alati väga kiiresti liikus. Tänapäeval on selleks küll internet, aga tol ajal piisas vähemalt Pärnu-Jaagupis Hildast ja tema sõbrannadest. Jalutasid paar korda nädalas koos poodi ja nii need uudised liikusid. Ilmselgelt pole midagi muutunud. Muigan omaette. Mõnikord on ju hea näha ja kogeda, et on asju, mis on pikalt muutumatuna seisnud. Olgu selleks isegi Hilda uudistelembus. Või õigemini uudiste edastamise lembus. Ta on nagu kohalik ajaleht. Pildi ja häälega. Ja ülikiire.
“Kujutad sa ette – siis ta kolis sisse ja võttiski poisi ära! Kristjan oli üks viimastest kohalikest vabadest ja vallalistest meestest. Kujutad sa ette, milline kaotus see kohalikele naistele on. Mõtle, oleks mõni nende seast endale ilusa mehe saanud.” Vanaproua raputab nõutult pead. “Tead, ta on tõesti ilus! Ah, küll sa koolis varsti näed!”
“Koolis?”
“Ja-jah. Ta töötab seal kehalise kasvatuse õpetajana,” selgitab Hilda innustunult. Jääb mulje, et vanaproual pole viimasel ajal väga tihti võimalust oma teadmistega hiilata ning nüüd võtab ta minu valgustamisest maksimaalse naudingu. “Aga Anne-Mari lasi ennast niiviisi tänavale tõsta ja nüüd tuli siia teise mehe kulule elama. Hea mehe võttis ära. Nüüd peavad kohalikud noored naised veel rohkem endale koerakesi ja muid pudulojuseid võtma, et lapsi ja meest asendada. Mingisugune võõras naine aga lendas niimoodi jaole. Oli siis vaja neid lapsi nii palju saada, kui sa ei suuda meest enda juures hoida,” viibutab Hilda kurjalt näppu suunas, kuhu Anne-Mariks kutsutu mõne aja eest beebikäru lükates kadunud oli.
“Ega me alati ei näe teiste eludesse, ega tea, mis seal päriselt juhtus või kes süüdi on,” püüan vanaprouat veidi rahustada.
“Seda tean mina küll, et kui naisel on juba mitu last olemas, siis ei tule ta sellisesse väikesesse kohta, et siit peaaegu viimane vallaline mees ära varastada!” teatab Hilda enesekindlalt. Jääb mulje, nagu oleks ta ise praegu võimalikust elukaaslasest ilma jäänud.
“Nii et nüüd on siinse valikuga siis kõik?” teesklen nukrat nõutust.
“Ei-ei, ära muretse,” ehmatab mind Hilda siiralt lootusrikas nägu, “mõni on meil ikka veel jagada. Siin on näiteks Tanel! Tema oli ka mõned aastad kadunud, aga nüüd on juba ammu tagasi ja aitab vanematel firmat juhtida.”
Tanel … mingi imelik tuksatus käib millegipärast mu seest läbi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
