oli emal seljas uus pluus. Ma polnud seda varem näinud. Huvitav, kelleks ta oli ennast kostümeerinud tol päeval, kui olukord oli veel nii segane. Kui ta veel ei teadnud. Võibolla arvate, et ta oli kostümeerinud ennast emaks, kes teab, teab kindlalt, et kõik on eksitus ja tema tütar ei ole milleski süüdi. Aga mina arvan, et ta oli kostümeerinud ennast emaks, kes on teinud kõik õigesti, emaks, keda ei saa milleski süüdistada, ükskõik mis ka ei ole juhtunud.
Vahistamisistung toimus kolm päeva pärast seda, kui mind oli eeluurimisvanglasse viidud, ja ma soovisin, et ma ei nutaks nii palju. Oleksin tahtnud selle klaasruudu katki lüüa, et saaksin küsida emalt midagi ebaolulist.
Ma tahtsin küsida, kas ta tegi mu voodi korda, kui ma olin Sebastiani juurde läinud. Tanja ei töötanud reedeti. Kas mu voodi seisis politsei tulekuni puutumata? Aga pärast? Mis edasi sai? Kas Tanja koristas pärast või keelasid ema ja isa tal minu tuppa minna, nagu vanemad keelavad, kui nende laps sureb ja nad hoiavad tema tuba kolmkümmend aastat täpselt samasugusena, nagu see lapse lahkumise ajal oli?
Ma tahtsin, et ema ja isa oleksid nii teinud, tahtsin, et nad ütleksid seda mulle: et kõik näeb täpselt samamoodi välja nagu siis, kui ma ära sõitsin, et politsei ei ole midagi muutnud, et elu, minu elu, senine, endine elu, on külmutatud, konserveeritud, mähitud paksult muumiariide kihtidesse. Kui ma praeguse jama üle elan ja jälle koju saan, on kõik mulle tuttav.
Aga seda ei saanud nad muidugi öelda. Ja ilmselt polnud vahet, kas ema oli voodi korda teinud või mitte. Ma teadsin juba, et politsei oli maja läbi otsinud, sest ülekuulamisel öeldi seda mulle. Ja nad ütlesid, et mu arvuti on nende käes ja nad on mu telefoni haiglast ära toonud (pidin ütlema neile kõik oma paroolid, kõigi foorumite, kõigi äppide, kõigi lehekülgede omad, mida ma külastasin), ja kui ma küsisin, mis nad veel võtsid, siis öeldi: „Peaegu kõik … iPad ja paberid ja … raamatud, voodipesu, riided, mis sul peol seljas olid.” – „Mis riided?” küsisin ma ja nad vastasid, nagu oleks see normaalne ja sugugi mitte imelik. „Sinu kleit, rinnahoidja ja aluspüksid.”
Nad võtsid mu mustad aluspüksid. Milleks? Ma tahtsin selle klaasruudu puruks lüüa ja nõuda, et ema seletaks mulle, sest ma ei tahtnud Sanderilt küsida. „Miks nad mu alukad võtsid, ema?” Tahtsin küsida seda temalt. Ma ei tahtnud rääkida Sanderiga esemest, mille küljes olid minu eritised.
Ja need asjad, mis politsei alles jättis, mida olid ema ja isa nendega teinud? Ka seda tahtsin ma teada. Mõistatasin, kas Tanjal kästi mu lõhn kõigist ülejäänud riietest välja pesta. Ma olen alati arvanud, et talle meeldib pesu kuivama riputada. Tõmmata kortsus pesu sirgeks, venitada õmblusi, siluda volte. Riputada särgid tagurpidi, varrukad niimoodi alistunult allapoole rippu, nagu need oleksid lootuse kaotanud, alla andnud. Ja sokid paarikaupa, kaks tükki ühe pesupulga vahel. Et pärast oleks kergem sorteerida.
Mõistatasin, kas nad on lasknud Tanjal mind ära koristada. Või kas ema vaatab hommikuti võinuga, seda, mille ma alati vedelema unustan, ja mõtleb: alles oli ta siin. Nüüd on ta läinud.
„Ema?” tahtsin ma karjuda. Täiest kõrist. Mis toimub?
Aga aknaklaas oli vahel. Ja ma jõudsin vaevu maha istuda, kui kohtunik juba kõik pealtvaatajad minema saatis. Ma ei saanud mingeid vastuseid, mind võeti hoopis vahi alla.
Kunagi, tükk aega enne seda lugu, küsisin emalt, miks ta kunagi ei küsi minu käest midagi olulist. „Mida sa tahad, et ma küsiksin?” päris ta. Ta ei osanud isegi oletada.
Täna võivad ema ja isa saali jääda. Neil on reserveeritud kohad – küllap vist „parimad”, kõige ees, mulle kõige lähemal (kuigi meie vahel on mõni meeter maad). Ja ema on kaalus juurde võtnud. Ta on endiselt kostümeeritud emaks, kes ei ole midagi valesti teinud, aga kes teab, võibolla on ta pidanud end natuke söögiga lohutama? Õgima rasvast pastat või, juustu ja ketšupiga. Ahmima kiireid süsivesikuid. Kui arvesse võtta, mida ma olen teinud, on kõik vabandatav, isegi kaalus juurdevõtmine. Kõik mõistavad. Ja ühtlasi põlgavad teda, olgu ta sale või ärgu olgu.
