saan, neid elukaid leidub. Parem juba maod või ämblikud. Tahtsin kähku minema saada. Lihtsalt eemale. Eemale vapsikupesast ja headest mälestustest. Heade mälestustega on see jama, et nad ei tule tagasi. Nad lihtsalt õrritavad sind, ära ka ei kao. Pean siit minema saama, enne kui igatsus peale tuleb. Ei tohi härdaks minna ja jokutama jääda.
„Ära siis surma saa,“ ütles sõber veel enne minekut. Isa pakkus, et viskab mind ära. Jõudsime parajal ajal. Pirakas Volvo keeras tee äärde. Lõin isale kulpi ja ronisingi reka peale. Jahe tuul tahtis koti õlalt ära kiskuda. Jää maha, jahedus.
3
Rekavennad on üldiselt lahedad tegelased ja Viktor polnud mingi erand. Ta näis umbes 50-aastane ja tõsi – sõitis küll rekat, aga neelas selle kõrvalt väärtkirjandust rohkem kui nii mõnigi kultuuritegelane. Täitsa aruka inimese otsa sattusin. Sõitsime Räpinasse, kus tegime aega parajaks, seni kuni Viktori Volvosse kaupa peale laaditi. Laadimine venis – see pidi tüüpiline olema – sõidad kohale, tahaks asjaga ühele poole saada ja gaasi vajutada, aga kusagil on mingi segadus või pole tõstukijuhti parasjagu platsis, pole paberid korras vms, ja asi venib tunde. Pead plaanid vahel ümber tegema – kas või sellepärast, et mõnes riigis või parklas lihtsalt ei soovi magamiseks peatuda. Mõnel kohal on kibedavõitu maine.
Paari tunni pärast hakkasime Räpinast sõitma, laadungiks kokkupandavad suvemajad. Peatusime pisikese poe ees. Võtsin purgisuppi, leiba ja paar kalakonservi. Nüüd siis järel 25 eurot. Rekast on hea mõnus vaade, aga noh, Baltikum… Mis ma oskan sulle kirjeldada, Päevik? Tead, milline kuusemets välja näeb? Või lehmad karjamaal? Tanklad? Või nõukaaja jäänukid, kummituslikud kolhoosilaudad viltuvajunud piksevarraste ja sadade tonnide maha maetud prügiga – mõnitavad monumendid võõrast ja vägivaldsest riigikorrast, mis olid siin enne meid, ja on veel pikalt pärast meid.
Olen ka õudseid rekakabiine näinud, aga Viktori Volvo kabiin oli puhas ja hoolitsetud, iga asi omal kohal. Kabiin on nendele meestele kindlus, kodu – sinna saab orgunnida kõik eluks vajaliku, ja lisaks veel mõne mugavusegi – nt külmkapp, sügavkülmik, kohvimasin, võileivagrill, gaasi peal töötav priimus, potid-pannid jne. Vahel tegime mõnes parklas priimusel ise süüa, paaril korral sai hiljem ka tanklabaarist praekene võetud. Sitta kah, niikuinii seda raha pikalt ei jätku. Viktor ise proovis toitumisel tervislikumat joont hoida – soe söök, salat, pisut puuvilja. Neil, kes selles ametis saia, vorsti ja energiajookide peal tiksuvad, kipub tervis kiiresti läbi minema. Tuleb õllekõht, vererõhk, varajased südameprobleemid jne.
Esimesel päeval sõitsime läbi Läti ja jäime enne Leedu piiri rekaparklasse. Mõned mehed ei soovita väga Leedus peatuda – sealsed pätipoisid olevat hulga maiamad ja visamad kui nii mõneski teises riigis. Tulevad öösel, võltsnaeratus näol, ja koputavad aknale… Eks jutte on igasuguseid, aga küllap kogenud mehed juba teavad. Ma saan aru, et kipun vahel oma uudishimuliku natuuri pärast tulega mängima, aga kui sul on naine, lapsed ja mingisugune siht, mille poole elus püüelda, on teine asi.
Parkla oli rekasid täis, samuti mõned kahtlased vene keelt kõnelevad pundid, kiskusid suitsu ja räuskasid. Oli pisike poekene ja baar, 2–3 euro eest saab sellistes kohtades duši all käia või pesu pesta. Pidasin paremaks pesukorra järgmisel päeval teha. Viktorile ma muidugi ei maininud, et mul eriti raha ei ole, ta oleks muidu kas või laenanud, aga ma ei oleks tahtnud vastu võtta. Põhimõtte pärast. Küll ma juba edaspidi mõne veekogu leian, kus pesta saab.
Jalutasin parklas ringi, tegin suitsu, mis hakkas vastu. Olin pisut külma saanud. Kerge palavik. Seda juhtub harva, üldiselt on füüsiline tervis hea, ptüi-ptüi-ptüi. Arvatavasti reka kliimaseade. Pimedusest astus välja oma õitsengu lõpul prostituut – klassikalise välimusega, kõrged kontsad, võrksukad, nahkne miniseelik, paks meigikord varjamas kortsusid ja kurat-teab-mida-veel. Tõmbas suitsu, läks ühe vene pundi juurde, klienti ei leidnud. Käis mitme auto juures, aga sai eitava vastuse. Lõpuks võttis kiimaline kuldketiga vanamees ta peale, sõitsid minema, vanamehel käsi ümber naise. Viktor ajas kamraadidega juttu, uuris teeolusid, uudiseid jne. Ma ei teagi, mitut keelt ta lisaks vene, saksa ja inglise keelele veel oskas, aga tundus, et teda huvitasid kõik keeled.
