title>Klassiruum
Vasakpoolse pingirea juures lamab Dennis, seljas reklaampildiga T-särk ning jalas supermarketiteksased ja lahtiste paeltega tossud nagu ikka. Dennis on pärit Ugandast. Oma jutu järgi on ta seitseteist, aga näeb välja nagu paks kahekümne viie aastane mees. Ta õpib tootmisõpetuse harus ja elab Sollentunas ühes temasugustele mõeldud kohas. Tema kõrval on külili vajunud Samir. Samir ja mina käime ühes klassis sellepärast, et tal õnnestus pääseda meie kooli rahvusvahelise majanduse ja ühiskonnaõpetuse erikursusele.
Õpetaja laua juures on Christer, klassijuhataja ja isehakanud maailmaparandaja. Tema tass on laual ümber läinud ja ta püksisäärele tilgub kohvi. Amanda istub temast kõige rohkem kahe meetri kaugusel akna all radiaatori najal. Mõne minuti eest oli ta üleni kašmiir, valge kuld ja lahtised kingad. Teemantkõrvarõngad, mis ta leerikingiks sai, helgivad endiselt varasuvise päikese käes. Nüüd võiks arvata, et ta on porine. Mina istun klassi keskel põrandal. Minu süles lebab Sebastian, Rootsi rikkaima mehe Claes Fagermani poeg.
Siin viibivad inimesed ei sobi kokku. Meiesugused ei puutugi tavaliselt kokku. Võibolla metrooperroonil, kui taksojuhid streigivad, või rongi restoranvagunis, aga mitte klassis.
Ruumis on mädamunahais. Õhk on püssirohusuitsust hall ja hägune. Kõik peale minu on pihta saanud. Minul ei ole sinikatki.
Kriminaalasja B 147 66 kohtulik arutamine
Prokurör jt Maria Norbergi vastu
Esimene kohtunädal, esmaspäev
1
Kui ma esimest korda üht kohtumaja seestpoolt nägin, olin pettunud. Käisin klassiga seal ekskursioonil ja muidugi olin ma taibanud, et kohtunikud ei ole lokkis paruka ja keebiga küürakad vanamehed ja süüdistatav ei ole oranžides riietes hull, kellel on suunurkades vaht ja käte küljes ahelad, aga ikkagi. See koht oli midagi polikliiniku ja konverentsikeskuse vahepealset. Me sõitsime sinna renditud bussiga, kus oli mullinätsu ja jalahigi lõhn. Süüdistataval olid kõõmased juuksed ja viigipüksid ja väideti, et ta oli maksudega sohki teinud. Peale meie klassi (ja muidugi Christeri) oli kuulajaid ainult neli. Aga kohti oli nii vähe, et Christer pidi endale koridorist lisatooli tooma.
Täna on teisiti. Me viibime Rootsi suurimas kohtusaalis. Siin istuvad kohtunikud tumedatel mahagontoolidel, millel on kõrged sametiga kaetud seljatoed. Keskmise tooli seljatugi on kõrgem kui teistel. See on peakohtuniku koht. Teda nimetatakse eesistujaks. Tema ees laual on haamer, mille vars on nahaga kaetud. Iga koha juures on peenike mikrofon. Seinapaneelid paistavad olevat tammepuust ja mitusada aastat vanad, heas mõttes vanad. Istmeridade vahel põrandal on tumepunane vaip.
Publik mulle ei istu. Ma ei ole kunagi tahtnud Lucia olla ega talendikonkurssidest osa võtta. Aga saal on rahvast täis. Ja kõik on siin minu pärast, ma olen tõmbenumber.
Minu kõrval istuvad mu advokaadid Sanderi & Laestadiuse büroost. Ma tean, et Sander & Laestadius kõlab nagu antikvariaat, kus tatsavad ringi kaks higist siidist hommikumantli ja monokliga pedet, petrooleumilambid käes, ja pühivad hallitanud raamatutelt ja topistelt tolmu, aga see on Rootsi parim kriminaalasjadele spetsialiseerunud advokaadibüroo. Tavalistel kurjategijatel on üksainus väsinud kaitsja, minu kaitsja käsutuses on terve elevil wannabe-ülikondade staap. Nad töötavad imeilusas Skeppsbro kontoris poole ööni, igaühel neist on kaks mobiili ja kõik peale Sanderi enda arvavad, et nad on tegelased mingis Ameerika telesarjas, kus süüakse pappkarbist Hiina toitu nagu ülihõivatud ja tähtsatele inimestele kohane. Sanderi & Laestadiuse kahekümne kahest töötajast ei ole mitte ühegi nimi Laestadius. Sellenimeline mees suri arvatavasti südamerabandusse nagu ülihõivatud ja tähtsatele inimestele kohane.
