sinu sünnipäevapidu, ütled aitäh peole tulemast ja toreda kingituse eest ja puha. Kui kõik on läinud, vaatad kingitused uuesti üle ja ütled, mis neist meeldib sulle kõige rohkem ja mis ei meeldi üldse. Laotad kaardid laiali, loed kõik kirja pandud salmid läbi; lutsid küünalde alt koogivaapa. Siis ütled empsile aitäh toreda peo eest ja aitad tal lauda koristada.
Aga kui täiskasvanutel on pidu, siis on see teistmoodi. Nemad lähevad natuke naljakaks. Vahel nad laulavad ja see võib olla tore. Nad naeravad ja plaksutavad ja hõikavad sind välja: see tähendab, et sa pead laulma, kui sind on välja valitud, isegi kui sa ei taha. Empsil ja issil on hea meel, kui lauldakse. Emps oskab paljusid laule: suveaja oma, teemantide oma, seda ka, kus ta tahab vanamoodsat miljonäri. Emps on üldse kõige parem laulja. Ta laulab nagu mõni kinonäitleja. Tädi June on kõige jubedam, tema hääl on nii kuiv ja rabe. Onu Matt on naljakas, kui ta tädi Winnie käekotiga naisterahva moodi ringi kõnnib. Siis ütlevad kõik, et ta on üks naljanumber. Iss ei laula, aga tema viskab pidevalt nalja. Kõik on heas tujus ja plaksutavad. Siis on aeg koju minna ja empsil ja issil ei ole enam lõbus olla.
Kui pidu oli sinu kodus, läheb iss lihtsalt magama ja emps on üleval ja joob oma napsi lõpuni ja suitsetab üksinda. Siis on järgmisel päeval kogu maja haisu täis ja sa pead akna lahti tegema ja kindla peale kõik pudelid kraanikaussi tühjaks valama, enne kui paned nad pruunide kottidega tagaukse taha.
Vahel ei laulda, ainult räägitakse, ainult et see ei ole tegelikult rääkimine, vaid karjumine. Nad ei kuula üksteist, sest nad ootavad ainult, millal tuleb nende kord karjuma hakata. Nad ütlevad samu asju kogu aeg uuesti. Räägivad asjadest, mis juhtusid aastaid tagasi. Siis võib tüliks minna. Kõik lähevad eri aegadel koju. Kui keegi läheb liiga vara koju, ütlevad mahajääjad alati midagi tema kohta. Kuuled igasuguseid asju, sest nad unustavad sind toast välja saata. Neil on liiga palju tegu karjumisega, seepärast ei pane nad midagi tähele. Nad ei pane kunagi midagi tähele. Praegugi ei pane nad tähele, et tita näeb.
1965
Ta on peaaegu viieaastane ja läheb võiduajamistel kaduma. Ühel hetkel seisab ta oma isa taga tema pika pruuni vihmamantli all, järgmisel hetkel on ta kadunud.
Ta seisab isa pika pruuni vihmamantli all ja näib, nagu oleks ta omaenda väikeses telgis. Ta kuuleb kõike, mis väljaspool toimub, ent näeb üksnes seda, mis on telgi sees. Vooder on läikima kulunud ja mõnes kohas on lohud kogu sellest kraamist, mis tal vihmamantli taskutest läbi on kukkunud: terava otsaga pliiats, ümarik tabletitoos, paar münti, mis on ilmselt päris alla, palistuseni välja veerelnud. Suuremad asjad jäid taskutesse pidama: ajalehed, märkmik, maksarohu karp. Ja siis on see suur paks raamat hobuste nimedega, mida ta alailma loeb.
Ta näeb, kuidas binokkel isa mantlit kaugemat poolt pungitab, ja kuuleb, kuidas pisikesed märgid rihma küljes üksteise vastu kõrisevad iga kord, kui ta kätt liigutab. Ta näeb tema tumedat kogu ülikonna sees ning kuuleb inimeste jalgu mööda jooksmas, kui nad vihma käest sisse tulevad ja jälle vihma kätte lähevad.
Iss ütleb talle, et kui ta müksu annab, peab tüdruk tema jakist kinni kahmama, sest siis ta pistab jooksu ja tüdruk peab tema selja taga välja jooksma. Just nagu tsirkusehobune, ütleb ta, said aru?
Ta ei saanud, aga talle meeldib see ikkagi ja ta ei suuda ära oodata, millal iss jalad alla saab.
Ta tirib käed käpikutest välja, et saaks jakist korralikult kinni võtta. Siis tantsiskleb edasi-tagasi, et ta jalad oleksid valmis jooksu pistma, niipea kui ta müksu saab. Aga iss ütleb, et vihma sajab liiga kõvasti. Vihm on pikk ja jäine. Niisiis muudab ta meelt ja ütleb, et peab tüdruku maha jätma. Ta tõmbab mantlisaba üles, tõstab tüdruku kätele ja paneb ta haisvate meestekempsude juures koridoris maha.
