oleks savi, milline ma välja näen” ja „sa oled tõesti uskumatult fotogeeniline” ja ootas, et ma ütleksin selle peale aitäh, sest ta ei taibanud, et ma sain aru, et see oli solvang.
Ja muidugi arvas ta, et „poliitika on ülitähtis”. Aga poliitika ei läinud talle sel moel korda, et ta oleks tahtnud mõnda noorteorganisatsiooni astuda, laagrites käia ja koos teistega nooli visata, lühikesed püksid jalas. Ta poleks ilmaski juukseid mustaks värvinud ega naaritsafarmile tuld räästasse pistnud ega isegi viitsinud lugeda artikleid osooniaukude ja kahanevate korallrahude kohta, ja mingil juhul ei puudutanud poliitika teda sel moel, nagu see kõigi õpetajate arvates Samiri puudutas, sest Samiri isa oli oma vaadete pärast vangis istunud ja teda oli piinatud.
Amanda meelest tähendas poliitika seda, et haigekassa peaks kinni maksma selle maost möödajuhtimise operatsiooni, mille ta kavatses ette võtta, kui ta millalgi peaks kaaluma „kuuskümmend kilo või nii”. See oleks „ainult õiglane, kui võtta arvesse, kui palju me makse maksame”. Selle „meie” all ei mõelnud ta oma ema, sest ainus raha, mis emal sai tekkida, oli sularaha, mida ta Ica poest süüa ostes kassast välja võttis. Pärast pani ta selle raha panka ja nimetas seda oma „kingakontoks” ja Amanda pööritas selle konto peale silmi, ta põlgas seda, rääkis sellest mulle, aga ainult sellepärast, et pidas oma ema tobedaks, mitte sellepärast, et talle oleks tundunud imelik, et ema võis spontaanselt tellida kogu perele sügisvaheajaks äriklassi lennupiletid Dubaisse ja toad luksushotellis, aga pidi peenraha kõrvale panema, et saaks mehelt luba küsimata endale uued teksased osta.
Mismoodi Amanda moodustas koos isa ja tema rahaga „meie” ja milline oli tema enda panus makromajandusse, jäigi ebaselgeks.
Ükskord, kui me Christeriga poliitikat arutasime, mõni kuu enne, kui kõik see juhtus, tuli juttu Che Guevarast.
„Minu meelest on laste tapmine jõle,” ütles Amanda. „Kuigi ma ei ole Lähis-Ida asjadega eriti kursis.”
Samir istus klassis põiki tema taga ja Amanda pidi natuke aega ootama, enne kui Samirile kohale jõudis, et Amanda märkus oli mõeldud temale.
„Nii et ma saan täitsa aru, et sa ameeriklasi vihkad,” ütles Amanda, kui tal viimaks õnnestus Samiri pilku tabada.
Ma ei mäleta, mida Christer ütles. Mäletan ainult, et Samir vaatas mind. Vaatas minule otsa, mitte Amandale. Tema arvates oli see minu süü, et Amanda ei teadnud, kes oli Che Guevara. Et ta ei teinud Ladina-Ameerika, Iisraeli ja Palestiina vahel vahet. Ja et ta oli endale pähe võtnud, et Samir tunneb mingit põhimõttelist vastumeelsust USA suhtes.
Tõesti. Amanda poliitikahuvi oli Disney Channeli tasemel ja mõnikord oli raske teda supersupervõluvaks pidada. Me rääkisime poliitikast harva. Mul hakkas sellest pea valutama ja Amanda tõmbus mossi, sest ta sai aru, et see paistab välja, et ta ei jaga sellest ööd ega mütsi.
Aga palju kordi, kui ma pikutasin tema toas vaibal ja kuulasin tema entusiastlikku me-oleme tegelased-lahedas-noortefilmis-kus-kõik-hüppavad-ust-avamata-oma-kabrioletti-häält sama tähelepanelikult nagu liftimuusikat, mõtlesin, et tema ja mina oleme nii erinevad, et see teeb meid päris sarnaseks. Amanda teeskles hoolimist ja mina teesklesin ükskõiksust. Ja me olime nii head teesklejad, et meil õnnestus kõiki ära petta, sealhulgas ka iseennast.
Kas ma pidasin teda lolliks? Kriminaaltoimikus on üks mess, mille Amanda Sebastianile saatis. Ta kirjutas selle neli päeva enne nende mõlema surma. „Ära kurvasta,” kirjutas ta. „Varsti jääb sellest kevadest vait mälestus.”
Prokurör ei ole veel hakanud Amandast rääkima. Seda hoiab ta oma crescendo jaoks. Ta keskendub hoopis Sebastianile.
