style="font-size:15px;"> Ta õde oli ebatavaliselt toimekas, elurõõmus ja suure töövõimega, kuid tal oli halb harjumus suunata oma jõud sinna, kuhu pole palutud. Ja kui ta tähelepanu õigel ajal kõrvale ei juhitud, võis ta selliste asjadega hakkama saada, et… Tegelikult polnud muidugi kõik sugugi nii lootusetu, kuna kergemeelne Claire kaotas ruttu huvi “äsja leiutatud asjade” vastu, lülitudes ümber millelegi muule.
Victoria viis õe kööki, teades, et spetsiaalselt tema auks küpsetatud korvikestele puuviljadžemmiga ei suuda külaline päris kindlasti vastu seista. Kuni Claire hindas vääriliselt kulinaarseid hõrgutisi, püüdis Victoria anda korterile tagasi esialgse ilme. Ajakirjalaud asus taas oma tavalisele kohale läänepoolse seina ääres kahe suure akna vahel. Sinna pöördusid tagasi kahe-kolmenädalased ajalehed, mis Claire oli välja praakinud „kasutustähtaja möödumise tõttu“. Heledast nahast tugitoole polnud õde jõudnud veel eemale nihutada, kuid padjad oli ta neilt juba ära koristanud. Victoria paigutas needki tagasi oma kohtadele. Kõigest paar minutit ja tuba omandas samasuguse väljanägemise, kui enne Claire’i-nimelist orkaani.
Kerge ja lihtne. Ja polnud isegi mingit vajadust tülitseda.
“Kuidas kodus läheb?” tundis Victoria kööki naastes huvi.
Aastaid tagasi oli ta lahkunud Bristolist ja elas nüüd vanematest eraldi Londonis. Victoria paistis juba lapsepõlves silma sihikindluse ja visadusega, mis aitas omandada hariduse ja leida sobiva töökoha. Claire eelistas kergemat elu. Kui tekkis soov õppida, võis ta istuda päevade viisi raamatukogus. Oli tuju minna sõpradega peole, ei suutnud teda miski peatada. “Me elame siin maailmas üks kord,” seletas ta Victoriale. “Aga kui sa homme sured? Ei, elada tuleb päev korraga! Elust peab rõõmu tundma!” Sellise fatalistliku ja eksistentsialistliku filosoofiaga sammus Claire kergelt läbi elu.
Skeptiline Victoria kehitas vaid õlgu, kuulates õe järjekordseid “hommikuvestlusi” sellest, “kuidas tema. Aga mina…”.
“Kõik on vanaviisi,” raporteeris Claire. “Ema tegeleb minu kasvatamisega,” seepeale vahetasid õed mõistvaid pilke, “ja mõnikord võtab ta ka isa ette. See õnnestub tal paremini! Aga mis toimub mu kalli Tori elus?”
“Oh, sa ju tead, töö sujub suurepäraselt.” Selle lausega võis väljendada kõike.
Victoria töötas disainer-maastikukujundajana. See polnud mitte niivõrd tema töö, kui just kutsumus. Kogu oma aja pühendas Victoria sellele, et muuta maailma kas või veidigi ilusamaks. Ta tahtis, et ilu ümbritseks inimesi ja ta saaks lõppude lõpuks tõestada kõigile, eelkõige aga iseendale, et naine on sündinud ilu jaoks ja ükskõik millise pilguga inimesed teda tänaval, kohvikus, kinos, teatris, pargis või kaupluses ka ei vaataks, on ta ikkagi võimeline kaunistama ja looma enda ümber harmooniat! Olgugi et mitte iseenda näol. Victoria peaaegu ei kadestanudki enam neid, kellel tasus vaid naeratada ja lasta inimestel oma ihusilmaga nautida nende näo ja keha võlusid…
Aga minul on vähemalt, tont võtaks, maitset ja stiilitunnet! Ja iseloomu… Ja öelgu keegi, et sellest ei piisa, et olla õnnelik!
Victorial kulus vaid mõni aasta ja juba ta saavutas edu oma äritegevuses, mis sarnanes pigem kunstile, ning omandas ühe kõige moodsama ja lootustandvama noore maastikukujundaja reputatsiooni. Mõni projekt oli koguni konkursil auhinna võitnud, seinakapis lebas kaust vastavate dokumentide ja diplomitega. Victoria kavatses selle juba välja võtta, et demonstreerida oma saavutusi Claire’ile, kuid too peatas ta.
