lahti. Summer nägi tema profiili mööduvate autode valgussähvatustes ja vahtis teda lummatult. Nii ilus inimene ei saa ju olla mõrtsukas, ega?
Ta viskas selle segava mõtte peast. „Kuhu sa mind viid?”
„Sa ju tahtsid koju minna, eks ole?” Mees sõitis kiirteele ning Summer sulges silmad, olles kindel, et ta ikkagi sureb. Aga hetk hiljem kihutasid nad mööda mitme reisijaga autodele mõeldud sõidurada ikka veel ühes tükis ning ta lasi seni kinni hoitud hingeõhu välja. Kui ta koju jõuab, lukustab ta kõik uksed, koorib rõivad seljast, ronib vanni ega tule sealt kunagi välja.
Ta kippus oma Volvoga liiga kiiresti sõitma ja kui tema oleks rooli taga olnud, oleksid nad tema väikese bangaloni jõudnud viieteist minutiga. Mees jõudis kümnega, peatudes räämas majakese ees ja jättes mootori tööle. Summer oli oma tänavale jõudes püüdnud meeleheitlikult leida viisi, kuidas temast lahti saada, aga see muutus ebaoluliseks, tekitades temas veelgi enam segadust. Ta polnud mehele öelnud, kus ta elab.
„Me oleme kohal,” lausus mees, pannes vabakäigu sisse. „Ma saadaksin su ukseni, aga oletan, et see muudaks su vaid närvilisemaks.”
„Tahad öelda, et lased mul lihtsalt minna?” küsis Summer ettevaatlikkusega, millest kostus lootust.
„Tundub ju nii, kas pole?”
„Ja sa ei ütle, kes sa oled või miks mind jälitasid? Või kuidas teadsid, kus ma elan?”
Mees raputas sõnagi lausumata pead.
„Ma peaksin siis vist end õnneseeneks pidama, mis?” küsis Summer, sirutades käe turvavöö poole. Seekord ei peatanud mees teda ega liigutanud, kui ta ukse avas ja välja lipsas. Tema jalad värisesid pisut, aga tal õnnestus seda varjata, hoides hetkeks uksest kinni. Ta ei tundnud ikka ära, mis auto see on – midagi madalat, voolujoonelist ja kiiret, aga ta polnud piisavalt ehtne californialane, hoolimaks autodest. Ta pidi midagi politseile ütlemiseks välja mõtlema, aga tema pea ei töötanud täisvõimsusel.
Ema polnud talle kahekümne kaheksa aasta jooksul õpetanud midagi kasulikku, aga Hana oli pannud teda igas olukorras viisakalt käituma. Summer klammerdus ukse külge ja kummardus lähemale, piiludes pimedasse autosse. „Äää… aitäh elupäästmise eest,” sõnas ta hädiselt.
Mehe lopsakal, kaunil suul oli vaid aimatav naeratus. „Tühiasi,” lausus ta ning masendav tõde oli see, et ta mõtles seda tõsiselt. Summeri elu ei tähendanud talle midagi. Mitte et peaks, tuletas naine endale meelde. Ta eelistas nähtamatu olla.
Ta tundis mehe silmi end jälgimas, kui ta mööda kitsast kõnniteed oma eesukseni kõndis. Teda haaras samasugune sissetungimise, vallutamise ja kaitse tunne. See oli hullumeelne kombinatsioon kõigist kolmest, kuigi ta polnud päris kindel, kust see kaitseaspekt tuli. Võib-olla sellest, et mees oli enne hirmutamist tema elu päästnud.
Summer sulges enda tagant välisukse, keeras kolm lukku kinni ning toetus siis selle vastu, et hinge tõmmata. Ta kuulis mehe autot ära sõitmas, minema tema elust. Viimane pinge kadus tema kehast, põlved andsid järele ja ta langes põrandale, nõjatudes vastu uksepiita ja asetades pea põlvedele, ise samal ajal vappudes.
Tal polnud aimugi, kui kaua ta seal istus, mingisuguses sõgedas paanikas kerratõmbunud, aga vähemalt ta ei nutnud. Ta ei nutnud kunagi – pärast seda, kui talle oli teatatud Hana surmast pärast tema allaajamist. Summer oli siis viisteist. Seega oli tal seljataga tervelt kolmteist aastat pisaratki valamata ning ta kavatses nii ka jätkata.
Ja ta oli juba piisavalt kössitanud. Ta haaras uksenupust ja tõmbas end jalule, võttes end kokku, et eirata kerget värinat jalgades. Ta piilus aknast välja, aga voolujoonelisest, madalast sportautost ja tema nimetust päästjast polnud märkigi. Mees oli läinud. Kui ta suudaks vaid vabaneda peaaegu füüsilisest tundest, et mehe pilk lasub ikka veel temal.