Sebastian, Sebastian, Sebastian. Prokurör räägib temast ilmselt mitu päeva, kõik räägivad temast. Kogu aeg. Kui keegi selles loos üldse rokitäht on, siis Sebastian. Sander näitas mulle fotosid, mis ajakirjanikud olid leidnud ja avaldanud. Klassipildilt võetud Sebastiani mustvalge pilt on avaldatud vähemalt kahekümne maailma ajalehe ja ajakirja esiküljel, Rolling Stone kaasa arvatud. Aga on ka teisi fotosid. Ühel Sebastian naerab, suits suus, teisel on ta purjus, laup higine, kolmandal seisab oma jahi ahtris, me sõidame läbi Djurgårdsbrunni kanali Fjäderholmarna poole ja mina istun tema kõrval ja toetan pead tema najale. Samalt reisilt on veel üks pilt, kus minu kõrval istub Samir ja vaatab teisele poole, mitte meie poole. Tal on ilme, nagu me oleksime ta vägisi kaasa vedanud, et meie lähedal viibimine ajab talle merehaiguse peale. Minu teisel käel istub Amanda, valged hambad, pruunid sääred, sinised silmad, tuules õigele poole lehviv juuksepahmakas. Dennist nendel piltidel muidugi ei ole. Aga kriminaaltoimikus on Dennise fotod, Sebastiani telefonis olid mõned, purjus peaga meeldis talle Dennist pildistada, ma ei tea, miks nad pole neid kätte saanud. Igatahes on olemas pildid, kus tema ja Dennis on koos, ühtviisi purjus, pilves, pöörased. Sebastian on kõikidel piltidel jube ilus. Dennis näeb välja nagu Dennis.
Prokurör kavatsebki kõige rohkem rääkida sellest, mida Sebastian tegi, sest ta ütleb, et kõike, mida ta tegi, tegime me koos. Ma ei tea, kuidas ma jaksan kuulata. Aga tähelepanul hajuda lasta on ohtlik. Sest siis tulevad helid.
See heli, kui nad klassi tulid ja mu minema vedasid, see heli, kui Sebastiani pea põrandale langes, see oli õõnes kolksatus. See kõmiseb minu sees ja niipea kui ma ette ei vaata, tuleb see tagasi. Ma surun küüned peopessa, püüan sealt minema saada. Aga sellest pole kasu. Ma ei saa sellest lahti. Mu aju tirib mind kogu aeg sinna kuradi klassi tagasi.
Magades näen seda mõnikord unes. Ja viimast hetke enne nende tulekut. Kuidas ma hoian käega tema verd tagasi, ta lebab mu süles ja ma surun nii kõvasti, kui jaksan. Verejooks ei peatu, ükskõik kui kõvasti ma ka ei vajutaks. Ma püüaksin justkui hoida tagasi vett, mis purskub voolikust, mis hakkab kraani küljest lahti tulema. Kas teadsite, et veri võib purskuda? Et seda on võimatu kätega peatada? Ja Sebastian muutub külmaks, ma tunnen seda ikka veel, öösiti, ikka ja jälle – kuidas tema käed muutuvad üha külmemaks. See toimub kiiresti. Ja ma näen unes Christeri viimseid hingetõmbeid. Need kõlasid nii, nagu oleks seebikivi kanalisatsiooni valatud. Ma ei teadnud, et unenäos saab teise inimese nahka tunda ja helisid kuulda, aga saab, sest mina tunnen ja kuulen kogu aeg.
Ma püüan hoiduda vaatamast neid, kes on tulnud kohtusaali mind vaatama. Sisse tulles ei otsinud ma pilguga isegi isa. Aga ema puudutas mind, kui ma mööda läksin. Tema silmis oli midagi võõrast. Ta naeratas mulle, kallutas pea viltu ja tõmbas suunurgad üles – see pidi ilmselt meelde tuletama, mis ta eile telefoni teel ütles. Kõik-läheb-hästi-naeratus. Aga ta värahtas, enne kui ma pilgu ära pöörasin, mikrosekundi võrra liiga vara, raputas midagi endalt maha.
Enne kui see lugu juhtus, oli mu ema kõige suuremaks väljakutseks süsivesikutest loobumine. Ta võttis kaalus juurde ja maha nii kiiresti, et oleks võinud arvata, et see ongi tema amet, ja oli tõeliselt uhke, kui ta toitumise üle kontrolli saavutas. Nüüd istub ta siin. Kriminaaltoimikus on peaaegu kõik kirjas. Mitte ainult selle päeva kohta. Meie pidude kohta, mis Sebastian tegi, mis mina tegin. Amanda kohta. Mu emale meeldis Amanda väga. Talle meeldis väga ka Sebastian, vähemalt alguses, aga seda ei taha ta enam tunnistada.
Ei tea, kas ema usub „minu lugu”. Kas ta „on otsustanud” seda uskuda. Aga ta ei ole selle kohta midagi öelnud ja mina ei ole küsinud. Kuidas ma saaksingi küsida? Ma ei ole ema ja isaga kohtunud pärast vahistamisistungit, mis oli üheksa kuud tagasi, ja meie telefonikõned pole olnud kuigi usalduslikud.
Kas pole imelik? Et mina, ema ja isa viibisime viimati ühes ruumis üheksa kuud tagasi. Kuigi ega me ka siis õieti kokku ei saanud. Ma nägin neid ainult läbi klaasruudu, mis lahutas eeluurimisvangla klassisuurust kohtusaali pealtvaatajate kohtadest, kus nad said istuda oma veerand tundi, enne kui kohtunik kuulutas vahistamisistungi kinniseks ja kõik, ema ja isa kaasa arvatud, saadeti välja.
Vahistamisistungi