Rekamehe elu juures on hea see, et kui ise asjalik oled ja sulle käru ei keerata, on tegelikult aega hobidega tegeleda. Mõni loeb raamatuid. Mõni vahib filme. Mõni pornot. Mõni joob ja suitsetab ennast varajasse hauda. Mõni ajab niisama loba ja viskab nalja. Mõni harjutab kitarri. Mõni jahib prostituute. Võimalusi on lõputult. Palk ei ole ka kõige halvem. Aga noh, mõni väsib lõpuks veereva kivi elust ära. Tahaks kodutalus nokitseda, naist ja lapsi ei näe ka nii tihti kui tahaks. Teine jälle laseb elu lõpuni gaasi tallates vilet. Mõni on endine arst. Mõni endine advokaat. Pettus oma töös ja hakkas rekat sõitma. Mõni on kõrvalt muusik. Mõni on paras joodik (tihti kipuvad need kaks asja käsikäes käima). Mõni on vägistaja. Mõni on džentelmen.
Reka kabiinis on istme taga tavaliselt kaks narilaadset voodit. Pugesin ülemisele, tegin jakist endale padja. Mugav. Aknad kinni, uksed lukku. Kardinad akendele ette. Lights out! Järgmisel päeval põrutasime läbi sünge ja vihmase Leedu. Tee, tee, tee. Asfalt. Tanklad. Parklad. Kiirsöögikohad. Vastuvuravad rekad. Kuldkollased viljapõllud. Jälle need kuradi kolhoosilaudad. Leedus näis neid veel eriti palju olevat. Aga siin olid need kalgimad, ülbemad, elujõulisemad, profiilid kuidagi tugevamad, nagu poleks nõukaaeg siit kunagi lahkunudki. Viktorit kuulates juba igav ei hakanud. Enamasti oligi nii, et tema rääkis ja mina kuulasin. Mulle meeldib kuulata.
Panin igasugust Euroopa-infot kõrva taha. Ta rääkis hollandlastest, kreeklastest, sakslastest, sellest, kuidas Poola oli end vaatamata terve Euroopa naerule üles ehitanud, Euroopa ajaloost, poliitikast, majandusest, kvantfüüsikast, pagulaskriisist, haridussüsteemist, muusikast, aga ka lollustest, millega ta nõukaajal noorena hakkama saanud oli. Kuulasin ja muigasin. Kuivik see vend kohe kindlasti ei olnud. Avastasime peagi, et meil on omajagu ühiseid tuttavaid ja juttu jätkus kauemaks. Poola oli muidugi pikk ja koblakas, aga teed olid üsna korralikud. Teise päeva õhtul peatusime ühes Poola parklas. Endiselt palavik, päris kõrge veel pealegi. Käisin seekord pesus ära. Raha oli isegi veel ühe burksi jaoks, aga mulle meenus et üks mu hea sõber leidis Poolas burksi seest kord poldi. Ettenägelik inimene, nagu olin, võtsin hoopis kuuma võileiva. Nüüd siis veel kaks eurot järel. Poolas on parklates päris asjalikke poode – saad sealt osta kohvi sisse suhkrut, käerauad, mutipeletaja ja mootorsae. Jalutasin parklas, vaatasin üle kiirtee öhe. Tume tundmatus. Kutsuv tundmatus. Kusagil seal on vanad hallid talud, jäänukid 20. sajandi esimesest poolest. Kaevud. Vanad rööpalised metsateed. Poola rituaalid, tema pühad, tema tavad, tema uskumused. Kuidas nad maailma näevad – noored ja vanad poolakad oma koduväljakul, mitte laias maailmas ringi seiklejad, keda vahel kohtan. Tahaks oma silmaga näha, mitte kusagilt lugeda. Raamatud on huvitavad, aga mõned valetavad. Ajavad inimeste pead mingisugust soga ja ideaale täis. Nooremana lugesin liiga palju raamatuid – way too much, eriti ajalooraamatuid. Vanemaks saades tuleb üha rohkem vasturääkivusi, märkad subjektiivsust ja näed, et kellelegi on kirjutades karjuvat ülekohut tehtud. Ajaloo kirjutavad võitjad, teada värk. Aga kui tihti me seda endale üleolevalt muiates ütleme, ja siis järgmisel päeval uuesti igasugust paska oma ajusse laskma hakkame. Kus kriitikameel homme on, ah? Lendas üle käopesa? Nädalavahetusel saan tööst ja argielust pool tundi vaba aega ja mediteerida, siis ta külastab mind jälle… Öö oli rahutu, palavik kõrge. Järgmisel päeval hakkas pihta. Betoon, piirded, tarad. Hävinud loodus. Suurkorporatsioonide orjastatud, kemikaalide pealt kasumit tootvad maalahmakad. Tere tulemast Põhja-Saksamaale!
Ma peaksin tundma mingit ärevust – mis saab, kuhu ma lähen, kuidas ma hakkama saan. Ei midagi. Täielik tühjus. Antidepressandid ja liitium. Ilma nendeta on raske, koos nendega on iga päev stabiilne, surnud tunne. Need söövad loovuse ja emotsioonid kiiremini kui vihmapiisad su lehekülgedelt tindi, Päevik. Kõik peavad oma võitlust. Minu oma on peaaegu lõpule viidud. Minu deemonid on palju