Sina jääd siia, ütleb ta, kuni ma tagasi tulen. Kas sa kuuled mind? Sa ei tohi siit paigast liikuda, mitte tolligi.
Ta sikutab krae üles kõrvade ümber, käsib tüdrukul käpikud jälle kätte panna, tõmbab ta haldjamütsi otsaesisele ja läheb siis ära.
Niipea kui tüdruk enam pikka pruuni vihmamantlit ei näe, läheb ta issi järel välja. Aga tee peal on liiga palju suuri kogusid ja liiga palju pruune mantleid ja külm vihm muudkui peksab talle näkku. Niisiis tuleb ta tuppa tagasi ja läheb soojuse kannul baari.
Kui iss uksele tuleb, ei paista tüdrukut kusagil ja mees läheb sedamaid puhta pööraseks. Ta jookseb igal pool ringi ja sikutab inimesi varrukast. Kas olete näinud? Kas olete näinud? Väike tüdruk, nii suur… vasekarva juuksed, tukk ees…?
Ta muudkui jutustab tukast, ehkki seda ei ole näha, sest ta on juba unustanud haldjamütsi ja et ta selle tüdruku otsaesisele tõmbas.
Hääl taevast hüüab tüdruku nime. Hääl taevast räägib temast kõigile – tema vanusest, suurusest, sellest, kus ta elab ja mis tal seljas on: pruun jakk, pruunid püksid, kollane džemper. Iss ütles häälele, mida rääkida; kui see oleks olnud emps, oleks riided olnud teistsugused.
Need oleksid olnud niisugused: biskviidikarva lambanahkne mantel, šokolaadpruunid püksid, sinepivärvi rullkaelusega sviiter, kreemikas haldjamüts. Sest niiviisi räägib emps riietest alati, just nagu saaks neid süüa. Aga emps ei käi võiduajamistel. Tema jääb koju Deirdre ja Jeannie ja Briani ja tita Luke’i juurde. Sest Jeanniel võib tulla astmahoog ja niikuinii ei meeldi empsile paluda kedagi Deirdret hoidma, sest et ta kriiskab kogu aeg.
Kui iss ta üles leiab, istub ta leti taga õllekasti otsas. Tema taga seisev suur soojapuhur on ta põse punaseks teinud ja ta imeb läbi kõrre pudelist kihisevat apelsinijooki. Üks käsi on tal soojapuhuri peal ja ta käpik lehvib jakivarrukasse õmmeldud tripi otsas. Iss hakkab karjuma, et see oleks võinud ju põlema minna. Siis hakkab ta baarimehe peale karjuma. Kas sa ei kuulnud, kuidas ta nime maha hõigati? Igavene lollpea, oled sa kurt või?
No kuidas ma oleksin saanud seda kuulda – säärase lärmi sees? Ja kas tal ei olnud siin mõnus olla, polnud ju häda midagi? Vähemalt oli tal soe?
Sul polnud mingit õigust teda niiviisi kaasa viia.
Tema ei viinud mind kaasa, ütleb tüdruk. Ma läksin ise sisse.
Mispärast sa seda tegid?
Sest et vihm muudkui peksis mulle näkku ja mulle ei meeldi haisvad meestekempsud.
Siis hakkab iss naerma nagu arust ära. Ta tõstab tüdruku üles ja istutab letile ja kõik mehed peavad kuulda saama, kuidas ta lapse üles leidis, kui see kaduma läks. Ja tema muudkui korrutab: ma ei läinud kaduma, ma ei läinud kaduma, ei läinud.
Ent keegi ei kuule teda, sest baar on suurte meeste hõiklevaid hääli pilgeni täis.
Ära sellest parem emale räägi, ütleb iss. Või muidu läheb põrgu lahti. Kas sa kuuled mind, mis? Sa ei jäta mind pigisse?
Ei jäta.
Kas see on üks suur pirakas lubadus?
Jah, iss.
Korda.
See on üks suur pirakas lubadus.
Kui iss eesukse avab, jookseb ta tema käe alt sisse ja hüüab majja jõudes: Emps! Emps! Ma ei läinud kaduma. Ei läinud. Nad ütlesid, et ma läksin kaduma. Aga ma ei läinud kaduma. Ei läinud.
Sellest algaski see, et Nääps sai oma nime. Aga mitte sel päeval. See juhtus ühel hilisemal päeval, kui ta oli natuke üle viie aasta vana. Ühel teisel päeval, kui ta võis issiga igale poole kaasa minna.
Kui
