seotud auto nende vahel. Linna turvapoliitika ei lubanud igaüht autoga linna. Pärast linnamüüri püsti saamist saabki linna vaid raudteed mööda ja see, et kõik autodki rongiga kohale tuli vedada, pani piirid nende hulgale. Ainult Tehase tippteadlased ja päästekomandod, politsei- ja meditsiiniüksused omasid autosid. Olgu, Linnavalitsusel oli neid ka mõnisada olemas, kuid peaaegu miljon inimest sõitis igapäevaselt bussiga või tolle ainsa taksofirma autodega.
Astusin bussist välja, otsisin õige majakolaka üles ja andsin endast parima, et rahvastikuregistri osakonnani jõuda. Pärast mõningat seiklemist, arusaamatute aktsentidega eesti ja inglise keele kuulamist ning ühte papptopsikutäit kohvi hiljem olin ma viimaks õiges kohas.
Väike tumedapäine tädi vaatas mind üle ümararaamiliste prillide ootavalt.
„Keire Paas,” tutvustasin ma end ametnikule. „Ma olen Enderi raamatupoe uus müüja.”
„Üks hetk!” teatas tädike, pööras end arvuti poole hooga, et krunn kuklas võdises ja toksis oma lakitud küünte klõbina saatel mu ID-kaardi andmeid süsteemi. „Nii,” jätkas ta hetk hiljem kuvatavat lugedes, „vallaline ja soovid kolida linna üksi?” uuris tädi üle prillide vaadates. Noogutasin. „Luba on iseenesest antud – saate endale ühetoalise kööginurgaga korteri – kuid ma sooviksin mõnda asja veel täpsustada. Neiu Paas, millised teie tulevikuplaanid on, nii pikemas perspektiivis?”
See küsimus lõi mu jalust. Olin ju just ülikoolist välja lennanud, iseendale ja maailmale oma suutmatust tõestanud ja tol hetkel oli mu ainus soov kuidagi pinnale rabeleda, ellu jääda, toime tulla.
„Kui ma jalad paremini alla saan, tahaks tagasi ülikooli minna,” pomisesin ma väga vaikse vastuse. Oma mure on ikka ihule kõige lähemal ja tolles veidras noorusele nii omases naiivsuses ei suutnud ma näha, et tädi teisel pool lauda kohtus ilmselt igal aastal vähemalt kümnete samas seisus noortega. Kõik mis minu jaoks punastamist vääris, oli tema jaoks naeratama panev või õlgu kehitama võttev tavapärasus. Minu abikaasagi nägi sel moel, üksikuna ja linnavalitsuse ametniku kabineti kaudu, esimest korda Tamsalu linnalist osa, kuid nüüd ma ruttan ajas ette. Vabanda!
Siiski, kui palju on neid noori, kes igal kevadel gümnaasiumi lõpetavad, sirge selja ja selge usuga omaette kolivad ja õppima asuvad, kuid peagi end eluõiguse eest rabelemas leiavad!? Sel hetkel, kui ema ei pane enam sööki ette ega arvuta nende eest eelarvet? Sel hetkel, kui ise võib loengusse minemise asemel sõpradega veini juua, kuid arvestused tuleb sooritada siiski? Sel hetkel, kui tulevad emotsioonid, olgu nendeks siis armumine või valu?
„Ma saan aru, et sa plaanid siin piisavalt teenida, osa kõrvale panna ja veel enne ooteaja täistiksumist oma teenitud raha eest tagasi minna?” Tädi teisel pool lauda naeratas ja minagi tundsin end kergemana, justkui oleks keegi minu eest minusse uskunud. Ehk uskuski, kui nüüd teravama pilguga tagasi vaadata.
Lugesin praegu oma kirjutatu üle ja naersin – ma ei mõista, miks pagana pärast ma seda naist kogu aeg „tädiks” nimetanud olen. Tegemist oli vaevu neljakümneaastase naisega, kellegagi, kel juba mõningane elukogemus olemas, kuid omad lapsed veel kindlasti ülikooli poole ei sammunud. Ma võin teda toonases kujus imehästi põhikooli lapsevanemate koosolekul ette kujutada, kuid mitte kaugemal. Aga mis siis ikka! Kui tädi siis tädi ja ma püüan samas rütmis ka jätkata – lõppeks viitasid tema liighoolitsetud välimus ja naivistlikud värvivalikud just kuhugi sinna poole.
„Meil ei ole just palju kohti pakkuda, kuid mõned valikud siiski on. Sinu ambitsioone ja elukorraldust arvestades saad sa enda käsutusse korteri Aprill-Oktoobri linnaosas. Sealt on Märtsi linnaossa mugav tööle käia ja üürid on suhteliselt väikesed. Maja on täiesti uus, saad korteri oma näo järgi sisse õnnistada!” Tädike pakatas uhkusest, kui korteri uudsusest rääkis. Ta oli juba teine tamsalulane, kellega ma suhtlesin ja teine, kes linnast suure sisemise uhkusega rääkis. Lihtne on usaldada linna, mis sind sel moel vastu võtab.