Summer pani tule põlema ja krimpsutas pimestavas valguses nägu. Ta oleks praegu õnnelikum hämaras, aga pimedus peitis hirmsaid asju ning tal polnud mingit kavatsust enam karta. Ta oli seda võitlust juba kord pidanud ega tahtnud end taas haavatavaks teha.
Tema jalad valutasid ning ta taipas, et oli millalgi õhtu jooksul kingad kaotanud. Need olid kallid, aga ebamugavad, nii et hea oli, et lahti sai. Ta kavatses riided seljast võtta ja ka need välja visata, vabaneda kõigest, mis meenutas talle seda kohutavat õhtut. Aga kõigepealt tahtis ta süüa, ükskõik mida, juua klaas veini ja püüda vabastada end mehe pilgu jätkuvast puudutusest.
Jäätis oli härmas, vaarikajogurtil oli parim enne möödas ja juust hallitas. Ta ei leidnud veiniavajat ning ainuke õlu külmikus oli Sapporo – ei, aitäh. Summer ei tahtnud mõelda millelegi Jaapaniga seotule ning kõndis läbi elutoa, pilk kõrvale pööratud, lükates eemale jaapanipärase vaheseina. Ta ei tahtnud midagi rohkem kui võtta riided seljast ja ronida mullivanni, aga Hana-san oli teda tublisti õpetanud. Summeri jalad olid murused ja verised ning ta tahtis õhtut endalt pesta, enne kui end vee õnnistatud soojusse sisse seab. Ta käis kiiresti duši all ja ronis siis suurde seedripuust vanni magamistoa juures.
See oli õnnistus. Summer sulges silmad ja lasi soojal, tervendaval veel enda ümber heljuda. Mõne minuti jooksul ei pea ta mõtlema ega muretsema. Mõneks õnnistatud rahuhetkeks võib ta lihtsalt olla.
Ja püüda vabaneda ebaloogilisest tundest, et kusagil jälgib mees teda ikka veel.
Targa naise kohta oli Summer Hawthorne ärritavalt rumal, mõtles Taka naise bangalo tagaosa juures ümber nurga tulles. Ta oli selle juba mitme päeva eest üle vaadanud ning teadis, kui hale selle turvasüsteem on. Naise majja oli hiljuti sisse murtud, aga ta polnud selle koha kindlustamiseks midagi ette võtnud. Kõiki kolme lukku tagauksel oli kerge muukida, kett puruneks ühe korraliku tõukega ning tal polnud väliseid turvameetmeid, ühtegi sensorit ega alarmi. Taka võis lipsata maja taha, kaduda võssakasvanud põõsastesse ja keegi ei paneks seda isegi tähele.
Tema kardinad olid samuti haledad. Võltsid aasiapärased riisipaberist rulood olid põhimõtteliselt kasutud. Ta oli elutoas ja köögis tule põlema jätnud, kui vannituppa kadus, ning oli läbimärg ja paljas, kui naasis ja ronis puidust vanni, sulgedes selges mõnus silmad.
Nii et Taka võis vabalt oletada, et naine ei valetanud – Hayashi urn polnud kusagil tema läheduses. Ta oli viimati seal käies koha üsna põhjalikult läbi otsinud, kuigi palju varjatumalt kui Shirosama löömamehed, ning ta kahtles, et see tal märkamata jäi, kuigi tol hetkel polnud ta seda otsinud. Ta oli arvanud, et see on juba muuseumis.
Ta oli otsinud vihjeid, mis viiks teda pühamuni. Kui nad leiavad selle enne seda, kui Shirosamal õnnestub koht avastada, saab Komitee sekti juhi plaanidele kiiresti lõpu teha. Shirosama vajas pühapaika oma hullumeelseteks rituaalideks ning selleta oleks tema ja tema jüngrid liiga ebausklikud, et oma kavatsustega edasi minna. Kuukalendri uusaastani oli vaid paar päeva jäänud, selle kuupäeva oli Shirosama kuulutanud oma salapärase rituaali jaoks kõige soodsamaks ning vähemalt selleks aastaks hakkas tal aeg otsa saama. Kui nad suudaksid vaid piisavalt kaua venitada, hoida Summer Hawthorne’i ja Hayashi urni paar järgmist päeva Shirosama eest, on neil terve aasta aega nuputada välja plaan mehe peatamiseks.
Ja siis ei ole vaja naist vaigistada enne, kui ta räägib välja tõe, mille olemasolust tal aimugi polnud.
Urn muuseumis oli suurepärane võltsing – Taka oli keraamikas piisavalt andekas, tundmaks ära meistri kätetöö. Temapoolne viga oli see, et ta ei märganud, et jääsinine glasuur oli pisut liiga ühtlane olnud, aga samas oli ta keskendunud teistele asjadele.
Kahju, et ta ei saanud nüüd kõike sinnapaika jätta. Shirosama varastab võltsingu muuseumist,