Täna on siin kolm minu advokaati: kuulus Peder Sander ja kaks tema alluvat. Noorem on tibi, kellel on kole juukselõikus ja ninas auk, kus ei ole rõngast. Arvata võib, et Sander ei luba tal ninarõngast kanda („võta see kila-kola otsekohe ära”). Ma nimetan teda Ferdinandiks. Ferdinandi meelest on „liberaal” sõimusõna ja tuumaenergia eluohtlik. Ta kannab jubedaid prille, sest tema arust näitab see, et ta oskab meestekeskses maailmas läbi lüüa, ja ta vihkab mind, sest arvab, et kapitalism on minu kätetöö. Meie esimestel kohtumistel kohtles ta mind nii, nagu ma oleksin mõni hull moeblogija, kes istub lennukis, lõhkevalmis käsigranaat peos. Jaa-jaa, ütles ta, julgemata mulle otsa vaadata, jaa-jaa! Ära-muretse-me-oleme-siin-selleks-et-sind-aidata. Justkui ähvardaksin ma kõik õhku lasta, kui ma ei saa oma mahetomatimahla ilma jääkuubikuteta.
Teine abiadvokaat on umbes neljakümnene mees, kellel on pehme kõhuke, ümar nägu nagu pannkook ja naeratus, mis kõneleb: „Mul on kodus filme, need on mul tähestiku järjekorras kapis luku taga.” Pannkoogi juuksed on lühikeseks pöetud. Isal on kombeks öelda, et pole võimalik usaldada inimest, kellel ei ole soengut. Aga olen kindel, et isa pole seda kildu ise välja mõelnud, see on ilmselt mõnest filmist näpatud. Mu isale meeldib one-liner’eid pilduda.
Esimesel kohtumisel suunas Pannkook pilgu mu rangluust pisut allapoole, tõmbas oma paksu keele suhu tagasi ja kähistas võlutult: kulla tüdruk, mis nüüd küll saab, sa näed välja palju vanem kui seitseteist. Kui Sanderit poleks juures olnud, oleks ta vist ohkinud. Või ehk ilastanud. Tilgutanud oma liiga kitsale ülikonnavestile sülge. Ma ei viitsinud öelda, et olen kaheksateist.
Täna istub Pannkook minu vasakul käel. Ta tõi tulles kaasa portfelli ja ratastega kohvri, mis oli tihkelt kaustu ja pabereid täis. Selle kohvri on ta nüüd tühjendanud ja kaustad on tema ees laual. Kohvrisse jäi ainult raamat („Make Your Case – Winning is the Only Option”) ja taskust välja piiluv hambahari. Minu selja taga publiku esimeses reas istuvad ema ja isa.
Kaks aastat ja terve igavik tagasi, kui me ekskursioonil käisime, võtsime selle teema kõigepealt klassis läbi, et „mõistaksime asja tõsidust” ja „suudaksime jälgida”. Ma kahtlen, kas sellest abi oli. Aga me „käitusime korralikult”, nagu Christer ütles, kui me tagasi läksime. Ta oli olnud mures, arvanud, et meil on raske hoiduda itsitamast ja telefone näppimast. Et me istume seal ja mängime mänge ja tukume, lõug rinnal, nagu igavlevad Riksdagi saadikud.
Ma mäletan Christeri surmtõsist häält, kui ta seletas („kuulge, pange nüüd tähele!”), et kohtuprotsess ei ole naljaasi, kaalul on inimeste elu. Inimene on süütu, kuni kohus ütleb, et ta on süüdi. Nii ta ütleski, mitu korda. Samir nõjatus Christeri jutu ajal seljatoele, kiikus natuke tooliga ja noogutas niimoodi, nagu kõigile õpetajatele hullult meeldib. Noogutused, mis ütlesid, et ma-mõistan-me-oleme-täpselt-ühel-lainel ja mul-pole-midagi-lisada-sest-sa-ajad-nii-tarka-juttu.
Inimene on süütu, kuni kohus ütleb, et ta on süüdi. Mis imelik väide see küll on? Inimene on kas kogu aeg süütu või siis ongi ta teo toime pannud, algusest peale. Kohus peab ju välja uurima, kuidas lood on, mitte otsustama, mis on tõsi? See, et politsei ja prokurör ja kohtunikud ei viibinud juures ega tea täpselt, kes mida tegi, ei tähenda ometi, et kohus oskab selle tagantjärele välja mõelda.
Mäletan, et ütlesin seda Christerile. Et kohtud teevad alatasa vigu. Vägistajaid lastakse pidevalt vabaks. Seksuaalkuriteo kohta pole mõtet avaldust tehagi, sest isegi kui pool põgenikekeskust sind vägisi kepib ja sulle terve kastitäis pudeleid jalgevahesse topitakse, ei usuta naist kunagi. Aga see ei tähenda, et midagi ei juhtunud ja vägistaja ei teinud seda, mis ta tegi.
„Asi ei ole nii lihtne,” ütles Christer.
Tüüpiline õpetajavastus: „Väga hea küsimus … Ma saan aru, mida sa öelda tahad … Kõik ei ole mustvalge … Asi ei ole nii lihtne …” Kõik sellised vastused tähendavad üht ja sama: neil ei ole aimugi, millest nad räägivad.
Aga okei. Kui on raske aru saada, mis on tõsi ja kes valetab, kui see pole kindlalt teada, mis siis teha?
Ma lugesin kuskilt, et „tõde on see, mida me otsustame uskuda”. See kõlab veel
