ta ei tahtnud postkontoriülem Nolensiga diskussiooni sattuda või puudus tal tuju. Kuid postkontoriülem ei leppinud kõneleja kiitva vihjega.
„Teile muidugi,” sõnas ta uue hooga, „võib siinne elu paista huvitavana, sest olete alevis võõras. Kuid elage siin ükski kuu, siis kurdate juba saatuse üle, mis teid meie alevisse on paisanud. Need on küll ainult minu vaated. Võib-olla, jah, seda ma tõesti ei tea, on kellelgi siin alevis ka lõbus, kuid minul on siinsest elust täiesti villand.”
Nad vaidlesid sel teemal veelgi, kuid lahkarvamusist hoolimata lahkusid nad tugeva käesurvega nagu vanad sõbrad.
„Ehk kohtume veel kunagi,” hüüdis postkontoriülem Saardele järele, „siis arutame, kas suudame Loopre alevi heaks midagi teha, muidugi selle tagamõttega, et ka meil endil oleks parem.”
Saarde saabus oma uude kodusse. Ta luusis tubades ringi ning püüdis koduneda oma korteriga. Ta läks akna juurde ning vahtis peaaegu pool tundi aknast välja. Äkki ta ärkas oma mõtiskelust, tõusis nagu millegi üle ehmudes ning astus esikusse, kus ta veendus, et oli oma käsikohvri postkontorisse unustanud. Võis arvata, et ta satub segadusse, et kohver on postkontorisse jäänud ja on ehk võõrastes kätes. Kuid midagi säärast ei juhtunud. Ta lõi põlastavalt käega ning hakkas suurima rahuga mingit vana hispaania rahvalaulu vilistama.
Keset laulu katkestati teda. Tuli postkontoriülem Nolensi teenija ning tõi mahaunustatud kohvri. Saarde sai oma kohvri tagasi ja muutus sellest üpris rõõmsaks. Ta ulatas teenijale jootrahaks uskumatult suure rahatähe selle väikese käigu eest. Inimesed pidid teadma, et alevisse oli asunud elama rahamees. Kuid teenija keeldus nii suurt raha vastu võtmast, üteldes:
„Oh, seda on liiga palju, ma ei või selle väikese jalutuskäigu eest nii suurt vaevatasu võtta.”
Ta püüdis minema lipsata koguni ilma raha võtmata. Kuid nüüd ägestus Saarde:
„Kuidas, tühise jalutuskäigu eest! Kuid, inimene, kas te teate ka, missugune väärtus on sel kohvril? Siin on terve varandus, ja te nimetate seda tühiseks jalutuskäiguks. Muidugi, teile ehk ei tähendanud see jalutuskäik midagi, võib-olla oli koguni meeldiv vaheldus, kuid minule tähendab see väga palju. Kas teate ka, mida see oleks mulle tähendanud, kui kohver oleks kaduma läinud? Ei, ei, teie ei tea seda ega oska aimatagi.”
Ta ei lasknud teenijat üldse enam rääkida, surus talle raha pihku ning ütles:
„Ei, seda ei ole palju, pigem vähe. Pean teid tänama, et tõite kohvri ja lepite nii vähese tasuga.”
Ta saatis teenija toast välja ning unustas kohvri sootuks. Kas kohver sisaldas midagi väärtuslikku? Vaevalt küll, sest siis poleks ta nii ükskõikselt sellega ümber käinud ega oleks seda postkontorisse unustanud. Kas ta siiski ei tahtnud end tähtsaks teha, et lavastas selle komöödia?
Ta jalutas toas edasi-tagasi, heitis siis riietega voodile, nagu proovides voodi pehmust. Sealsamas uinus ta nagu väike laps pärast väsitavat päevast müramist. Enne keskööd ta ärkas, ja nähes, et oli uinunud riietes, riietus lahti ja uinus uuesti.
Ta oli siiski imelik mees. Nüüd ta magas. Ja mis ta kavatses siin alevis peale hakata? Kas tal üldse oli mingeid kavatsusi? Jah, selles andis kahelda, sest päevad, mis ta alevis veetis, möödusid mingite rumaluste ja pikkade jalutuskäikudega. Kuid oli ka päevi, kus ta ei väljunud kordagi toast, oli lukustanud ukse ning elas mitu päeva vaikselt, nagu kartes inimesi.
Ta tutvus paljude inimestega, lobises ning veetis aega nendega, kuid sealsamas mõnel päeval ta ei tahtnud inimesi nähagi. Suurema osa ajast ta siiski jalutas. Kes oli see mees, et tal oli nii palju aega, ja mis põhjusel ta siia alevisse oli tulnud? Neil oli õigus, kes ütlesid, et ta on kummaline mees.
