise asemel hakkan hoopis aktsiatega kauplema ja saan palju kiiremini rikkaks. Siis ma veel ei teadnud, et aktsiaanalüüsist olulisem on hoopis kapitali olemasolu. Uurisin ja puurisin, joonistasin ruudulisse vihikusse aktsiagraafikuid, käisin raamatukogus lugemas vanu Äripäevi ja muutusin üha enesekindlamaks. Lisaks lugesin igaks juhuks veel paar korda läbi ka Seppo „piibli“. 1999. aasta veebruaris toimus Eesti Telekomi aktsiate esmapakkumine ja mulle meenus pealkiri pähekulunud raamatust – „Osta, kui riik erastab!“. Väikese värinaga hinges otsustasin teooriast praktikasse liikuda.
Võtsin kõik oma Kodukaubamaja säästud, laenasin isalt 8000 krooni juurde ja ostsin 217 Eesti Telekomi aktsiat esmasest pakkumisest hinnaga 85 krooni aktsia kohta. Nii nagu jääb igaveseks meelde esimene suudlus ning esimene armumine annab suunda edasiseks, jääb meelde ja meid mõjutama ka esimene aktsiatehing. Kui minu esimene tehing oleks lõppenud suurema rahakaotusega, oleks see ilmselt minu edasist entusiasmi oluliselt jahutanud (rääkimata sellest, et oleks taaskord tulnud aastaid Snickersit müüa, et kapitali taastada). Õnneks läks esimene tehing siiski edukalt. Aktsia hind hüppas esimesel kauplemispäeval enam kui 35 % ja paari nädala jooksul müüsin ma kolmes osas kõik aktsiad maha. Teenisin sellelt tehingult enam kui 5000 krooni kasumit ehk peaaegu kahekordistasin oma aastatega teenitud raha. Olin kindel, et minust on kasvamas uus börsijumal – milleks rassida ja müüa Snickersit, kui börsilt tuleb raha justkui iseenesest! Seega jätkasin mängimist börsil ja ostsin, müüsin (ning kahetsesin!) erinevaid Eesti aktsiaid (Hansapank, Eesti Näitused, Estiko, EMV, Viisnurk jne).
Nagu algajad ikka, maksin ka mina päris korralikult kooliraha. Kuna käisin ise keskkoolis, siis tuli aktsiate ostmiseks kasutada vahetunde, mis aga ühtlasi tähendas, et kõik arvutid olid koolis rahvast täis ja vahest ei õnnestunudki arvutile ligi pääseda. Seega juhtus, et aega oli tehingu tegemiseks minimaalselt, sest tunni alguskell oli juba kõlanud. Ühe meeldejäävama juhtumisena ostsin ma kogemata Hansapanga aktsiate asemel EMV aktsiaid, sest olin kiiruga valinud rippmenüüst vale ettevõtte ega vaadanud ka hiljem orderit üle. EMV osteti väikese kasumiga börsilt välja, Hansapank aga mitmekümnekordistus… Järelduseks, et tark ei torma – aktsiatega on võimalik väga kiiresti väga palju raha kaotada ja seega uisapäisa rapsida ei tasu!
Järgmise kasuliku õppetunni sain vaid veidi aega hiljem. Investeerisin enda ja paari klassikaaslase raha Tallinna Farmaatsiatehase aktsiatesse, kaotasime paari kuuga ligi pool rahast ja sõbrad enam rohkem investeerida ei tahtnud. Ka see lugu on mul hästi meeles – nimelt viis Tallinna Farmaatsiatehas 1999. aasta mai alguses läbi tagurpidi spliti – aktsiate arvu vähendati ja tänu sellele aktsia hind tõusis (kuigi ettevõtte väärtus tegelikult vähenes). Mina polnud kahjuks seda uudist veel lugenud ja avastasin, et ühel heal hommikul on aktsia hind 50 % plussis – loomulikult panin ma kõik aktsiad kiiruga müüki (konto näitas veel vana koguse aktsiaid), nii et tundus justkui oleksime saanud suure kasumi. Minu klassivend, kes oli sinna paigutanud paar tuhat krooni (nagu hiljem selgus, siis salaja isalt võetud), hüppas rõõmust üles-alla ja tegi pärast kooli kõigile poes välja. Kui ma aga hakkasin asja lähemalt uurima, siis avastasin ka börsiteate aktsiate arvu vähendamise kohta ja sain aru, et tegelikult olime me hoopis umbes poolest rahast ilma jäänud. Mäletan siiamaani oma klassikaaslase nägu, kui julgesin talle öelda, et tegelikult me mitte ei võitnud, vaid kaotasime poole oma rahast. Sellega ka meie sõprus lõppes. Loo moraal – ära investeeri ei isalt varastatud ega sõprade raha, ära üldse investeeri seda raha, mida sa kaotada ei saa!
Järgmisena hakkasid mulle huvi pakkuma USA aktsiad. Avastasin, et LHV pakkus toodet nimega Kasvukonto, kus sai ise panna kokku välisaktsiatest portfelli.
