tagasi oli Caroline leidnud oma postkastist poolenisti lagunenud roti. „Su aeg saab otsa. Ma tulen sulle varsti külla,” seisis juuresoleval sedelil. Kirjutatud veripunase markeriga. Tunne, et isegi kodus pole enam turvaline, oli andnud talle viimase hoobi. Nähtamatu oht saatis teda 24 tundi päevas, seitse päeva nädalas.
Õhtul auto juurde minnes pani ta tähele, kui varjuline ja halvasti valgustatud on büroo parkimisplatsi ümbrus. Päeval mängisid sellel tühermaalapil lapsed, õhtuti viisid koeraomanikud jalutama oma väikseid lemmikuid, kes konkureerisid koha pärast põõsaste pimeduses nii mõnegi salajase armastajapaariga. Kõikjal tihedas põõsarägastikus võis keegi end peita. Sa oled paranoiline, Caroline, ütles ta endale ja lisas siiski sammu. Ta teadis, kuidas käia ümber avalike tülide, verbaalsete lahingute ja konfliktidega. Seda enam muserdas teda nähtamatu vaenlane. Ta kuulatas hämaruses, piilus pimedatesse nurkadesse ja proovis tõlgendada tantsivaid varje. Mõistus käskis tal rahu säilitada. Ähvarduskirjad – seda ütles ta kogemus – tulid kelleltki, kes pelgas otsest kokkupuudet, kelleltki, kes kartis talle silma vaadata ja sõimu korrata. Argpüks, kes kartis vahetut kontakti. Midagi ei juhtu. Tema hirmukeskus ei teinud sellistest mõttekäikudest välja. Kriitika turmtuli, mis teda tabas, oli ta õrnanahaliseks muutnud. Caroline oli juba peaaegu jõudnud auto juurde, kui kuulis selja taga samme. Lühikesi, kiireid samme. Keegi jooksis. Tema suunas. Närviliselt otsis ta käekotist võtit. Ta sõrmed kobasid abitult paberite, kalendermärkmiku, peavalutablettide, taskurättide, kätekreemi ja nelja päeva kirjade vahel, enne kui lõpuks võtmed leidsid. Sammud selja taga kõlasid juba väga lähedalt. Samal hetkel, kui ta võtme lukuauku pistis, tabas miski ta kukalt. Kõva. Valus. Ootamatu. Caroline püüdis olukorda hinnata. Tal kulus mõni sekund mõistmaks, et see oli vaid jalgpall, mis oli teda täie hooga tabanud. Ta pööras välgukiirusel ümber. Hekis krabises midagi kahtlaselt. Lehtedemerest helendas vastu valge nägu. Caroline oli nii vihane, et läks otsejoones ründaja juurde ja tiris süüdlase raudse haardega nattipidi pimedusest välja. See oli poiss, vaevalt neliteist aastat vana. Tal olid punased juuksed, punased tedretähnid ja ta oli üsna tüse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