II
Saarde ärkas hommikul varakult. Ilm oli veel pime, kuid ähmane valgus taevarannal ennustas peatset valgenemist. Ta riietus ja läks lähimasse söögimajja, kus pikk, loogana kõver, vene aktsendiga rääkiv omanik teda teenistusvalmilt vastu võttis. See omanik oskas inimesi kohelda, ta tundis end otse kohustatud olevat oma jutuvadaga külalisi lõbustada. Ja nüüd ta hakkas sellele võõrale innukalt seletama muutlikest ilmadest. See ei olnudki harilik jutt, kaugeltki mitte, sest ilmad olid otse ebaharilikud. Kuid omanik rääkis veel Loopre alevist, tungis nii-öelda alevi saladusisse.
Mida tegi aga võõras, too juhm mees? Ta sõi võõrastavalt kaua ega näinud tähelegi panevat omaniku juttu. Ta pilk eksles tujutult ringi, nagu otsides paika, kuhu peatuma jääda. Ja kui ta vastas, olid vastused lakooniliselt lühikesed, päris hammustavad. Märgates, et peremees võib haavuda tema vaikimisest ning lugeda seda kõrkuseks, hakkas võõras nõustuvalt rääkima, et ilm on jõulueelse aja kohta tõesti imelik, päris sügisene ja soe.
„Aga ma ei rääkinud ju ilmast, vaid proua Nolensist,” tähendas omanik.
„Ah nii, siis vabandage mind,” ütles võõras, „ma nähtavasti ei pannud tähele. Mõnikord ma ei suuda jälgida lihtsaimatki seletust, ent pärast tuleb mulle räägitud asi ikkagi meelde. Teie ärge laske end sellest segada, vaid rääkige rahulikult edasi. Jah soo, proua Nolens, jah muidugi, ta on võluv daam, nagu tähendasite. Aga see on mulle uudis, et ta on nii noor, pidasin teda vanemaks.”
Võõras oli tõesti jälginud omaniku juttu, kuid miks ta siis hetke eest oli asjatult kerinud ja rabelnud. Sealsamas ütles ta ilma sissejuhatuseta:
„Aga nüüd on ilm valge – mul on aeg minna.”
Ilm oli tõesti valge, aga kuhu oli tal aeg minna? Ta hulkus sihitult ringi. Miks ta siis lobises, et tal on aeg minna.
Alevi elanikud olid uudishimulikud, nad silmitsesid võõrast vargsi, ent teravalt. Võib-olla pöördus mõni isegi ümber, et võõrast jalutajat kauem näha. Seda võis aga kindlasti ütelda, et paljude akende kardinad liikusid uudishimutsejate näppude vahel.
Võõras jalutas alevi vahel, tehes nii-öelda tutvumiskäiku, et koduneda uue elukoha ümbrusega. Seal, kus asusid viimased alevi majad, algas suurepärane mets, kuhu siirduski Saarde.
Imelik! Alles paari päeva eest oli ta valmis tühisemastki inimeste vihjest vihastuma, kuid nüüd kõndis ta nagu vana tuttav sügiseses metsas. Ning see teadmine täitiski teda rõõmuga, tähendab – temaga polnud asi veel nii hull, nagu talle püüti sugereerida. Mis tähendas see, et ta linnas oli muutunud pisut hellaks. Teda häiris ehk rohkem, kui oleks tohtinud häirida, autode tuututamine. Ta sattus raevu, kui tast sõitis mööda kolisev rauakoorem. Igasugused raginad vihastasid teda ülimal määral. Et tema silma haavasid arhitektoonilised veidrused, linnaservadele ehitatud puumajade ebaesteetilisus, see oli mööduv nähtus, kindlasti.
Tõsi küll, teda ehmatas mõnikord seegi, kui tema kübarale juhtus kukkuma räästast veetilk, ta võis sel juhul kangestunult seisma jääda, jah, vahel koguni arusaamatusest hirmuda, aga mis sellest. Mõnikord võis ta see-eest koguni surmale silma vaadata, jääda meelekindlaks olukorras, kus kaaskodanikud kaotasid kabuhirmus enesevalitsuse.
Mõnes suhtes oli temas tõesti palju vastuolulist. Kõige rohkem vihastus ta näiteks, nähes söömas inimest, kes hakkis kurki või porgandit nagu hobune krõmpsutades. Ta võis tühisest asjast muutuda pahuraks, sõnatuks, vihaseks, kuid sealsamas olla eekujulikult tähelepanelik mõne kerjuse või mandunud inimese vastu.
Selles alevis näis kõik sootuks parem olevat kui mujal. Ja siin ta nüüd kõndis nagu laps, kes rõõmutses uute mänguasjade üle.
Metsavaikus kajas sammude all. Looklevad teed mängisid salapärast peitemängu, kadudes puude rägastikku.