Kui ema närvi läheb, muutub ta kael laiguliseks, ja ta läheb alati närvi, kui peab seletama, mida ta öelda tahab. Ja tema jutule on võimatu keskenduda, sa vahid ainult neid kaelalaike. Ju vist sellepärast avaldabki ema nii harva oma arvamust. See on liiga riskantne. Ta piirdub pärimisega, mida isa arvab. Kui isa on heas tujus, siis ta ütlebki, mis ta arvab. Ja siis võib mööduda terve õhtu, ilma et ema ütleks: „Me ei räääägi enam üldse.”
See, et ema muretseb, et temaga piisavalt palju ei räägita, ja ikkagi ei julge küsida, kuidas ma ennast tunnen, käib mulle üle mõistuse. Aga ma pole teda kunagi vihanud sellepärast, et ta midagi ei tea. Ma vihkan teda sellepärast, et ta ei tahagi teada. Ja kõige rohkem vihkan ma teda siis, kui ta mulle ütleb, mida ma tunnen.
„Ma tean, et sa oled mures. Ma tean, et sa kardad. Ma tean, mis tunne see on.”
Mu ema on idioot. „Ma soovin, et saaksin Majaga kohad vahetada.” Kas ta on seda öelnud? Minule igatahes mitte.
Esimene kohtunädal, esmaspäev
4
Peaprokurör Lena Pärsson muudkui räägib ja räägib, sa jeerum, kui palju ta räägib. Tal on kaasas kaks politseiuurijat. Nende kõrval istuvad kannatanute advokaadid, nad on siin selleks, et kahjutasu nõuda. Ka nende ees laual on hulk kaustu ja väike raamatukogu. Saalis on kaks suurt ekraani, üks minu selja taga seinal ja teine samasugune nende selja taga. Praegu paistab sealt ainult dokumendiikoonide rodu, see kõik on segane, halvasti ettevalmistatud ühiskonnaõpetuse loeng.
Amanda vanemad ei saa prokuröri laua ääres istuda. Teiste omaksed ka mitte, nad istuvad vist pealtvaatajate seas. Võibolla ka kõrvalsaalis, kust saab kohtuistungit suurelt ekraanilt jälgida. Nad vist ei taha minuga ühes ruumis istuda.
Sander on öelnud, et prokuröri „ülesanne” on „selgitada”, miks me siin oleme. Mida ma tema arvates olen teinud ja miks ta nõuab maksimaalset karistust.
„Arvestades sinu vanust,” ütles Sander mulle, „ei tohiks sa saada kuigi palju rohkem kui kümme aastat.” Alla kahekümne ühe aasta vanusele isikule ei luba seadus eluaegset vanglakaristust mõista. Aga kui ma saan neliteist aastat, olen ma vanglast välja tulles kolmkümmend kaks. Ja Pannkook rääkis nendest, kes helistavad ja kirjutavad nii talle kui ka Sanderile. (Pannkook on selle üle uhke, et sõimukirju ei saa mitte ainult Sander, vaid ka tema, seda on tema häälest kuulda.) Ta rääkis koguni nendest, kes käivad öösel meie õues ja loobivad välisukse pihta väljaheiteid. Ema ja isa peavad need enne tööleminekut survevoolikuga maha pesema. Ta rääkis seda siis, kui Sanderit ei olnud juures.
Nii et ma tean. Need, kes prokurörile palka maksavad, maksumaksjad, kogu rahvas, kõik peale Peder Sanderi ja võibolla ema ja isa arvavad, et kümnest või neljateistkümnest aastast ei piisa, nende meelest ei piisaks ka eluaegsest, nad ei lepi sellega, et mu elu on rikutud, nad soovivad ka mu surma.
Sander on öelnud, et täna ei toimu suurt midagi. Aga kui prokurör ohvrite nimesid ette loeb, kuulen ma kellegi nuttu.
Selleks ei ole ma valmis. Juba tükk aega enne, kui peaprokurör Lena Pärsson on lõpetanud, täidab see heli saali. Inimene ulub. Kas see on Amanda ema? Ei või olla, tema ei teeks ilmaski niisugust häält. Võibolla on Dennise ema või vanaema üles leitud. Võibolla toodi ta lennukiga kohale, et ta saaks istuda siin valgete vormisaiade kõrval nagu Queen Latifah Nobeli auhinnaseremoonia kontserdil.
Kõlab nagu elukutseline nutunaine. Musta pearätikuga hull, kes ringutab käsi, vahib taevasse, sätib end täpselt telekaamera ette ja karjub täiest kõrist, kui keegi on astunud koolibussi ja lasknud ennast koos viiekümne lapsega õhku.