Seejärel rääkis ta mulle linnaosade üldisest töökorraldusest ja nende paiknemisest. Ma sain teada, et kaksteist üheosalise nimega linnaosa kulgevad kiirtena tööstusvaksalist ja neid linnaosasid puudutab tehase töö vaid ühel kuul aastas – siis veetakse just selle linnaosa peatänava kaudu tehase toodangut vaksalisse ja toorainet vaksalist tehasekompleksi poole. Täiesti loomulikuna on just tolles kuus sealse linnaosa elanikel puhkus, kuid teise kuu puhkust saavad nad vabamalt valida. Ehk, kui elad jaanuari linnaosas, siis jaanuaris ka puhkad.
Tädi, kelle nime ma teada ei saanudki (või on see lihtsalt aastatega peast kulunud) rääkis, et üürihinnad paneb paika turg. Detsembri ja Juuli linnaosades olla üürihinnad mitmekordsed võrreldes Märtsi või Oktoobriga ning tehase linnaosad on üldjuhul veel tükk maad odavamad.
„Küllap sa peagi teada saad, miks see nii on,” pomises tädike.
„Kuritegevus?” pakkusin mina, kuid tädike tõstis enesekaitseks käed.
„Ei-ei, kuritegevusega pole siin mingit seost! Kümme kuud aastas on need linnaosad vaat et paremadki teistest – seal on avaramalt ruumi ja vähem elanikke.”
Seda öeldes laotas ta laua peale hiiglaslikku lille meenutava tänavatestruktuuriga linna kaardi (linna kuju ja sümmeetrilisus lummab mind tänaseni) – pikk raudtee triip keskel, pea kilomeetri jagu rohelust ja parki kummalgi pool rööpaid ning linna südamest väljuvad linnaosad, õie kroonlehed. Raudteest ida poole joonistusid järgemööda Detsembri, Juuni, Jaanuari, Juuli, Veebruari ja Augusti linnaosad ning lääne poole jäid siis ülejäänud kuud. Detsembri ja Juuni linnaosade kaugemas otsas oli ühine sõõr – Detsember-Juuni linnaosa. Tolle sõõri keskel oli hiiglaslik väljak, mille peale kahel kuul aastas tehas püsti tõmmatakse.
Samasuguseid sõõre oli linnamüüri lähedal veel viis ning nende vahele jäid alad, mis kandsid nimetust Hall-Sektor, numbritega ühest neljani.
„Need neli linnaosa,” tutvustas ametnikutädi Hall-Sektoreid, „on tehase tööst kõige vähem häiritud, seega asuvad neis koolid, lasteaiad, haiglad ja muu taoline, mille töövõime peab olema garanteeritud ka siis, kui tehasega midagi hirmsat juhtuma peaks. Perearstikeskused on olemas igas linnaosas, kuid suuremad ravimised leiavad aset siiski Hall-Sektorites.”
Kõike räägitut mõista püüdes noogutasin vaikselt, võtsin laualt uuselanikule kaasa antavate juhtnööride virna ja seadsin sammud oma uue kodu poole.
„Linnavalitsuse elanikeregister asub üldjuhul küll siin majas,” lisas tädi mu lahkuvale seljale, „kuid juunis me mõistetavatel põhjustel puhkame. Sel ajal on meie töö hajutatud väiksemate üksuste vahel teistes linnaosades ja pakiliste probleemidega tuleb neisse pöörduda. Vajalik info on kõik detailselt linna kodulehel küll olemas, kuid segaduste vältimiseks ma igaks juhuks mainisin.”
Sellega oli mu linnavalitsuse külastus lõppenud ja paraja ärevusega mõistsin ma, et nüüd ma olengi Tamsalu, selle sama kummituslinna, kodanik, mille poole me lastena vaatasime igatsust ja hirmu ühendava pilguga.
Sõitsin oma uue kodu juurde tehase linnaossa, päris Tehase peatusesse välja, just nii nagu tädi oli õpetanud. Ausalt, ma poleks ka parima kujutlusvõimega päeval suutnud ette kujutada tehase väljaku suurust! Minu esimese Tamsalu kodu kaheksanda korruse aken vaatas otse hiiglasliku platsi suunas. Õhtul aknast välja vaadates sain teada, et platsi öösel linnaliinibusside parklana kasutatakse ja järgmisel hommikul alates kella kuuest väljus neid kollaseid monstrume pea sekundilise vahega, igale peale kirjutatud linnaosa, kuhu ta suundumas oli. Kümned tuhanded inimesed voolasid paari tunni jooksul majadest välja, istusid bussidesse ja looklesid oma päevase teenistuskoha poole. Õnneks oli elu minusuguste maakate jaoks erakordselt lihtsaks tehtud! Platsil oli oma peatusepost iga linnaosa tarvis ning veel üks, millel ilutses „Tehas”. Just tolle posti