“Hea küll, Tori, see kõik on muidugi suurepärane ja ma olen sinu üle väga rõõmus. Aga… jutusta parem, kus ja kellega sa praegu kohtud.”
See päris lihtne küsimus viis Victoria ummikusse. Kuid ta ei saanud ometi kurvastada Claire’i sellise “kui ma pole tööl, siis olen kodus” vaimus ülestunnistuse peale.
“Noh, ma… koos sõpradega… me saame kokku ja käime…”
“Taevakene, ära aja mind naerma! Sa pole ikka veel valetama õppinud!” Claire puhkes valjusti naerma.
Korraks solvunud Victoria ei pidanud vastu ja ühines õe lõbususega.
“Ah, jäta nüüd. Kui ausalt öelda,” õe kelmika pilgu all sattus Victoria taas segadusse, “kui päris ausalt öelda, siis mul ei jätku lihtsalt kõige jaoks aega.”
“Väga tore! Lausa suurepärane!” hüüdis Claire käsi plaksutades.
Victoria, kes oli oodanud hoopis teistsugust reaktsiooni, kergitas üllatunult kulme.
“Kas sa tead, mida see tähendab?” jätkas Claire.
“Mida siis?”
“Aga ainult seda, et meie – sina ja mina – läheme täna puh-ka-ma!”
“Heakene küll, kui sa nii arvad,” nõustus Victoria vastupanu osutamata.
Nüüd oli Claire’i kord umbusklikult õde silmitseda.
“Ja kõik? Nii lihtsalt see käibki?”
“Muidugi.”
Victoria valas klaasi apelsinimahla. Ta pidas teatraalse pausi, teades väga hästi, et õde piinleb uudishimust.
“Ma ju tean, sa teed kõik mis võimalik, et veenda mind endaga koos kusagile minema. Seepärast otsustasin säästa meie aega ja minu närve.”
Tema viimased sõnad uppusid Claire’i õnnelikku kiunatusse.
Järjekorras ära seisnud, sisenesid õed lõpuks ööklubisse. Ja nagu alati, tormas Claire mööda korruseid ringi, suheldes järjest kõigiga, keda kohtas. Victoria astus baarileti juurde.
“Palun klaas mineraalvett.”
“Olge lahke!”
Klaas jahutas meeldivalt peopesi. Victoria asetas klaasi kuumava põse vastu, tõstis korraks pea ja nägi ennast baarileti vastas asuvast peeglist.
Suurepärane peegel. Hägune, minust ei paista seal muud, kui heledad juuksekiharad. Tore, väga tore!
Mõtisklustest rebis ta välja õe energiline “hei!”.
“Sind ei saa hetkekski üksi jätta, Tori! Sa hakkad otsekohe igavlema! Lähme, ma tahan sind kellelegi tutvustada!”
Haaranud õel käest kinni, vedas Claire teda läbi rahvasumma. Trüginud mõningate raskustega saali teise otsa, sattus hingeldav Victoria ninapidi kokku sellega, kelle tõttu ta oli pidanud baarileti äärest ära tulema. Keskealine, tagasihoidlikult riides prillidega mees.
Mida tema selles asutuses teeb? Imelik… Taolisi tüüpe kohtab ööklubides harva. Kuigi, meeldiv on siiski tegemist teha inimesega, kellega sul on võib-olla midagi ühist.
“Oliver Lown.”
Ta rääkis kiirustamata ja rahulikult. Oliver oleks nagu jäljendanud ühe noore laulja hääletooni, kuid Victoria ei suutnud kuidagi meenutada, kelle häälega see sarnanes. Mehe kõnemaneer pani teda salamisi muigama. Mõnda aega lobiseti neljakesi – Claire oli loomulikult tuttavaks saanud Oliveri sõbra Jeremy Nillsiga. Pärast kadus Claire kusagile ja Victoria avastas, et võtab juba neljanda kokteili. Tal tekkis soov naerda ja tantsida. Kadus tunne, nagu oleks ta välja rebitud oma harjumuspärasest õdusast keskkonnast. Ja ta andis oma soovidele järele.
Pole
